Sofia Lanman (2001) on sündinud 23 aastat tagasi Eestis, Narva linnas. Tema loometee sai alguse erakordselt keerulisest keskkonnast, sest Narva tänavatel valitsesid tol ajal paljud väljakutsed, sealhulgas gopnikud ja narkomaanid. Lapsepõlv, mis möödus selles keskkonnas, oli täis pingeid ja mõistmatust ning need kogemused kujundasid tugevalt tema loomeprotsessi. Sofia kunst peegeldab tema noorpõlve kogemusi ja ühiskonna varjukülgi. Ta on pühendunud postsovetliku esteetika uurimisele, kujutades lagunemise ja taassünni õhkkonda, mis iseloomustas tema kodulinna ja seda ajastut.

India Kiisler (2002) on interdistsiplinaarne kunstnik, kes kombineerib tekstiili- ja moekunsti video, fotograafia ja tegevuskunstiga. Kiisleri teosed jutustavad absurdseid sürreaalseid ja igati argiseid lugusid. Tema tööd kajastavad identiteeti, keha, sugu ja seksuaalsust turumajanduslikus ühiskonnas.

Brigitte Mihkelson (2000) põimib oma töödesse ajatu ilu, kasutades erinevaid meediume maalist tekstiili- ja moekunstini. Tema teoste läbivaks jooneks on romantiseeritud moderne barokk. Kunstnik kasutab läbimõeldud ja keskkonnasõbralikke materjalilahendusi, leides ideid mütoloogiast, elust ja emotsioonidest.

Aet Ollisaar (1966) on tekstiilikunstnik, kes elab ja töötab Tartus. Tema loomingut iseloomustab poeetilisus ja lugude jutustamine. Olles liikunud piltvaipade loomise erinevatel piirialadel, on tema tööde peamiseks meediumiks värv ja lihtsate kujunditega loodud vaikelud. Aet Ollisaar kuulub Põhjamaade tekstiilikunstnike ühendusse, Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ning on valitud Aasta tekstiilikunstnikuks 2007 ja 2023. Ta on osalenud paljudel näitustel Eestis ja välismaal ning korraldanud mitmeid isikunäitusi.

Annamaria Bereczki (sündinud 2002) on lõpetanud Viimsi Kunstikooli (2018). Aastatel 2020–2021 illustreeris Bereczki Äripäeva ajalehe artikleid ja tegeles maalimise ning keraamikaga. Alates 2022. aastast õpib ta Eesti Kunstiakadeemia graafika erialal, kus on osalenud mitmel tudenginäitusel. Hetkel tegeleb ta eri graafikatehnikates eksperimenteerimisega ning nende omavahel põimimisega. Oma kunstipraktikas ammutab Bereczki inspiratsiooni loodusest, elust ja inimestest ning hetkel eelkõige vanadest fotoalbumitest, läbi mille loob kontakti oma perekonna lugude ja mälestustega.

Kristiin Kuuslapi (2002) looming hõlmab tekstiilikunsti kõrval ka graafikat ja akvarelli, kuid kõige rohkem esineb moega seotud projekte. Oma teostes käsitleb ta tihti surma, üksildust ning loodust. Teda on palju mõjutanud punk ning gooti liikumine. Lisaks on ta leidnud inspiratsiooni mitmetelt absurdi teemadel kõnelevatelt autoritelt, mis on toonud tema huviorbiiti ka identiteedi küsimused.

Viktor Gurov (1989) elab ja töötab Tallinnas. Tema kunst on tugevalt mõjutatud tööst graafilise disainerina. Tema uurimisobjektiks on igapäevapraktikate (jalutamine, kogumine, ruumikirjeldused) ja avaliku ruumi suhted. Gurovi tööd on tihti seotud tekstide ja tüpgraafiaga. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna (2014) ja fotoosakonna (2018). Hiljutised näitused: „Hoides asju hämaruses (jälle)” koos Anna Škodenko, Darja Popolitova ja Francisco Martíneziga EKA galeriis (2023), Sillamäe muuseumis (2023) ja Riga Art Space’is (2022); „Aeglased sammud — kõndija maastikus” Eesti Rahvusraamatukogus (2022).

Sandra Puusepp (1997) on Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakonna tudeng (alates 2022). Varasemalt on ta lõpetanud Tartu Ülikooli informaatika eriala (BSc, 2019), kuid viimase paari aasta jooksul on Puusepp keskendunud kaasaegsele kunstile. Puusepa loomingus leidub peamiselt graafikat ja installatsiooni. Tema teosed käsitlevad seost keskkonna, mälu ja identiteedi vahel. Puusepp on osalenud grupinäitustel Eesti Kunstiakadeemias ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis ning koosloomena esitanud performance’id Narvas Kreenholmi territooriumil ja Tallinnas Uue Loomingu Majas. Tema teos on 2023. aastast Eesti Kunstiakadeemia Muuseumi kollektsioonis. 

Marten Prei (sündinud 2000. aastal Kuressaares) on Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide graafika ja trükikunsti teise aasta bakalaureusetudeng. Tema looming käsitleb inimeste arengut, maailma aurat ja selles kõiges positiivsuse ilu nägemist. Tihtipeale juhtub see läbi värvirohkete, sürreaalsete ning irooniliste illustratsioonide kaudu, kujutades esemeid, olustikke või isikuid kui tegelasi, mis/kes oma olukorras kindlat hinge ja aurat edasi annavad. Peamisteks töömeetoditeks kasutab Prei trükkimisel serigraafiat või kõrgtrükki ning graafikakunsti väliselt akrüülvärvi ja markereid. Varasemalt on ta osa võtnud näitustest nagu (RED WAVE, 2023) Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, mis käsitles leitud materjale nõukogude ajal Eestis pooleli jäänud videomängu loomist. Ta on osalenud ka 2023. aastal Ready-Made-temaatilistel näitustel Keilas, Hiiumaal ja Saaremaal. Marten on hetkel ka EKA graafika trükikojas meister, keskendudes käsilaole ja kõrgtrükile. Ta kuulub graafikakunstile keskenduvasse kunstirühmitusse ,,Kvadraat’’, kellega on parajasti suureks projektiks luua tuleval suvel nõukogudeaegsesse konservitehase hoonesse Kuressaares näitus.

Kalli Kalde (1967) on õppinud Tartu Kunstikoolis ja Tallinna Ülikoolis ning töötab praegu maali, joonistamise ja graafika õpetajana Tartu Kunstikoolis. Eesti Vabagraafikute Ühenduse ja Tartu Kunstnike Liidu liige. Näitustel esineb maalide ja graafikaga alates 1988. aastast, tema töid on valitud rahvusvahelistele näitustele paljudes välisriikides. Kalde on pälvinud järgmised auhinnad: 2020. a žürii medal Poolas Lodzis (17th International Triennial of Small Graphic Forms), Aasta Graafik 2019 (Eesti Vabagraafikute Ühenduse preemia), 2015. a I preemia Bulgaarias Sofias 14. Lessedra rahvusvahelisel graafikanäitusel ning 2015. a II preemia Rootsis Tidaholmis 7. rahvusvahelisel litograafiasümpoosiumil.

Joanna Concejo on sündinud 1971. aastal Poolas, Słupskis ning õppinud Poznani Kaunite Kunstide Akadeemias graafika erialal. 1998. aastal, joonistamise ja illustratsiooni diplom taskus, seadis ta end püsivalt sisse Prantsusmaal. Esimest korda märgati teda kunstnikuna tänu kunstiinstallatsioonidele 2002. aastal, kui ta kutsuti osalema Busani biennaalile Koreas. Järgnevatel aastatel toimus mitu tema teoste näitust, sh Berliinis ja Pariisis. Aastal 2004 saatis ta oma joonistused Rahvusvahelisele Lasteraamatute Messile Bolognas ja sai kvalifitseeritud illustraatorite näitusele – see oli tema töö algus illustratsiooni vallas. Joanna Concejo raamatuid antakse välja Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias, Šveitsis, Poolas. Kirjastuse Format eestvõttel ilmus Poolas ja Prantsusmaal IBBY poolt auhinnatud leporello vormis raamat „Prints kommipoes” Marek Bieńczyki tekstiga ning Poola nobelisti Olga Tokarczuki tekstiga „Kaotatud hing”, mis on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde ja autaustatud Bologna Ragazzi Award Special Mentioniga, Monaco Rahvusvahelise Noorteraamatukogu White Raveniga (Internationale Jugendbibliothek), samuti Tallinna illustratsioonitriennali grand prix’ga 2023 aastal.

Joanna Concejo Eestis:
Valikut Joanna illustratsioone ja raamatuid Eestis sai esmakordselt näha näituse „Look! Polish Picture Book!” raames, mille korraldas Läänemeramaade Kultuuri Keskuse Gdańskis aastal 2016 Eesti Lastekirjanduse Keskuses. Mitmeid tema töid eksponeeriti ka Tallinna illustratsioonitriennaali „Pildi Jõud” 2020 väljapanekul Eesti Rahvusraamatukogus, kus ta muu hulgas sai auhinnaks Eesti rahvamustriga kindad, mida kannab talviti meelsasti. 2. augustil 2023 avati Eesti Lastekirjanduse Keskuses Joanna Concejo isikunäitus, mida autor ise tutvustas 8. septembril. Sama näitust on Poola Vabariigi Suursaatkonna vahendusel eksponeeritud ka Saare Maakonna Keskraamatukogus, Läänemaakonna raamatukogu lasteosakonnas ja Tapa Keskraamatukogus ning nüüd on see jõudnud Tartu Linnaraamatukogusse, Tartu Ülikooli Raamatukogusse ja Tartu Mänguasjamuuseumisse, kus Concejo illustratsioone vaadata Prima Vista kunstiprogrammi raames. Alates 17. maist kuni 16. juunini eksponeeritakse aga ERMis koostöös Adam Mickiewiczi Instituudiga mahukamt näitust. Kunstnik ise on Tartus 16. ja 17. mail, viib läbi jalutuskäike oma näitustel, juhendab õpituba, annab autogramme Tokarczuki ja Concejo raamatu „Kaotatud hing” eestikeelsesse väljaandesse ning osaleb näituse avamisel 17. mail kell 12 ERMis

Mind huvitavad veekogud, maastikud ja unustatud paigad. Nendes peituvaid lugusid ja kihte
uurin oma loomingus läbi erinevate graafikatehnikate. Teose loomisel pean oluliseks
protsessi, selle kulgu ja katsetusi.

«Noore kunstnikuna tunnen, et kõige tugevalt mind huvitab võimalus eksperimenteerida ja avaldada oma individuaalsust. Kunstis ma tähtsustan ebatavaliseid otsuseid ja mitmekesisust tehnikas ja erinevates materjalides. Minu loominguline teekond ammutab inspiratsiooni kahest sügavast valdkonnast: loodusest ja isiklikest kogemustest.»

Eve Kask (1958) on lõpetanud ERKI graafika osakonna raamatukujundaja diplomiga (1984). Rahvusvaheline edu tuli 1980. aastate lõpus mütoloogiliste ja feministlike allüüridega värviliste linoollõigetega (personaalnäitused 1989 Helsinkis, 1990 Hamburgis), Kase kunst on aga nelja aastakümne jooksul olnud pidevas muutumises. Kask on katsetanud 90ndate teisest poolest orgaaniliste materjalidega (29 ½ Linnagaleriis 1998) ja olnud vaimustunud kunstnikuraamatust, sel sajandil aga liikunud antropoloogilise dokumentalismi („Kuidas rääkida salapaigast seda reetmata” Shipyardis 2020) ja sotsiaalpoliitilise kunsti piirimail (2+2=… Tartmusis 2018). Pikaajalised kunstiprojektid on lõppenud raamatu väljaandmisega – „Käsmu inimesed ja majad“ I ja II (2003, 2019/20), „Eesti bussiputkade peaaegu täielik teejuht“ (koos Signe Kiviga 2008), „101“ (riigikogulaste silmad 2010), „EE Eesti Edulugu“ (2018). Mitmed kunstiprojektid on sündinud koostöös või  intervjuumeetodit rakendades nagu ka käesolevas,  kahekümne kolmest 2023. aasta tööst koosnevas sarjas „Üksindus ja üksmeel“. Viimase paari aastakümne jooksul on Kase fookuses olnud inimene ja ühiskond või siis kogukond. Personaalnäitusi on olnud kokku 37 nii kodu- kui välismaal, lisaks üle saja näitustel osalemise ja kümmekond kureeritud näitust nii Eestis kui välismaal.

Kadri Toom (1984) tegeleb eksperimentaalse graafikaga. Teda huvitavad teemad on tihti seotud elukeskkonnaga. Viimase aja teosed tõukuvad maastikukogemusest, nii ekraanidel, linnaruumis kui ka perifeersetel väljadel. Loomingus jäävad kõlama kollaažilikud vaikelud, mis peegeldavad tänapäeva inimese mõtteviisi ning ruumitunnetust. Oma teostes kasutab ta alternatiivseid ja eksperimentaalseid graafika- ja fototehnikaid ning kombineerib neid värvipindadega. Tema tegemisi iseloomustab üüüd väljuda traditsioonilisest vormist graafikas. Kadri Toom on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna aastal 2006 ja Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakonna magistrikraadiga 2009. aastal. Ta kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Vabagraafikute Ühendusse ning juhendab Eesti Kunstiakdeemias ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis tudengeid vabagraafika kursustel.

www.instagram.com/kadritoom