Jean Echenoz (Prantsusmaa)

Jean Echenoz (s 1947) on Pariisis elav prantsuse romaanikirjanik, kes on avaldanud 18 romaani Minuit’ kirjastuses, mis on tuntud kui “uue romaani” (Nouveau Roman) väljaandja. Romaani „Cherokee” eest pälvis autor Médicis’ kirjanduspreemia aastal 1983 ja romaani eest „Je m’en vais” („Ma lähen ära”, tlk Kaja Riesen, 2010, Eesti Raamat) sai ta 1999. 1 Goncourt’i preemia.

Eesti keeles on temalt ilmunud veel teinegi romaan, „Courir” (2008, e.k. „Jooks”, tlk Indrek Koff, 2019, Loomingu Raamatukogu), mis jutustab tšehhi pikamaajooksjast Emil Zátopekist ning on osa biofiktsioonide triloogiast koos Maurice Ravelist rääkiva „Raveli” (2006) ja leiutajast Nikola Teslast rääkiva „Des éclairs’iga” (2010). Eluloolist materjali on autor kasutanud teisteski teostes, muuhulgas on ta kirjutanud admiral Nelsonist ja Chopinist.

Alates oma esimesest romaanist „Greenwichi meridiaan” (1979) on autor tuntud kui romaanižanri uuendaja nii krimi-, spiooni-, seiklus- kui ka muudes žanrites ning teda on nimetatud minimalistlikuks või passiivseks autoriks, sarnaselt teiste „uue uue romaani” autoritega nagu Jean-Philippe Toussaint või Éric Chevillard. Kriitikud on esile tõstnud autori geograafilist huvi koos täpsete kohakirjeldustega, olgu selleks kohaks siis Pariis, lai maailm või isegi kosmos. Echenoz on avaldanud ka ajaloolise romaani pealkirjaga „14”, mis räägib viie tegelase kaudu Esimese maailmasõja kogemusest. Romaan „Jérôme Lindon” (2001) keskendub autori suhetele oma pikaaegse kirjastajaga, kes juhtis 1948-2001 Minuit’ kirjastust, ning mida praegu juhib kirjastaja tütar Irène Lindon.

Autori loomingut iseloomustab iroonia ning teatud kahtlemine või kõhklus, mis on omane uuele romaanile, ning see pakub ainulaadset pilku kaasaegsele maailmale, kus romantikat otsitakse romantika pärast.

Echenozi loomingule pühendatud teaduskonverents toimub Tartu Ülikooli Maailma keelte ja kultuuride kolledžis 4. mail. 5.mail kohtub autor lugejatega Tartu Linnaraamatukogu saalis.

Foto autor: Jean Luc Bentini