Ühel päeval
Merca
Ühel päeval kaotasid kõik sõnad oma maitse, kuju ja lõhna, ehk ühes sellega ka tähenduse. Kõla kaotasid nad juba ammu: sel ajal, mil nende sõnadega tehisintellekti toitma hakati. Too nätsutas nood läbi, sülgas väja kui kirju läraka ning kaes juhme, kuid õnnelike silmega njäkko. Nigu pini, kiä uut süüki vai kaigast, midä visätäs, õt tuud vahtsõlt peremehele kätte tuvva. A kõrd oll aig, miä oll ajast üle. Sõnul enam aega pold, nad lasid jalga, aga suud ei jõudnud järele. Suud seisid teeveeres ja püüdsid hääletada sõnadelle perrä, aga polnud keskit-miskit pealevõtukat.
Juhtus mõni suu kogemata sõna leidma, maitses see kui penoplast või saepurust mätsit kuulike. Armastust avaldada sellistega ei saanud, arvamust avaldada samuti mitte. Poeese neist kokku mätsida ei õnnestunud, romaanid valgusid kui lahja lurr mööda rinnaesist alla. Plekke, õnneks järele ei jäänud.
Inimesed proovisid omavahel suhelda nii kehakeeles kui onomatopoeetiliste häälitsuste abil. Tundeid oli piinlik ning raske üminatega väljendada. Vast vaid viha sai võimu mano, sest rusikatele tundus kehakeel mõnus. Teisalt pold ka tigedust enam varnast võtta, sest varemalt sai ka too tundmus sõgedatest sõnadest tuge.
Numbrid muidugi kuhugi ei kadunud, noidega sai ikka rõõmsalt tehteid edasi teha, ent sõnadetult olid noodki kuivad ning krõbisesid kurvalt ja pudenesid kui vanad vahvlid. Võttis keegi pargis mõne matemaatilise ülesande ette, kihas trotuaar peagi värbudest, kes numbri-märgipuru oma pugudesse nokkisid.
Valitsusasutusis valitses eriti pinev olukord. Püüded mõnd säädust või akti paberilegi manada jooksid liiva: sõnad sibasid kui sipelgad minema, roomasid kui valkjad vaglad valgeil paberiväljul. Mine sa võta veel sõnasabast kinni!
Lauludki lagunesid laiali. Laused langesid kui koolnud kajakad – pots ja pots! – nooditraatide alt maapinnale. Viisid veel jäid, aga sõnuta hakkas neilgi peagi igav. Nad haakisid oma sabakesed noodijoontest lahti, kukutasid end mullarüppe. Juurdusid sääl tasapikku. Nii said nootest vilistavad krookused, trompertnartsissid, laulvad liiliad, tinisevad tsillad, tuututavad tulbid, leelotavad laugud, pruuskavad püvililled, üürgavad hüatsindid. Kevadeti kogunesid nüüd rahvad lillepeenarde manu, kuulamaks-meenutamaks midagi unustatut.
„Eeee,“ ütles üks.
„Sssss,“ vastas teine.
„Uuuu!“ huikas kolmas.
Mingit tähendust ei täheldanud keegi. Täpselt samamoodi väljendus ka loodus ju, aga kas sest aru saadi ühtemoodi … Vaevalt.
Mõtted ei kadunud kuhugi. Ummistasid ajusid ja pungestasid päid, ent välja öelda ei saanud ainsatki neist. Nii nemad seal siis kolisesid, õõtsudes ühest kolbanurgast nukralt teise.
Raamatukogudes pühkisid rammusad rotid sabadega teoste selgadelt tolmu. Mõistjaid ju polnud enam. Raamatud kihistasid kangest kõditundest, kui näriliste paljad hännad neid silitasid, roosad jalakesd seljasooni tasusid.
Mõned visahinged siiski libistasid end teinekord teostetempli ukse vahelt sisse, avasid ühe elik teise raamatu. Puurisid pilgud sõnapuuridesse, lakkusid prooviks lehti, nuusutasid lauseid kui nuusktubakut. Vaid tähtede tolm tungis nende sõõrmeisse, pani aevastama. Komad jäid hammaste vahele kinni ning neid oli sealt pärastpoole päris vastik kätte saada.
Kougi palju kougid, aga koma kui köömes on hännakese igemetasku külge kinni haakinud. Pealegi maitseb see trükivärviigavalt. Pole just eriline gurmee, kas tead. Samas leidus ka neid, kellele nood vanad rääsunud sõnad ja kirjavahemärgid mokkamööda olid. Algselt salamisi-vargsi tassisid nad köiteid hõlma all koju. Mõnevõrra hiljem, leides aatekaaslasi, moodustati sõnasööjate seltsid, mis alul põrandaalused olid. Hiljem juba asutati eliitrestoranid, kus kalli raha eest raamatuid lakkuda anti. Eks seal olenes teosest ka ning kandevõimest. Mõni lakkus ennast juba paarist leheküljest Tammsaarest mällari piirile, teine mekutas õhtu läbi romaani kallal ning läks ikka uhkelt ja kõikumata kodupoole. Järgmisel hommikul istusid nood mällarlased värisedes-tudisedes oma sõnatute tööpostide otsas, saamata millegagi hakkama. Riikide SKT hakkas kohati kolinal kukkuma. Valitsuste plaan raamaturestosid keelustada pani lauppõrkel vastu betoonseina: ka keeld koosneb sõnadest! Moodustati komisjonid, mis pidid hakkama välja töötama vastavaid märke.
Sõnapohmeluse käes vaevlevad isikud limpsisid hommikuti migaidanes, et värinatest ja peapööritusest jagu saada, sametsussides mööda hiilida. Kus vaid mõni tekstiräbal terendas, seal olid aplad keeled õkvalt platsis. Ei peatanud neid seegi, et ropp sõna plangul võis päädida pinnuga keeles. Saaks vaid ometi sest vaevast valla! Värinaist ning sirinaist peakolu sees, mis kaevusid ajukäärdude vahele justkui vaglad roiskunud juustu.
Ühtäkki ummistasid uulitsaid ja väljakuid tülpinud-pahased pereemad, kandes transparente, mil punase ristiga läbitõmmat kirjateosed. Valitsus reageeris sedapuhku jõuliselt. Kõik raamaturestod suleti päevapealt. Taas lõõmasid linnaväljakuil raamatute tuleriidad. Sedapuhku valimatult. Lõkkesse läks kõik, millel vähegi kirjatähed peal seisid, ka vanad-vanad bussipiletid.
Mõned sõnad vist ikkagi kuhugi tallele jäid, sest vahtselt põranda alla kolinud sõnasööjad talletasid midagi ning hämarail tänavanurkadel pakkusid riivatud naised teatud käemärgiga Sõnalakkumisteenust.
Kas sõnade kadumisest ka tulu tõusis? Ikka. Sõjad jäid ära, sest kui aru ei saa, pole võimalik käsklustele reageerida.