M. Aleksandra Piho (Eesti)

Miina Aleksandra Piho (2001)  jaoks on teoseloomes lõpp-punkt teisejärguline. Projekti alguspunktiks on midagi tekstiilivälist: lapsepõlve mälestus, audiosalvestus, foto, tunne. Tegemise käigus objekt muutub ja tihti lõppteos ei kattu kavandiga. Protsess on olulisim ja võiks olla kuidagimoodi meeldejääv, olgu seda läbi kogukonna kaasamise või läbi mitmekülgsete teostuspaikade. Muutuv teostusprotsess lisab teosesse pisitasandeid, millele on hiljem tore tagasi vaadata.