Jill Kenny (Iirimaa)

Jill Kenny (BA inglise kirjanduses ja M Sc multimeedia alal) on kirjanik, kes pärineb Kesk-Iirimaalt. Oma teostes uurib ta vastastikuse sõltuvuse ja enesetunnetuse teemasid.

Elulugude kirjutamine kolmandas isikus tekitab temas alati mitmeminutilise eksistentsiaalse kriisi, kuid annab samas inspiratsiooni edasi kirjutamiseks. Tema loomingut on ilmunud niisugustes väljaannetes nagu Future Perfect, sissejuhatusega president Michael D. Higginsilt; Arc, Canada National Poetry Magazine. Teda on nomineeritud mitmesugustel luulevõistlustel, nagu näiteks: Black Horse Poetry Competition, Over the Edge New Writer of the Year ning Trócaire/Poetry Ireland luulevõistlus –  viimasel tuli ta ka võitjaks.

2021. aasta novembris võitis Jill osaluse Irish Writers Centre mentoriprojektis ning töötab praegu koos Markiewiczi auhinna võitja Joanna Walshiga esimese luulekogu kokkupanemisel. 

Jill Kenny on Tarslämmi finaali külalisesinejaks reedel, 13. mail kell 20.00 Vildes ja Vines.

Prima Vista tänavune teema on „Mängu piirid“. Kust jooksevad mängu piirid?

Küsmuse peale, kus on mängu piirid, kirjutas Jill lühipala.

Palake mängust

Mäng

on

lõpp

Ma mängin tähtede ja sõnadega. See on ja ei ole mäng. Minu jaoks on mõttekas lugemine nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt. Tahan alati mängida selle kujutisega seal all, nii et see sobiks paremini  mu meeleoluga. Näiteks korjan ma read kokku omamoodi palliks, märgin ära lõpu sõnaga „lõpp”, näidates sellega, et lahendust ei olegi: on lihtsalt juhuslik elu lõppemine, elu lõppemine, mille olen veetnud mõtiskledes selle konkreetse mustri üle. Mäng ei ole paha asi. 

Psühhoanalüütik D. W. Winicott uskus, et lapsed mängivad selleks, et saada üle ärevusest või mõtetest, mis võiksid ärevaks teha. Teeb see teid kurvaks? Kelle pärast?

Mäng on münt, millega kraabime lotokaarti. Et mida siis täpselt võita? Pinna tugevasti kraapimine ei too meile automaatselt võitu, mida kaardil polnudki, aga ruuduke muutub nähtavamaks ja seegi võib pakkuda mingit rahuldust. Äravisatud lotokaart on samuti mäng. Ilmub kirjutis: kõik uus, mis ilmub, on mäng.

Kõik, mis kaob, on samuti mäng. 

See tuleb tagasi, ütled sa.

Värske tindijälg ja puhas leht on mäng. Phähh, ütlete.

Aga tühi leht sisaldab kõike. Mitte Michelangelo  lause  „kuju sisaldub marmoritükis endas” moodi kõike, lihtsalt kõike.

Kord talvisel ajal Himaalajas langes lumi mu märkmikule  mägi oli valge, valged olid ka taevas ja lumi ja mida rohkem ma kirjutasin, seda rohkem täitus valgega mu märkmik. 

Ma ei suutnudki seda kirjutada ja nii oligi hästi.

Lumehelbed imbuvad lehekülge nagu tint inimesse. Mõlemad muutuvad piisavalt kergeks, et mängida, kuid ei tea, kuidas.

Võib-olla oleme kujuteldamatul viisil seotud kõigega: tolmukübeme ja tolmust puhta kaminaga. Sõnasõnaline jutt ei ilmuta meelega midagi.

Mängul on võime end tõsiselt võtta, mida pole tegelikkusel.

Mäng toob esile sõnu nagu seos, rännak, aeg; neid kõiki peab lööma palja jalaga nii kaugele kui võimalik, nagu vana lapitud jalgpalli. Ja tuikav jalg aitab kõike mõista.

Mäng jookseb end kaasa võttes minema, kui tal lubatakse mängida. Ega vabanda.

Mäng

on

algus