Kai Aareleid (Eesti)

Tunnustatud prosaist, luuletaja, ja tõlkija Kai Aareleid (sündinud  26. septembril 1972) on lõpetanud 1992. aastal Soome Teatriakadeemia magistrikraadiga dramaturgia alal ja omandanud Tallinna Ülikoolis ilukirjanduse tõlkija-toimetaja lisaeriala. Ta on mitmekordne Eesti Kultuurkapitali proosa- ja tõlkeauhindade nominent, Friedebert Tuglase novelliauhinna laureaat (2013) ja 2020. aasta kirjanduspreemia International Dublin Literary Award nominent („Burning Cities“, tlk Adam Cullen).

Ilukirjanduslikku omaloomingusse tuli Kai Aareleid ebatavapäraselt maastikult – tõlkimisest. Ta nimetabki iseend tõlkijasugemetega kirjanikuks. Hinnatud kultuuride vahendajana on ta toonud eesti lugejateni hispaania ja soome keelest näiteks Carlos Ruiz Zafóni, Javier Maríase, Enrique Vila-Matase, Roberto Bolaño, Isabel Allende, Jorge Luis Borgese, Jukka Viikilä ja Joel Haahtela teoseid.

Keeletundliku, hetki ja pilte tabava ning elu kooshoidvaid lugusid vestva kirjanikuna on Kai Aareleid kirjutanud nii proosat kui ka luulet, samuti avaldanud artikleid. Luule, mida autor ise nimetab pigem valmis kirjutamata novellideks, on ta kogunud luulekogudesse „Naised teel” (2015) ja „Vihm ja vein” (2015), lühiproosa aga kogumikku „Salaelud” (2018).

Romaanid „Vene veri” (2011; 2017) ja romaan „Linnade põletamine” (2016; 2017) – omamoodi kirjanduslikud albumid või fragmentaariumid –, on saanud palju positiivset vastukaja. 2018. aastal ilmus kollaažilaadne mälestuste kaleidoskoop „Vene veri” ka vene keeles. 1950. ja 1960. aastate Tartust jutustav perekonnaromaan „Linnade põletamine”, milles segunevad ajaloo varjud, peresaladused ning inimese pürgimine valguse ja selguse poole, on tõlgitud soome (2018; tlk Outi Hytönen), läti (2017; tlk Maima Grīnberga) ja inglise keelde (2018; tlk Adam Cullen). Eesti Draamateatris mängitakse praegu menukalt tema samanimelist näidendit (lavastaja Priit Pedajas).

Kai Aareleid kuulub nende väheste romaanikirjanike hulka, kes ühendavad kirjanduse ja fotograafia. Füüsilised fotod on talle „olulised lähtepunktid ja ka allikad“, ligipääsu võimaldajad süvateadmisele, aega ja maailma, kus ta pole ise kunagi elanud. Samas on need ka meeleolu loojad. Täpselt dateeritud fotod ei valeta „nii kergesti“, fotod on mälust kindlamad, usub kirjanik. Mis talle aga peamine: hetk kätkeb endas mälestust, kuid samuti võimalust. Hetkes tõuseb lendu kujutlusvõime. Nii nagu fotograaf püüab valguskiirtega maailmu piltidesse, tabab ja avab kirjanik Aareleid maailmu võimalikult usutava sõnadega ja kaameralaadse täpsusega: „Mälestused on mulle nagu pildid albumist – justkui korraks valguse kätte tõstetud tolmust puhastatud fragmendid, mis alles ritta lükituna saavad seose ja tähenduse.“

Foto: Tomi Kontio