Kirjandusfestivali Prima Vista patroon 2022 Urmas Vadi

Sageli otsime me oma elule seletusi, sest tuleb ette olukordi, mil meie ümber on nii palju arusaamatut, isegi uskumatut! Sellistel hetkedel paiskuvadki meist metafoorid.

Näiteks üks mu hea tuttav, kes tunneb, et ta jääb ise oma elule jalgu, sündmused kasvavad üle pea ja neist asjust, mida ta ammu oleks pidanud teadma, kuuleb tema kõige viimasena! Ta muutub aina enam grotesksemaks, hakkab omas kodus segamini ajama garderoobi ja vannitoa uksi, ei tea, kust tuleb, kuhu läheb, ja lausub viimaks: „Elu on teater!”

Või siis naine, kes käib nädalas kolm korda ujumas, tuleb pesuruumist, libistab end basseini ja alles tükk aega hiljem märkab, et ta on unustanud trikoo selga panna. Ta sukeldub ja proovib olla nii kaua ja nii sügaval vee all, kui suudab ning läbi ujumismütsi, läbi juuste ja pealuu tuksub vaid üks lause: „Elu on unenägu!”

Pool sajandit tagasi läks üks mu tuttav pereisa juba õhtul raamatupoe ette järjekorda, seisis öö läbi, sest hommikul toodi poodi koomiksiraamat „Piilupart, Miki ja teised”. Viimaks pood avati, tekkis kerge rüselus, aga ka pereisa polnud lükata-tõugata, kindlalt hoidis ta sabas oma kohta, ehk liikus isegi paari inimese võrra ettepoole, saba lookles, õnnelikud raamatuomanikud lahkusid poest, teised ootasid närviliselt ja mõtlesid, kas jätkub. Ja siis korraga tuli punt sõjaveterane, kust nemad teadsid üldse midagi Doonaldist ja Mikist!, ja trügisid oma ordenitega kõigist mööda ja ostsid pereisa eest viimase raamatu ära. Mees vantsis koju ja mida muud tal oli oma lastele öelda kui: „Kirjandus on mäng!”

Just nendes olukordades, kui mitte kuidagi ei oska toimuvat ja kõike sind ümbritsevat seletada, iseenda armetust ja jaburust lahti muukida, kui ei aita ka talupojamõistus (on see üldse kedagi aidanud?), tekib läbematu, lausa karjuv vajadus küsida: kas keegi tahab meile midagi öelda? Mu jutt on muidugi laialivalguv ja segane, ja ega ka järgnev ei pruugi tuua selgust, sellest oleme veel kaugel, kuid siiski, mulle tundub, et just kirjutades, end läbi ja lahti kirjutades, või isegi sellisel hetkel, kui ei loodagi enam midagi, et siit võiks tulla, käsi veel kirjutab, just siis suudad sa eneselegi üllatuseks sõnastada midagi olulist ja täpselt, ning tekib tunne, et keegi, ehk su sisemine mina?, tegi seda sinu eest.

Viimased kümme aastat mängin ma tennist. Lapsena olin ma spordimängude suhtes pelglik. Mulle meeldis palju ja rasvaseid ja magusaid asju süüa. Ma polnud otseselt paks, aga pea terve elu on olnud selline tunne, nagu kõnniks ringi vatitekk ümber keha. Koolis oli juba riideruumi minek midagi sellist, nagu läheks allilma, vastik higine niiskus, hea, kui laes põles mõni pirn. Ja võimlas ootasid sind varbsein, rööbaspuud ja mis kõige vastikum – kits!

Olen avastanud, et tennist mängides tekib parimatel hetkedel samasugune vabajooksu tunne nagu kirjutades, sa lihtsalt mängid, mõte liigub hoopis teisel režiimil, sa oled justkui kuhugi teise ruumi sisenenud. Ja ma olen vaadanud mängides üht oma sõpra, kelle särgile tekivad higist väga huvitavad kujutised, ta on andekas! Näib, et sel moel ilmutab end tema sisemine mina? Teinekord moodustub rinnaesisele naeratav nägu, mõnikord tulnuka pea, siis jällegi midagi krüptilist, ilma et ta ise seda kuidagi mõjutada saaks või seletada oskaks. Ehk ongi mängu piir see, kui me paneme kokku tennise ja kirjanduse ning toome niiviisi lugejateni sõnumeid meie sisimast minast?

Urmas Vadi