EngRus

Prima Vista 2013

Prima Vista 2013

"Aeg lendab!"

9.-12. maini Tartus

11. mail Valgas

Vaata festivali kava siit.

2013 festivali fotod leiat siit.

Hetk lendavast ajast

Leelo Tungal, festivali patroon

(foto: Stina Kase)

Leelo TungalAeg lendab – liigub aina kiiremini, aina tormakamalt, nii et vahel näib, nagu poleks teda õieti olemaski! Aga tegelikult ei kao ta kuhugi, aeg on igaühega meist surmatunnini. Hommikust saab õhtu, ühest kuust teine, aastanumber vahetub, aga aeg on ikka aeg edasi.  Aastad, kuud, tunnid ja hetked kaovad ja neid võib selja taga olla juba rohkem kui eespool, kuid aja peatajat pole ei noorest ega vanastki.

Tegelikult on inimene ju alati ajaga kaasas käinud: talurahvas ärkas ja uinus koos päikesega, rautas rege suvel ja parandas atra talvel.  Aja lendamise kohta meie esivanemad ei targutanud, ütlesid hoopis, et aegamööda asjad käivad, antagu aga aega atra seada, küll siis aeg kõik haavad parandab.

Meie lendav aeg adraseadmisest ei hooli ja haavadega ei taha ta justkui ka tegemist teha – tema ärgitab meid aina endaga kaasa kihutama, et meie kohta ei öeldaks: mis  ajast, see arust.

Kuidas ta siis lendama kipub, see aeg, kui aastas on ikka 12 kuud, nädalas seitse päeva ja ööpäevas 24 tundi nagu muistegi? Mida ta endast ometi arvab?

Eks ta vist arva samuti kui meiegi:  aina rohkem muudatusi tekib inimeste ümber ja sees, aina rohkem sündmusi toimub  nii kahekümne nelja tunni kui ka seitsme päeva jooksul – mis siis veel kõnelda kaheteistkümnest kuust!

Targad suud ütlevad, et ajaks nimetatakse nii sündmuste järgnevuslikku korrastatust kui ka sündmuste omavahelist kaugust selles korrastatuses.

Üks sellistest sündmustest – Prima Vista festival – on jõudnud kümnenda ringini.

Küllap see ilus ümmargune number andiski kirjanduslikele tartlastele mõtte valida tunnuslauseks „Aeg lendab!“ Maikuu ilma Prima Vistata tunduks tühjavõitu, Prima Vista ilma Tartuta oleks mõeldamatu. Prima Vista aeg on isevärki aeg: eks temagi lenda, aga justkui mõtestatumalt ja seejuures nooruslikult uljamalt kui mõne välist glamuuri taga ajava suurlinna aeg. Prima Vista on kirjandusfestival, ja kirjandus paljundab aegruumi, teeb aega juurde, kuna loob pidevalt uusi kujuteldavaid, oma ajamõõtmega maailmu. Ja aitab inimesel seega aega painutada ning oma valdusesse saada.

Üks lugejat oma aegruumi viiv kirjanik on huvitav seepärast, et ta mõtteviis on isevärki, tegelased teistsugused kui inimesed sinu ümber; teise autoriga tunned erilist hingesugulust, kolmanda  puhul imetled keele ilu, neljas rabab kujundite tulevärgiga, viies fantaasialennuga… Kõik nad on suutnud omal viisil peatada aja – peatada hetke, et seda jäädvustada ja jagada teistega, kellest suur osa ehk sünnib alles siis, kui hetkepeataja maine keha on juba ajavoost väljas ja jätkab ajatsüklit lillejuurena.

Aega me ju tajume just sündmuste jadana – tänu lugudele, jutustustele –, ning samas on inimesel alati võimalik  vähemalt lugudes – romaanides, novellides, luuletustes – aega väänata, peatada, tema eest põgeneda.

Tegelikult peatas ka Faust oma pealtnäha peatamatu kauni ajahetke – targutamisi öeldes „hetke peatamise soovimise hetke“ – tänu Goethele.  

Tänavuse festivali külaline, poola kirjanik Olga Tokarczuk kingib oma romaanis „Algus ja teised ajad“ meile enam kui sajandi jagu erilisi aegu:  tundelisi, müstilisi, poliitilisi…

Kui püüda ajaliselt välja kerida ja ritta panna kõigi maailma kirjandusteoste sündmused, siis on selles reas inimkonna aega saanud kokku juba miljoneid kordi rohkem, kui seda kätkeb endas inimliigi tegelik ajalugu.

Nii et las ta siis lendab, see meie tohutult mitmekesine, kirev ja rikas aeg! Jätkuks meil tema rikkusest osasaamiseks ainult tarkust ja oskust… ja hetki! Nõustun geniaalse poola luuletaja Wislawa Szymborskaga, kes ütles: „Tegelikult iga luuletus / võiks kanda pealkirja „Hetk“.

e-Stonia kodulehekülgede disain ja programmeerimine