Kangelased
Urmas Vadi
Nõukaajal oli kujutlus kangelastest kui kellestki, kes tulevad sõjast, ja nad pole mitte lihtsalt ellu jäänud, vaid naasevad võitjatena! Võibolla on nende õlgadel kergelt tolmu ja kulumise jälgi, mõni väiksem haav, mis kasvab kiiresti kinni. Aga mis peamine, rind on neil ordeneid täis! Ja need veteranid siis olid elu lõpuni kangelased, ikka oma mõtetes eesliinil; kui tavakodanikud seisid tunde poesabas, oodates suitsuvorsti või viinereid, siis nemad läksid oma ordenitega kohe leti ette ja said kohe seda mida vajasid, sest nagu ütleb ABBA – võitja võtab kõik. Need veteranid näisid paljudele lihtsurelikele ebameeldivad ja ülbed, ei vabandanud kunagi, kui nende poevõrku kadus viimane latt vorsti, pigem ütles nende olek sabasseisjatele, et te ei kujuta ettegi, mida mina pidin läbi elama, et ellu jääda, et teie saaksite siin seista ja oodata suitsuvorsti, samal ajal kui meie sõime vesistes kaevikutes hallitanud leiba!
Hetkel tundub mulle, et see kangelase mõiste tuleks ümber vaadata. Ilmselt me vajame kangelasi, suuri inimesi, kelle järgi mõõtu võtta ja püüda olla parem inimene, aga kindlasti oleks rumal olla avalik ja kõigile nähtav, sest sellisel juhul oleksid sa ju sihtmärk ja siis kohe varsti enam mitte elus! Alustada tuleks maskeeringust ja varjumisest, et mitte kellelegi ette jääda, olla võimalikult nähtamatu oma igapäevaelus. Mitte kellegagi tüli norida, mitte kõva häälega rääkida, mitte liikuda avalikus ruumis nagu bussis või poes, aga kui seda teha, siis selliselt, et jääda võimalikult tähelepandamatuks, mitte kanda värvikirevaid ja toretsevaid rõivaid, vaid hoopiski midagi sootut ja värvitut, pruuni või hallikasbeeži, mis linnakeskkonnas muutuks kamuflaažiks, sulanduks tänavakivide või asfaldiga. Suhtlus teiste inimestega oleks viidud miinimumini, kontakti võtta vaid juhul, kui see on hädavajalik, ka siis pigem formaalsed ja napid infovahetused, mitte emotsionaalsed südamepuistamised, mille juures hakatakse käsi ja jalgu vehkima ja tõstetakse häält ja tõmmatakse endale tähelepanu. Kõige parem oleks, kui päevasel ajal üldse mitte ringi liikuda, vaid teha oma käigud ära, kui päike on juba loojunud.
Kui mõni inimene tunneb aga, et tema elamisõiguseks on näiteks teatri-, kohviku- või kunstinäituste külastus, kus sa võid teistele oma olemasolu reeta, siis ka siin tuleks oma tegevusega koomale tõmmata, mitte minna raekoja platsi välikohvikusse, vaid äärelinna kiirtoiduputkasse või tanklasse, veel parem osta poest võileib või pirukas, karbiga ka sooja toitu ja einestada kusagil surnuaia pingil või pargi nurgas, kapuuts peas. Kes tunneb vajadust minna teatrisse, siis kindlasti mitte sõita selleks Berliini ooperisse, ega isegi mitte Estoniasse, piisab kooliteatri-päevadest, kus saab teiste täiskasvanute vahele sulanduda nii, et arvatakse, et sa oled ilmselt mõne laval oleva õpilase lapsevanem, on olemas väga head kooliteatrit. Ka galeriides käimine tuleks lõpetada, võib vaadata reprosid või taevast, inimeses endas peab olema kujutlusvõimet! Kõik oma tegevused ja liikumised tuleks minimeerida, ka näiteks pesemine on tänapäeval ületähtsustatud tegevus, millele kulub liialt palju energiat, vett, pesuvahendeid, aega, kuivatamist, käterätte, kamme, puudrit, kreeme, deodorante. Liiatigi on teada fakt, et mõne kuu pärast hakkab inimese keha ise end puhastama, see paar kuud tuleb lihtsalt endal ja teistel välja kannatada, see on selline prooviperiood, mille käigus sa saad teada, kes on su päris sõbrad, kes suudavad olla sinuga ka kasinuses, hädas ja viletsuses. Just oma antisanitaarsuses peletad sa eemale võimalikud kahjulikud ja vaenulikud inimesed, see on sinu jaoks nagu turvis või kaitsekilp, niisama naljalt teised inimesed sinu ümber olevasse isiklikku ruumi juba ei tiku! Hoopis teise pilguga tuleks hakata vaatama neid inimesi, kes on selle kangelasliku teekonnaga juba algust teinud, neid kutsutakse halvustavalt kodututeks, prükkariteks, asotsiaalideks, aga see ongi eesmärk, muuta end märkamatuks ja pigem eemaletõukavaks. Kerge on olla meeldiv ja puhas ja teiste poolt armastatud, aga kunst ellu jääda on hoopis vastupidine!
Lõppeesmärk oleks kolida üldse maa pealt maa alla. Öeldagu inimese kohta mis tahes, aga me oleme siiski väga intelligentsed loomad, me kohastuksime ja muteeruksime, hakkaksime nägema pimedas, meile kasvaksid tugevamad küünised, võtaksime üle parimad omadused vesirottidelt ja nahkhiirtelt, kes suudavad energiat kokku hoida, peamiselt magada, ja alles öösel välja minna, saaki püüdma, kui sedagi just peab, maa all pole paljut vaja. Kunst on võtta elult miinimum! Kangelane ehk ellujääja on see, kes oskab varjuda, üksi hakkama saada ja hästi kiiresti kaevata!
Tõsi, kangelastelt oodatakse palju ja nad ka suudavad palju, sest muidu poleks nad ju kangelased. Ideaalis peaksime me hakkama ka kahanema, sest ega maa allgi pole ruumi lõputult. Seepärast on hetkel väga oluline oma kubatuurid ja mass üle vaadata! Inimesed on tõepoolest kuidagi imelikult tehtud. Alguses, kui me sünnime ja oleme beebid, oleme me nii väiksed, pool meetrit, mõni kilo, vajame nii vähe, peamiselt und ja süüa, siis kui me suuremaks kasvame, vajame me aina rohkem energiat, aga samas ka anname endast rohkem. Valesti on just asjad vanade inimestega, kes enam ise hakkama ei saa, aga on ikka kuidagi liiga suured ja kulutavad endiselt palju. Seepärast oleks loomulik, kui vananedes hakkaksid inimesed kahanema. Kuidas kellegi elukaar on, aga keskeltläbi nii viiekümneselt võiks kümme protsenti pikkusest ja kehakaalust kaotada, kuuekümnendateks juba kolmkümmend viis protsenti, seitsmekümneaastased võiksid kõik olla nii meetri pikkused, neil võiks olla omaette külad ja kogukonnad, väikesed majad või isegi koopad, elavad seal maa all nagu trollid. Aga kaheksakümneselt oleksid inimesed nagu pöialpoisid, mahuksid elama laste mängumajadesse, istuksid väikeste toolikeste peal ja tooksid jõulude ajal sussi sisse kompvekke, neist oleks palju kasu ka kui taskuvarastest ja poejärjekorras oleks nad märkamatult esimesed, isegi veteranidest ees. Ja nemad ongi valmis kohe maa alla minema ja neil pole isegi vaja uusi kaevikud ja urge kaevata, vaid võivad võtta üle mullamuti käigud. Kuid need, kes üheksakümne eluaastani välja veavad, need oleksid sellised suurema parmu või mesilase suurused ega meenutaks üldse enam inimest, see on muteerumise ja ellujäämise ja varjumise kõrgtase. Ja kui viimne tund on inimesel käes, siis on parimad kahanejad muutunud nii imepisikeseks, lausa läbipaistvaks, et oma viimsel hingetõmbel jääb neist vaid tolmukübe, kui sedagi. Sest kunst on jääda ellu, aga teinekord on kunst ka väärikalt surra, sest suurim kangelane on see, kes suudab täielikult haihtuda!
Pühapäeval, 12. mail kell 16:30 Urmas Vadi “Pettunud inimeste külakroonik” Tõravere observatooriumis