Kukerpall kapsakiviaega
Berit Petolai
Mu kauge vaarema tegi selle ulja kukerpalli.
Ja ma olen talle selle eest tänulik.
Me kõik oleme.
Ma ei saa määrata oma praegust olemishetke aastaarvuga. Nummerdamisel ning järjestamisel pole enam tähtsust. Loendamine ja arvude kokku lükkimine jäägu põrandal heledas päikeselaigus täringuid veeretavate laste mängumaaks. Ajal on nüüd teistsugune mõõde. Me lubasime aja vabaks, lasime ta lahti nagu perutava hobuse köidikutest. Kas vabaks saanuna pistis ta plagama, kippus ta vihaselt takka üles lööma? Ei. Aeg taltus. Rahunes. Puristas korra vahuselt, kallutas pead ja vaatas natuke otsivalt ringi, sammudes seejärel suure pärnapuu vilusse pikutama. Aeg sai pingetest priiks, päitseid polnud enam vaja. Enam ei olnud kõike kammitsemas ajajoonele rangelt paika lükitud daatumid. Algused. Lõpud. Sest milleks see kõik? Nüüd on rahu. On üks tasane kulg, üks kandev tuulehoog, millega kaasa lennelda. Nüüd on teistmoodi. On küll valguse vaheldumine pimedusega, ikka on siin olemas öö ja päev, on aastaajad ja kasvamine väikesest suureks. Seda võlu ja maagiat ei tohi ometi ära võtta, ei. Kõrgest tähisest märtsiöötaevast saab nüüdki hele linnulaulune kevadhommik. Ja soe suveöö kannab end ja eneses uitajaid leebelt läbi heledate kumade raugesse suvepäeva, kus äkitselt alanud vihmasadu meelitab õue väikesed ja ajab varju otsima veidi suuremad. Ikka saab sügisest talv ja peale talve algab taas tärkamine. Keset õue kõrguv pärnapuu kasvatab aastaringe nagu puudel ikka kombeks. Kuid keegi ei tõtta neid lugema või, hoidku taevas, puud selle pärast maha raiuma, et saaks piiluda koore alla, puu tundliku südame ümber näpuga järge ajades. Ja kui puu tormituules kukubki – siis võib hüpata tagasi hetke, mil see veel juhtunud pole. Visata puu alla pikali ja lebada seal kasvõi igavesti, näiteks ühes kuumas juulipäevas, sõõrmed magusat pärnaõielõhna täis ja kõrvus mesilaste sumin. Murdunud puu ei pea murdunuks jääma, tal on võimalus edasi kasvada omas kulgemises.
Aga ikkagi – küsimusele, mis aeg see siin siis selline on, ei saaks ma ka parima tahtmisega vastata mingit numeratsiooni lagedale tuues. Sest ma isegi ei mäleta enam, millise arvu juures see loetelu katkes. Et siia jõuda ja siin olla, pidime laskma sellel unustusehõlma kaduda. Inimene vajas rahu. Ja aeg vajas rahu. Ning läbi ühe kukerpalli me selle rahu ka lõpuks leidsime. Aastaarve enam ei ole. Sellist määratlustki enam ei mõisteta. Aega selle endises tähenduses enam ei eksisteeri, see lihtsalt minetas end. Aeg kulgeb nüüd teisiti – selleks kulgemiseks on nüüd rahulik uit mööda otsatuid avarmaastikke, mis on pärit meie enese seest. Ka iseenda vanust pidi võib joosta üles ja alla nagu mööda treppi, seisatades korra ühel, siis teisel astmel. Ajast on saanud kirju kojaga tigu, kelle koja sisemuses asetseva kõlava tekstuuriga keerdtrepi algus on ühtlasi selle lõpp ning vastupidi, pannes kojas toimuva ovaalses rahus ringiratast tiirlema. Päris kõike ma lõpuni seletada ei plaanigi. Ega oskagi. Püüdes aga haarata kõik siinse mingisuguse nimetuse hõlma, võin öelda lihtsalt, et … veereme nüüd kapsakiviajas.
Kuidas me siia jõudsime? Mu kauge esiema, temast tahtsin ma rääkida. Miks ta ühel tuulisel kevadõhtul sooritas kitsukeses taluköögis selle tuhiseva kukerpalli, mis lõi talle ja ta kaaskondsetele võimaluse suubuda hoopis uude olemisse. Üks käbe ja väike linnuninaga naine oli ta, tõtaka sammuga ikka üle hoovi vuhisemas, kord lapsed käe otsas, siis midagi seljas või kaenlas tassimas. Korvi seentega, küttepuid, küla pealt koju kutsutud triibulist kõutsi. Postkastist nopitud sõnumeid. Päevatöid. Ööaskeldusi. Unistusi. Aga ka muresid. Aimdusi. Ärevust ja ängi. Neid viimaseid tuli aastatega aina juurde, olgugi et katsusid end märjaks saanud koera kombel raputada ja neist vabaneda nagu tülikatest takjanuppudest jakikäisel. Pole parata, ütles väike naine endamisi ning sirutas selga, õlad tahtsid kogu selle koorma all längu vajuda, kuigi aastaringid tema koore all (mida toona veel loendati nagu heinakõrrele lükitud maasikmarju) polnud veel karedamate kihtideni jõudnudki. Oli veel noorust ja oli veel uljust, oli armastust ja mitu paari väikseid jalgu mööda majapidamist trummeldamas. Elul oli siin põhjamaises ilmakaares palju ilusaid hetki varuks, väike linnuninaga naine oskas noppida igast päevast heledust, mis hingemaastikke valgustaks ja jõudu annaks, kuid ometi, ometi oli ka siia hakanud kostuma üks häiriv mürisev toon, mis tahtis tasapisi endasse neelata kõik, mis inimsüdamele tervistava nektarina mõjus. Kui astusid õhtul uksest välja, et peale toimekat päeva kuulata musträsta lustlikku vilet kaseladvas, imbus sellesse ürgilusasse hetke kusagilt kõrgelt kostuv mürisev ühtlane heli. Nagu suur sõjalennuk läheneks taeva kõige kõrgematest kihtidest, rebestades kohevaid pilvi tuules laperdavateks ribadeks. Või tuli see hoopis maa alt? Puujuured tõmbusid hirmunult krussi ning sipelgad pesa sügaivaimates käikudes ronisid sagides maapinnale. Ning väike naine, kes seisis ukselävel ja tahtis ammutada endasse õhtu lihtsat ja sügavat ilu, tundis, et jälle on see segaja kohale roomanud, ajades oma kombitsaid ümber kõige selle, millest sai varem oma hingemaastikele tuge otsida, mis täitis sind heledusega, kasvatas lootust ja usku uude päeva. Segaja oli tume ja tumm, ometi oli ta sõnum nii vali ja häiriv, et ähvardas purustada kõik, mille kohale ta vari kummus. Hommikused väikesed naerud koos lastega, õhtused jutuajamised külateel konnates, puhkevad pungad sirelipõõsas, alles rännult tagasi jõudnud haneparvede sirged ja siredad read kevadiselt õhetavas taevas, homse ootuse ja õrnad unistused – kõik see lihtne, ent samas tohutult imeline, millega inimene oli harjunud, mida ta armastas ja kalliks pidas, lõi selle mürina mõjuväljas rabedalt vankuma. Väike naine märkas ja tajus seda ning tajusid ka teised. Mürin hiilis tasapisi kõrvu, sealt edasi verre. Tundikumad natuurid kannatasid rohkem, nende tunnetusskaala oli vastuvõtlikum ja hapram. Valuretseptorid abaluude vahel lõid häiresse, kuklanärv tuksatas pinevalt, südame ümber vajus hall habisev võrk, mis pitsitas, tegi haiget ja tahtis vallutada teed aina edasi, hingemaastike salajastesse soppidesse, mõttemetsade puutumatute ja puhaste laanteni, kogu inimeseks olemise sügavaima tuumani. Hirm. Ärevus. Äng. Need polnud ju ometi inimesele võõrad tunded, ei. See kolmik oli inimest ikka saatnud, üsna aegade algusest saadik. Kolm kodustamatut huntkoera, kes end siiski inimese külge olid haakinud ja liipasid temaga varjudes kaasa, jäädes alati lõkkekuma valgussõõrist veidi välja, sinna eemale, puude alla konutama. Koonud valvsalt püsti, et tabada ära õige hetk ligisööstmiseks. Inimene oli õppinud ära trikid ja käsklused, kuidas neid elukaid taltsutada ja pelutada. Läbi aegade oli see rännak ikka nii kulgenud. Saadi hakkama, ka sedasi ohtlikult lähestikku kooseksisteerides. Kord vannuti alla, siis jälle tõusti ja jätkati teekonda. Sest nii oldi harjutud, nii oli alati olnud. Nüüd aga – kolm huntkoera olid kadunud. Nende poolmetsikute ja poolkodustatud elukate asemele oli asunud midagi suuremat, midagi õõva ja halvavat. Monstrum, kes aastakümneid oma ilges urus jõudu kogus, et sobival hetkel rünnata, varjatult imbuda inimkonna meeltesse, mürgitada, segadust külvata ja hävitada. Hirm. Ärevus Äng. Kontrollimatu ja ettearvamatu. Läbi väikeste palkseinapragude ja hiiglaslike klaasist akende puges ta sisse. Erinevatel tasanditel laastamistööd tehes. Otsatu infotulv, mis jõudis inimesteni läbi helendavate ekraanide plinkiva maailma, aitas sellel tõvel edasi kanduda ja levida. Halvav summutatud mürin, mis oli algul tasane nagu tuim püsiv valu rinnakorvis, muutus hiilides teravaks tuikeks veresoontes, liigestes ja kopsudes. Ärevus pani hingeldama. Äng südame pekslema. Ja hirm naelutas paigale, julgemata enam ühtegi sammu astuda, sest iga järgnev samm võis tuua uue valuhoo, ebameeldiva aistingu kehas ja meeltes. Eikusagilt ja samas kõikjalt meeltesse imbuva mürina eest ei olnud võimalik põgeneda, see saatis sind toas ja õues teel kõndides. Isegi kui tormasid saunalavalt purdele, hüppasid valju lartsatusega pruuni tiigivette ja kõrvus kostus vaid veemulin, jõudis mürin ikka peagi järele. Muutis pehme tiigivee särisevalt kõrvetavaks. Mürina tagant kerkisid pildid ja kujutelmad. Kardeti uksele koputavat Sõda. Seal, kus see koputus juba toimunud oli, trampisid porised kirsajäljed üle heledate põrandate ja seal lebavate lelude, tankiroomikutest jäi maha kiljuv tühjus. Ängi tekitas looduse närtsitamine ja anastamine, selle elusast peast nülgimine. Selles äraspidises maailmas ei võinud enam peagi enam kohata püstist metsa, vaid mets eksisteeris langenult lebades, alistunult vertikaalis. Ärevaks tegi inimestevaheline segadus ja kurjus – üks aina toitmas teist. Ja miks pidi nii olema, et on vaja teineteist õgida? Igal tasandil ja igal võimalusel. Miks suutis julmus end pidevalt ületada? Ja haigused vintskemaks muutuda. Kardeti kallite kaotamist. Ja selle üldise hirmu ja ärevuse segadikus kiputi aina rohkem kaotama iseend. Murduti praksuga pooleks ja jäädigi lebama, aastaringid sisemuses võbisedes kokku kuivamas.
Väike linnuninaga naine seisis ühel kevadõhtul köögis triibulisel kaltsuvaibal, kuklasuled ärevalt turris ja õlad ängist longu vajunud. Kui varem oli ta jakitaskutes kandnud aiast nopitud piparmünti, lapse leitud väikest rohekat kivikest ja paari paberile sirgeldatud kirjarida, siis nüüd täitis jakitaskuid ärevus, hirm ja äng. Ning kõrvus ikka see mürin. Nii oli ka üle põllu naabril. Ja sealt natuke edasi samuti. Ja edasi. Ja edasi. Õues oli tuuline, tuul lõõskas ahjus ja pani pliidiukse lõgisema. Tuuli oli naine ikka sõbraks pidanud, isegi nüüd suutis tuule kevadine uljas ümin kõrvus kohisevat müra veidi vaigistada. Natuke rahustada. Naine oli väsinud, pidev mure väsitas ja uuristas sisemuse õõnsaks nagu kulunud vanal pajal. Ta laskus põlvili pliidi ette, pea allaandnult norgus. Kuskil teises toas mängisid lapsed ja kuskil olid tegemised, mis ootasid järge. Aga ettepoole vaadata oli korraga väga raske. Kujutada mingit tulevikku tundus sama võimatu kui saada kõrge klaaspudeli põhjast kätte sinna kuidagi lõksu pugenud kogukat metsmesilast. Pudelisuu oli kõrge ja kitsas ning nii klaas kui mesilane haprad. Väike naine põlvitas ja kuulas tuule lõõtsumist korstnas. Sedasi ajatult viibides tundis ta äkitselt, kuidas pliidi alt orvast kandus temani kummalist sooja kiirgust. Miski helendas ja kumises seal kutsuvalt. Natuke paberipahna ja mõned puuhalud olid sinna hoiule torgatud. Soe kiirgus levis aga nende tagant, orva kaugeimast servast. Naine kummardas ja sobras käega pliidialuses pimeduses. Ta käsi leidis sõbralikult ümara vormi – kergelt poorne ja säbruline ovaalne kivi passis seal pimedas nukas, üdini truu ja oma, ootamas aega, mil keegi teda taas vajaks. Kapsakivi! Läbi mitme põlve selles peres ja majapidamises elanud isemoodi olend. Talvitus muidu keldripõrandal suures kapsatünnis. Rändas siis ühel sügisel koos tünniga sahvrisse, sest perenaine tegi taas üle mitme aasta hapendatud kapsaid. Kui viimased kapsad talvisel pööripäeval tünnist välja võeti ning kivi raskust enam vaja ei läinud, tõstis perenaine kivi hellalt tuppa ja pani pliidi alla avausse sooja. Ukse taha oleks olnud teda nadi jätta, väljas paukus pakane, hakkab teisel veel külm. Lastele see kivi meeldis, käisid teda pliidi ees vahel silitamas. Kivi oli soe nagu leivapäts ja väiksele lapsekäele mõnus katsuda. Täiuslikult ümarast kapsakivist õhkus rahu ja vanade aegade tarku teadmisi. Kui kaua oli ta siin majas olnud! Näinud nii palju inimhingi siia tulemas ja siit minemas. Kuulnud imelisi jutte ja näinud uskumatuid inimsaatusi. Täitnud eeskujulikult talle antud vastutusrikast ülesannet: vajutanud oma kivise tüüne raskusega kapsastest välja nonde mahla, ligunenud selles hapus leemes, settinud, puhastunud, laagerdunud ja lõpuks saavutanud peene ja ainulaadse kirgastumise. Pea igas majapidamises oli temasarnaseid, mõni tema õde või vend. Need kivid olid elanud palju elusid, tundes kõiki maailma ajajärke. Küpsenud ja koorunud aastasadu sügaval maapõues. Veerenud jääajast välja, olnud osaks mõnest suurest kaljukamakast, murenenud, vormunud, kasvanud. Mõni neist oli kohale lennanud tähtede tagant. Kõmatanud vastu maad ja pudenenud kivipärlitena mööda ilma laiali. Kivid olid oma olemuselt soojalembesed, ihates päikesekiiri oma pinda paitama ja inimkäe puudutust. Millalgi siis saabuski hetk, kui põlluveerele kivikuhja äärde sammus otsival pilgul inimene, enamasti perenaine, liigutas ja tõstis kuhjas magavaid kive, kuni leidis sealt selle täiusliku isendi, keda passis panna tünni hapukapsaid kroonima. Saunakerisele korjatud kivid said näidata oma tulist särtsuvat loomust. Kapsakividest vormus aga välja kogu ilmaloo kvintessents, esmalt nühiti nad harjaga tolmust puhtaks, kuumutati ja jahutati, sest kogu protsess pidi olema peenelt puhas. Kapsad, tünn, inimkäed ja – kivi, kapsakivi. Selline kivi jäi paigale, oma inimeste ja koduga kokku. Veeredes läbi põlvkondade, leides aina uuesti kasutust. Truu väike ümar kõiketeadjast Buddha, kes vaatles, mõistis, tundis ja aimas. Aastatega oli hapukapsaleem ja sillerdav puhas piimhape setitanud kivisüdamikku kõik selle, mis on vajalik, üdini puhas ja aus. Mis püsib ja säilib ning on seetõttu omandanud ajatu kulgemise kunsti. Ebavajalik ja riknev seevastu irdus ja hääbus hapus leemes olematuks. Nüüd oli kätte jõudnud selle helehalli ümara Kapsakivi aeg, et tuua lunastust.
Väike naine hoidis Kapsakivi oma põlvedel ja silitas teda ringjate hellade liigutustega nagu lapse pead. Kivi raskus sisendas turvatunnet ja kindlust – jah, just nii peabki ta toimima nagu kivi talle just tasasel häälel sosistanud oli. On vaja teha üksainus kukerpall siin köögipõrandal, otse Kapsakivi suunas. Ta asetas kivi keset triibulist kaltsuvaipa, kummardas veel hetkeks tema kohale ja nuhutas kivi oma õrnalt kaarduva linnuninaga – Kapsakivil oli ajatu hõng, vabastav ja päästev hõrk hapukas aroom, juba tundis naine, kuidas midagi lahtus ta õlgadelt nagu pudenev hallitus ja hakkas tasapisi olematuks käärima. Lapsed hõikus ta kööki ja rivistas enese järel Kapsakivi juurde seisma, lugedes neile sõnad peale, et nad toimiksid täpselt tema järgi. Mehele jättis lauale kirjakese: kui too koju jõuab, visaku köögis üks tirel. Enne veel andku naabritele samad juhtnöörid. Seejärel sirutas väike naine end tünnivitsana tahapoole kaardu, võttis hoogu ning tegi kaltsuvaibal täiusliku kukerpalli Kapsakivi poole. Nagu väike keerlev piimhappebakter kadus ta kivi sooja kumera kogu sisse. Lapsed vaatasid seda kunsttükki suuril silmil ning olles loomult kuulekad, toimisid nagu ema oli käskinud. Vurinal kukerpallitasid nad samuti Kapsakivi suunas, kadudes tasase ludinaga selle koore alla. Varsti saabus koju mees, leidis eest tühja maja ja tuttava ümara kivi keset köögipõrandat. Laualt kirjakese. Edastanud sõnumi naabritele, mõtles ta, et mis seal ikka, tema naisel oli varemgi kummalisi soove ja soovitusi olnud. Pealegi oli temagi väsinud ja õlad tundusid täna kuidagi eriliselt rasked. Enne voodisse pikali heitmist võib ju ühe kukerpalli visata küll. Ja kadus temagi kivi kutsuvasse rüppe. Veel samal õhtul tehti selles külas mitukümmend sarnast kukerpalli. Kapsakivid olid taas keldrisügavustest ja kuuridest lagedale toodud, need hõõgusid ning võbelesid soojalt ning hapukalt. Oli kätte jõudnud nende aeg, Kapsakivide aeg.
Kui rahustav siin on. Pole enam endist ajalikku ruttu ja tormlemist, pole hirmu, ei suuri ega väikseid ärevusi, kadunud on rõhuv ängistus. Inimkond oli juba piisavalt vett ja vilet näinud, olles suure nuia poolt ühtseks muretsevaks tombuks kokku tambitud. Nüüd on aeg rahulikuks hulpimiseks hapukas leemes puhastunud maailmas. Laagerdunud ja piimjalt klaariks käärinud olemisseisundis. Mõneti meenutab see siinne ilmaelu unustatud südametõdede kantsi. Teisalt on see midagi, mida olemasolevate sõnadega on raske edasi anda. Siin kehtib uus keel ja suhtlusviis, mis kõrvaltkuulajale meenutab tasast mulinat või popsumist, sirinat. Siin on maapind, muld ja muru. On metsajärved ja meri loksub vastu kaldaid. On taevas, mis vahetab värve, õhetab, roosatab, tumeneb ja ehib end tähtedega, vahel vilguvad kõrgustes virmalised. On loodus, nagu me seda varasemalt mäletame. Aga see on kirkam, puutumatu ja oma loomulikku orgaanilist kulgu käiv. Seda ei segata, ei anastata, keegi ei tuleks selle pealegi. Nii on ka siinsete tunnetega, armastusega. Palju on samamoodi ja tuttavlik minevikust, me endisest olevikust. See, mis toidab hingemaastikke ja on avar ning lubab vaimul sirutuda. Puudu on aga kõik, mis mõjub riknevalt, kibedalt, ärritavalt ja kurjalt. Kõlab naivistlikult? Tegelikult kõlab see ainuvõimalikult. Selle kõige aeg sai lihtsalt otsa, kui kukerpallitasime end Kapsakivide sisse – olemisse, kus aeg käib teistmoodi, on rahunenud ja inimese poolt vabaks lastud. Selle kukerpalliga saime vabaks ka ise. Kukerpallitasime end tulevikku, ainsasse mõeldavasse, sest sellest rabelemisest, segadusest ja ärevatest hirmudest aitas juba küll. Endine olemine ja aeg kihisesid, ajasid üle ääre ja olid jõudnud lõpule.
Kui näete õhtuti ümaraid kapsakive tasasel sahinal metsa poole veeremas, ärge nende teed tõkestage. Nad lahkuvad talve eel maa-alustesse koobastesse uinuma. Nende kivisoojas südamikus peidab end aga maailm, mille poole te seal teel olete.