Soisema tuleviku poole
Maarja Pärtna
1. Kuivenduskraavidest
Mineviku utoopiad on jätnud maastikku maamärke, mille kohalolu võib olla nii enesestmõistetav, et on kummaline nende kohta küsimusigi esitada.
Mõni aasta tagasi läksime suvisel pööripäeval koos kaaslastega ujuma väikesesse Lääne-Eesti rappa. Sinna jõudmiseks tuli meil kõigepealt matkata kaks tundi mööda kruusast metsa väljaveoteed, mis lõikab sirgelt läbi kõrgete kuusikute. Siin-seal väljusid peateelt lühemad teeotsad, mis suundusid sügavale metsa, värskendatud magistraal andis aga mõista, et käivad ettevalmistused lageraieks.
Ühe sellise teeotsa kaudu sisenesime metsa hämarusse nagu kontvõõrad klassikokkutulekule. Aga teekond läbi kuusiku edenes aeglaselt, sest me tee ristus korduvalt kuivenduskraavidega. Esmapilgul näisid need kinni kasvanud ja madalad, täis taimi ning oksarisu, kuid juba esimese ülehüppe järel leidsime end põlvist saadik veest. Metsaalused kuivenduskraavid olid märksa laiemad, kui välisel vaatlusel tundus, ja põhjatumad, kui pealt vaadates näis.
Veetsime metsas mitu tundi kraaviületuseks sobivaid kuivemaid kohti ja risti üle kraavi langenud puutüvesid otsides, kraavimudasse kinni jäänud jalgu ja jalanõusid välja sikutades. Visa edasirühkimine kauguses kutsuvalt helkivate laugaste poole tegi meile omajagu eneseiroonilist nalja: nii palju siis romantilisest suplusest laudtee ja turistideta rabas aasta valgeimal päeval.
2. Maaparandusest
Eesti on üks enim kuivendusest mõjutatud riike maailmas. Lahtiste kuivenduskraavide ja maasisese drenaaži kogupikkuseks hinnatakse ligikaudu 150 000 kilomeetrit ja kui kõik need lõigud üksteise järel köieks kokku siduda, võiks selle mitu korda ümber planeedi kerida. Nii mõnigi neist kuivenduskraavidest osutab hääletult tagasi ühele kahekümnenda sajandi suurimale „utoopilisele” megaprojektile, Nõukogude Liidu raudse eesriide varjus käima lükatud looduse ümberkujundamise stalinlikule plaanile, mille Eestit puudutav osa nägi ette märgalade kuivendamist ligi miljonil hektaril.
Plaanile anti okupeeritud Eestis ametlik käik verise 1949. aasta augustis soode kuivendamise ja kasutusele võtmise seaduseelnõuga, millega algas „pealetung soole”, mehhaniseeritud maaparandus- ja kuivendustöö, mille sihiks oli laiendada põllumajandus- ja metsamaad ning tõsta nende tootlikkust. Melioratsioon seisis kolme hiiglase õlgadel: autoritaarse ühiskonna plaanimajandusel, maaparanduseks vajalike masinate kättesaadavusel ja fossiilkütuste kasutamisel. Soodevastases „sõjas” kujutati märgalasid kasutute, liigniiskuse käes kannatavate, kariloomadelele ja inimestele ohtlikke haigusi levitavate ning lausa vaenulikult peale tükkivate paikadena, mis tuleb maaparandusvõtetega allutada ja rakendada nõukogude majanduse teenistusse. Märgaladel polnud kunagi varem olnud nii ühemõtteliselt halb kuulsus.
Soode kuivendamine jätkus Nõukogude Liidu põllumajandus- ja metsanduspraktika osana ka pärast Stalini surma. Okupatsiooniaja lõpuks oli Eesti läbi teinud ulatusliku maastikumuutuse, jäädes ilma kahest kolmandikust soodest, aga mitte ainult nendest: kuivendus hõlmas ka looduslike ojade ja jõgede õgvendamist ning süvendamist. Maal üles kasvanud lapsena mängisin ka mina, küll juba okupatsioonijärgsel ajal, ühe sellise oja kaldal, kellel oli kunagi olnud looduslikult käänuline säng, aga kes kaevati 1970. aastate lõpul ekskavaatoriga sirgeks ja ühendati maaparandusvõrguga. Milline elurikkus temast melioratsiooni käigus kadus, ei tea täpselt keegi, sest seda pole kunagi kaardistatud. Aga me teame, et Eestis tervikuna on maaparandus mõjutanud ebapärlikarbi, rabapüü ja must-toonekure hääbumist.
3. Soisema tuleviku poole
On võimatu kujutleda tulevikku olevikust paremana, kui see ei hõlma looduse ümberkujundamise jälgede parandandustööd. Soisemas tulevikus oleks märgaladel õigus jääda sinna, kus nad on holotseeni jooksul kujunenud, ja õigus taastuda paikades, kus neid on kuivendamise ja looduse ümberkujundamise käigus kahjustatud. Me tunnustaksime neid elupaigana liikidele, kes elavadki vaid nende märjas embuses, ja väärtustaksime nende võimet neeldada atmosfäärist süsinikku, mille oleme ettevaatamatult maapõuest eraldanud ning atmosfääri paisanud. Soisemas, niiskemas, pehmemas, samblasemas tulevikus saaksid märgalad jätkuvalt puhastada ja talletada magevett, jääda vabaks reostusest, leevendada üleujutusi ja põude. Neil oleks õigus saada taastatud.