Aet Ollisaar (1966) on tekstiilikunstnik, kes elab ja töötab Tartus. Autori loomingut iseloomustab poeetilisus ja lugude jutustamine. Olles liikunud piltvaipade loomise erinevatel piirialadel, on tema tööde peamiseks meediumiks värv ja lihtsate kujunditega loodud vaikelud. Aet Ollisaar kuulub Põhjamaade tekstiilikunstnike ühendusse, Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ning on valitud Aasta Tekstiilikunstnikuks 2007 ja 2023. Ta on osalenud paljudel näitustel Eestis ja välismaal ning korraldanud mitmeid isikunäitusi.

Olga Hoch (1981) on tekstiilikunstnik, kes loob mitte lihtsalt esemeid, vaid kujundeid ja tähendusi. Tema tööd on nagu vaiksed, poeetilised lood — kootud sümbolitest, varjunditest ja tekstuuridest. Autor süveneb detailidesse, sest usub: just seal peitub tõeline võlu. Peaaegu igasse teosesse püüab ta põimida mälestusniidi oma perest — juurtest, traditsioonidest ja ilust, mida ta nägi juba lapsepõlves. Olga loob tekstiili, mida saab lugeda nagu luulet — silmade ja südamega.

Sigre Kodasma (2001) on maast-madalast kokku puutunud erinevate kunstivaldkondadega. Mida aeg edasi, seda rohkem on ta leidnud tee tekstiilikunstini. Teda inspireerib ümbritsev maailm. Eriti inspireerub ta inimese kehast, tunnetest ning sõnakunstist. Peamiselt tegeleb ta oma loomingus vormidega mängimisega. Samas oma korrektsuse kõrval kompab ta järjest enam ka abstraktsuse piire ning otsib enda jaoks teed värvideni. Tema töödes esineb õrritavat provokatsiooni, mis paneb mõtlema ning vaatenurki laiendama. Sigret kõnetab performatiivsus ning erinevate kunstivaldkondade segamine.

Hanna-Maria Org (2003) väljendab ennast moe- ja tekstiilikunsti ning analoogfotograafiaga. Tema peamiseks inspiratsiooni allikaks on valguse ja heli mäng, mis kajastub tema tööde värvigammades ja kompositsioonides.

Autori teosed on visuaalsed dialoogid tema sisemaailmaga, kus peamisteks teemadeks on inimesed, kohad ja emotsioonid, mis teda ümbritsevad. Iga teos on kui peegel, mis peidab endas lugusid ja tundeid, mis räägivad tema isiklikest kogemustest ja maailmapildist.

Grete Ottis (2001) eksperimenteerib materjalide, värvide ning vormidega, luues ainulaadseid ja emotsionaalseid esteetilisi väljendusi. Tema teosed uurivad sageli ühiskondlikke küsimusi, pakkudes vaatajale värskeid ja mõtlemapanevaid vaatenurki. Grete usub, et tekstuur ja vorm võivad jutustada lugusid ning iga teos kannab endas sõnumit või emotsiooni, selleks võib olla rahu, tasakaalu või isikliku vabaduse otsingud. Tema tööd sünnivad pidevalt katsetades, et luua seeläbi inspireerivat ja ajatut kunsti, mis kõnetaks vaatajat nii visuaalselt kui ka tunnetuslikult.

Piia Ruber (s 1972)

Piia Ruber alustas kunstiõpinguid Eesti kunstiakadeemias metallikunsti osakonnas, kuid vahetas eriala ja lõpetas kunstiakadeemia graafikuna. Ta tuli Eesti kunsti 1990ndate keskel Eesti kunstiakadeemia tollaste fotoõppejõudude Eve ja Peeter Linnapi ümber koondunud üliõpilaste rühmituses, mis on kunstiajalukku läinud Faculty of Taste’i või sellega haakunud [mobil:] galeriina. Nende eesmärk, nagu seda on esile toonud Peeter Linnap „Eesti fotograafia ajaloos”, oli fotograafiavõimaluste läbimängimine ja kinnistamine kunsti ning paljuski sellega Eesti senise kunstimudeli, aga laiemalt kunstimõistmise ja -mõiste murdmine.

1997. aastast peale töötab Piia Ruber kultuurilehe Sirp fotograafi ja kujundajana. Ta on kaua õpetanud kunstiakadeemias ja Vanalinna hariduskolleegiumis, kujundanud üle 150 raamatu, teinud kümmekond isikunäitust ja osalenud paljudel grupinäitustel nii Eestis kui väljaspool.

„Turvapaik – meeleharjutus”

Selle töö kohta võib kasutada Reet Varblase poolt ühe varasema näituse kohta kirjutatut:

„Nii nagu ka kunstniku varasemates seeriates, ei toimu muutumine mitte ainult seriaalselt, kujundi ülekandumisel ühest pildist teise, vaid ka pildiruumis sees. Kõik on pidevas muutumises, ühilduvuses ja selle kaotamises. /—/  Ühilduvus, olgu siis inimsuhetes või inimese ja looduse tasakaalus, ei ole iseenesest mõistetav nähtus. Võiks isegi öelda, et ühilduvus on eksisteerimise alus.“

Töös tegelen turvapaikadega, mis on talletunud mällu kas pildiliste, sõnaliste või teiste meeltega kogetavate emotsioonide abil. Mõned paigad/tekstid võivad anda sarnase emotsionaalse laengu või kutsuda esile samalaadseid tundeid, sulandudes nii omavahel, hoolimata sellest, et geograafiliselt või ajaliselt võib neid eraldada pikk distants. Mälupaigad on nagu isiklikud raamaturiiulid, mille korrastatus ja süsteem on mõnikord vaid nende omaniku jaoks mõistetav ja hallatav.  

Lauri Sommer (1973)  

Poosat kirjutades huvitab mind paikade ajaloo ja inimeste sisemaailmaga seotu. Tartu areaalist olen käsitlenud näiteks Uku Masingut, Artur Alliksaart ja Ernst Ennot ja Indrek Hirve. Lõuna-Eesti teemas kohtuvad ajalugu ja lapsepõlv, arhiividest leitu, maastik ja omakandi rahvalt kuuldu. Kirjandusajalooga tegeldes olen uurinud äärepealseid autoreid nagu Juhan Jaik, Andres Allan, Kusta Toom, Eha Lättemäe ja Voldemar Metsamärt. Ka laulmine on yks ajaloo tunnetamise viis. Olen laulnud setu ja lõuna-eesti vanu laule ning viisistanud endisaja eesti luuletajate loomingut. Tõlkisin kaks köidet pärismaalaste muinasjutte. Vahel õnnestub Klassikaraadios mõni fantaasia teha.

„Lugusid lõunast“ tutvustus

Lauri Sommeri „Lugusid lõunast“ on valik lindistusi vanadelt kassettidelt. Osa neist põhineb vanakeste juttudel, osa peretraditsioonil, osa folkloorsel ainesel ja osa fantaasial. Mõni pala on antud nii murdelises algkeeles kui vabatõlkes. See on omamoodi jätk endiaegsele jutuvestmisele ning rahvasuule toetunud Juhan Jaigi „Võrumaa juttude“ kahele jaole. Lugude toimumispaigad on Võrumaa, Peipsiveer, Setomaa nii meie kui Petseri poolel, Kulkna (Kolpino) saar ja Lämmijärve teisel kaldal paiknev Chudskaja Rudnitsa kyla. Pajatusi laiendavad Toomas Kuusingu linoollõiked.

Toomas Kuusing (snd 1976, Meremäe)

On lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia BA vabade kunstide erialal 2005.a.  Alates aastast 2001 kuulub Toomas Kuusing kunstirühmitusse Non Grata ja on osalenud Non Grata performancite ja näitustega Euroopas, Aasias, Põhja ja Lõuna Ameerikas. Aastast 2002 osalenud ühisnäitustel (graafika ja õlimaal) Eestis, Soomes, Rootsis, Taanis,  Lätis, Leedus, Venemaal, Saksamaal, Itaalias, Slovakias, Bulgaarias, Rumeenias, Armeenias, Gruusias, Prantsusmaal, Inglismaal, Hiinas, U.S.A.s, Tsiilis, Lõuna-Koreas, Kuubal ja Araabia Ühendemiraatides. Esinenud isiknäitustega (õlimaal ja graafika) aastast 2002 Eestis, Lätis, Soomes, Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal, U.S.A.s, Tsiilis, Austraalias ja Lõuna-Koreas. Vabakutseline kunstnik aastast 2006.

Kuusingu loomingut võib leida teiste seas Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Mark Rothko Art Center Daugavpils, Contemporary Graphic Art Museum Yerevan, Museo Internacional De La Grafica Santiago Chile, China Printmaking Museum Guanlan China jt. muuseumide-galeriide kogudest.

Toomas Kuusing on illustreerinud järgmisi teoseid:  “Kalõvipoig” Fr. R. Kreutzwald (2021), „Ollipanõhõpõpääle“ (Merle „Merca“ Jääger, 2021), „Õitsengu äärel“ (Vahur Afanasjev, 2020), „Lõputu Soovid“ (Lauri Sommer, 2020), „Vanahundi Höödöri Seto Dekameron“ (Taarka Pärimusteater, 2018), „Lugusid Lõunast“ (Lauri Sommer, 2016), Seto Aabits (Seto instituut, 2011).

Kunstnik on viimastel aastatel saanud järgmisi preemiaid: 2023 – Mammoths of Printmaking” Kaunas International Printmaking Biennial 3.koht, 2021 – Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Mälestusmedal, 2020 – Võrumaa Kultuuripärl, 2019 – Diplomi tunnustus  2. Rahvusvaheline Graafika Biennaal, Jerevan, Armeenia, 2018 – EKL Kevadnäituse publikupreemia, Tallinn, Eesti jne.

Liisa Nurme (s 2000)

Liisa Nurme on Tartu Ülikooli I kursuse folkloristika magistrant ja alustav kirjanik, kelle sulest ilmus 2024. aasta oktoobris lapsepõlvemälestustel põhinev lasteraamat „Annelinna lood“ (kirjastus Sinisukk). Varasemalt on Liisa kirjutanud nii Tartu Ülikooli esmakursuslase blogi kui ka reisipäevikuid ja avaldanud noortejutustuse „Kolgas“. 2024. aastal pälvis ta presidendi rahvaluule kogumispreemia. Liisa on nii kunstniku kui ka dekoraatorina osalenud mitmel näitusel Tartu Ülikooli Raamatukogus ja mujal, „Lugejad“ on aga esimene kord, mil tema panus on peamiselt tekstipõhine.

Signe Oidekivi (s  2001)

Signe Oidekivi on juba neljandat aastat tegutsev fotograaf, kes lõpetab sel kevadel Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallas fotograafia erialal. Varasemalt on Signe oma töödega osalenud mitmel Pallase tudengite ühisnäitusel, selle aasta kevadel avas ta Tartu Ülikooli Muuseumi pööningul oma esimese isikunäituse „Kujutlen“. Prima Vista festivali on Signe pildistanud juba kahel kevadel, see siin on aga esimene kord, mil tema fotosid kirjandusfestivali raames näitusel näha saab.

Jonna Kubu (1998)

Jonna Kubu on eesti kirjanduse magistrant ja Kõrgem Kunstikooli Pallas skulptuuri osakonna BA vilistlane, kelle loominguline uurimus keskendub intermeedialisusele – sellele, kuidas kirjandus ja visuaalkunst omavahel suhestuvad/sulanduvad. “Vaade ja imesta” on osa tema praktilisest magistritööst, kus ta tõlgib Jan Kausi raamatu “Vaade” paigakirjeldusi piltideks. Jonna loomingulised ja akadeemilised huvid põimuvad ka varasemates projektides, kus ta on käsitlenud sõna kui materjali ning kirjanduse ja kunsti vahelist dialoogi.  

Autor ütleb enda kohta:  “Olen noor kunstnik Jonna Kubu alias Tõuk. Elan oma unistust: olgu selleks siis maal, kirjandus, skulptuur, muusika või teater.”

Autor on osalenud viimastel aastatel järgmistel ühisnäitustel: “Iga akna taga peitub inimene” Galerii Pallas (2021), “About fear” Kunstwerk, Potsdam, Saksamaa (2021), “Tähetolm” Jaani kirik (2020). Lisaks on tal eelnevalt olnud kaks isiknäitust: “Kest, mine” Tartu Ülikooli Raamatukogu (2022), “Koht kui aeg” Vilde muuseum (2017).

Jonna Kubu maalinäitus “Vaade ja imesta” 3.05. – 20.07.2025,
sõna ja pildi kohtumispaik Jan Kausi teosele „Vaade“.
Koht: TÜ Raamatukogu II korrus ja näituse avamine 29.04 kl 17.00

Näituse keskmes on küsimus – millisel moel saab kirjanduslik ruum avarduda maalis? Kuidas kirjandus kõneleb kunstis, kuidas kunst kõneleb kirjanduses?
“Vaade ja imesta” on näitus, mis illustreerib/tõlgib Jan Kausi teoses “Vaade” olevaid paiku. Kirjanduse ja kunsti dialoog. Iga vaataja loob oma tõlgenduse, omamoodi vaate/paiga. Maalid kujutavad hetki, mis on ühtaegu tuttavad ja tabamatud. Visuaalsed vastused tekstile – võimalused, kuidas kirjandus võib saada paigaks, mida saab kogeda ka värvi, valguse ja kompositsiooni kaudu.
Kas koht maalib lugu või loob lugu paiga? Kas paik loob maali või maal loob paiga? Või lugu loob paiga? Paika paika, maali maali, kohta kohta!

Helen Bunder (s. 1991)

Helen Bunder on Eesti maalikunstnik ja kunstiõpetaja. Ta lõpetas 2011. aastal Tartu Kunstikooli kujundusgraafika erialal ja 2014. aastal Tartu Ülikooli maalikunsti erialal. 2016. aastal lõpetas ta magistriõpingud Tartu Ülikoolis kunsti, käsitöö ja kodunduse õpetaja erialal. Alates 2016. aastast õpetab ta Tartu Kunstikoolis üldkunsti- ja erialaaineid. Ta esineb järjepidevalt grupi- ja isikunäitustel nii Eestis kui välismaal.

Helen Bunderi maalinäitus „Minu sees on kaks hunti”, inspireeritud Mirjam Paalese luulest.

TÜ Raamatukogu II korrus
30.04–20.07.2025
Avamine 29.04 kell 17.00

„Näitus „Minu sees on kaks hunti” on inspireeritud Mirjam Paalese luuletustest. Maalid on valminud 2024. aasta novembris Islandil Gullkistani kunstiresidentuuris. Kuu aja jooksul luule ja maagilise loodusega koos aega veetes olin Mirjami meisterlikult seatud sõnadest isiklikult kantud ja puudutatud. Sõnad leidsid läbi minu ja pintslite ja värvi endale jooned ja vormid ja värvid. “

Maryliis Teinfeldt-Grins (1993) on kunstnik ja luuletaja, kes käsitleb loomingus mäletamist ja Lääne-Virumaa külamaastike, viljeledes peamiselt tikandit ja gobelääni ning murdekeelset luulet. Ta on õppinud tekstiilikunsti Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja Läti Kunstiakadeemias ning kaasaegset kunsti Eesti Kunstiakadeemias. 

Teinfeldt-Grins on Eduard Wiiralti stipendiumi laureaat ja  Adamson-Ericu stipendiumi laureaat. Ta on pälvinud tunnustust Prima Vistalt, Värskelt Rõhult ja saanud ka Hendrik Adamsoni murdeluulepreemia. Tema debüütkogu “Kivi alla kükakille” nomineeriti viimase Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale.

Teoste tutvustus

Teose lähtepunkt on kadu – selle alge on miski, mis on igaveseks kaduma läinud ja mida pole võimalik iial tabada, sest see võtab kuju kadumamineku hetkest alates. Säärast tühimikku ei saa täita mitte miski, paradoksaalsel moel võtab see tundmus vormi ainuüksi piiritu nostalgia ja igatsuse näol. 

Näitusel eksponeerib kunstnik osa oma tikandiseeriast maastikumeenutustest – paikadest, mis on kuju võtnud ainuüksi kunstniku mälestustes. Töid luues on ta lähtunud Prantsuse ajaloolase ja filosoofi Michel de Certeau ruumiliste lugude ideest (récits d’espace), milles kohtuvad omavahel maastik ja jutustus. Iga lugu on reisijutt, mis tähendab, et iga lugu on ruumiline praktika, mis läbib maastikus erinevaid kohti. 

Jan Kaus (snd 1971)

Jan Kaus on kirjanik, esseist, tõlkija ja kirjanduse tõlgendaja. Kaus on avaldanud paarkümmend raamatut, sh romaane, novelli-, luule- ja esseekogusid ning miniatuuriraamatuid. Neist on tuntuim miniatuurikogu „Tallinna kaart“, mis ilmus 2014. aastal Loomingu Raamatukogus ja 2021. aastal autori illustreeritud kordustrükina Loomingu Raamatukogu kuldsarjas. Viimastel aastatel on hakanud Kaus tegema üha sagedamini koostööd eesti kunstnikega: Flo Kasearu, Eve Kase, Taavi Suisalu ja Anna Kaarmaga. 2020. aastal ilmus Flo Kasearu ja Jan Kausi koostöös lähisuhtevägivallast kõnelev „Vangerdused“. Kausi esimene kuraatoritöö oli 2023. aastal galerii Truusis toimunud Eve Kase näitus „Tee südamikuni“, kus olid eksponeeritud ka Kausi ja Kase koostöös valminud miniatuursed tekstipildid. Käesoleval aastal on Eesti Rahva Muuseumis võimalik näha Kausi ideel põhinevat ja kureeritud näitus-audiolavastust „Kaotusest laotusse“, mis käsitleb eesti pagulaskirjandust.

Kalli Kalde (snd 1967)

Kalli Kalde on graafik ja maalikunstnik. Näitustel esineb maalide ja graafikaga alates 1988. aastast. Alates 1991. a Tartu Kunstikooli maali, joonistamise ja graafika õpetaja.

2001-2010. a töötas Kõrgemas Kunstikoolis Pallas joonistamise ja graafika lektorina.

On töötanud kunstiresidentuurides Fääri saartel, Peruus, Saksamaal, Rootsis ja Soomes. Ta on laia haardega kunstnik, kes oma töödega on esinenud näitustel nii Euroopas kui ka Argentiinas, USAs, Kanadas, Jaapanis ja Taiwanil.

Kalli elab Põlvamaal vanas talumajas. Koduümbruse maastikud ja igapäevane järve imetlemine annavad talle inspiratsiooni ja elujõudu.

Mudlum (s 1966)

Mudlumilt on ilmunud 9 raamatut: „Tõsine inimene” ZA/UM, 2014; „Ilus Elviira: burleskne jutustus” EKSA, 2015; „Linnu silmad” EKSA, 2016; „Ümberjutustaja” Elusamus, 2017; „Poola poisid” Strata, 2019; „Mitte ainult minu tädi Ellen” Strata, 2020; „SIKAOSÄK ” Strata, 2022; „Väike tekstimüür” Strata, 2023; „Roosihullu päevaraamat” Strata, 2024.

Tunnustusi: 2014 – Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nominent (“Tõsine inimene”); 2017 – Friedebert Tuglase novelliauhind („Ilma alguseta, ilma lõputa”); 2019 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Poola poisid”); 2019 – stipendium „Ela ja sära”; 2020 – Euroopa Liidu kirjandusauhind („Poola poisid”); 2021–2023 – kirjanikupalk; 2020 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia „”Mitte ainult minu tädi Ellen”); 2023 – Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nominent („Väike tekstimüür”).

Urmas Viik (s 1961)

Urmas Viik on lõpetanud Tallinna Kunstiülikooli (ERKI, EKA) 1991. aastal. Alates 2015. aastast on ta vabakutseline kunstnik. Aastatel 2005–2015 oli Eesti Kunstiakadeemia professor ja graafikaosakonna juhataja ning 1998–2005 Tallinna Ülikooli kunstiosakonna professor.

Urmas Viik on viimastel aastatel pälvinud mitmeid tunnustusi, näiteks Lovie auhinnad (Silver Lovie Award in Website: Best Individual Editorial Experience and Audience Award, 2023), Valgetähe teenetemärk (2022), Astrid Lindgren Memorial Award (nominatsioon (2019), „Image of the book” (2017) jne. Viimase viie aasta isiknäitused: 2024 „Megalilled“ galeriis „Vaal”, 2023 „Tribaalrebased” ERMis, 2022 „Tribaalrebased” Haus galeriis, 2020 „Ruve Rääsa ebatavaline juhtum” ARS jne.

Eve Kask (s 1958) Eve Kask on lõpetanud ERKI graafika osakonna raamatukujundaja diplomiga (1984). Rahvusvaheline edu tuli 1980. aastate lõpus mütoloogiliste ja feministlike allüüridega värviliste linoollõigetega (personaalnäitused 1989 Helsinkis, 1990 Hamburgis), Kase kunst on aga nelja aastakümne jooksul olnud pidevas muutumises. Kask on katsetanud alates 1990. aastate teisest poolest oma kunstis orgaaniliste materjalidega („29 ½” Linnagaleriis 1998) ja olnud vaimustunud kunstnikuraamatust, sel sajandil aga liikunud antropoloogilise dokumentalismi („Kuidas rääkida salapaigast seda reetmata” Shipyardis 2020) ja sotsiaal-poliitilise kunsti piirimail („2+2=…” Tartmusis 2018). Pikaajalised kunstiprojektid on lõppenud raamatu väljaandmisega – „Käsmu inimesed ja majad“ I ja II (2003, 2019/20), „Eesti Bussiputkade peaaegu täielik teejuht“ (koos Signe Kiviga 2008), „101“ (Riigikogulaste silmad 2010), „EE Eesti Edulugu“ (2018). Mitmed kunstiprojektid on sündinud koostöös või on rakendatud intervjuu meetodit nagu ka käesolevas 2023. aasta 23-st tööst koosnevas sarjas „Üksindus ja üksmeel“. Viimase paari aastakümne jooksul on Kase fookuses olnud inimene ja ühiskond või siis kogukond. Personaalnäitusi on olnud kokku 37 nii kodu- kui välismaal, lisaks üle saja näitustel osalemise ja kümmekond kureeritud näitust nii Eestis kui välismaal.

Anti Saar (s 1980)

Anti Saae on lõpetanud TÜ sotsiaalteaduskonna semiootika ja kulturoloogia osakonna. Ta on tegutsenud vabakutselise kirjaniku ja tõlkijana.

Saarelt on ilmunud viimastel aastatel mitmed lasteraamatud: „Härra Haraldi unistuste aed“, 2024; „Konn“ , 2024; „Kuidas istuda, kuidas astuda“ , 2023; „Õudne Lugu“ , 2022; „Kuidas minust ei saanud kirjanikku“, 2021; „Anni Asjad“, 2020; „Suur koogitegu“, 2020; ja proosaraamatud „Puu põndakul“, 2023, „Sõnaraamat“, 2022 jne.

Tõlgete seas inglise ja prantsuse keelest on hiljuti ilmunud: Marek Tamm, Zoltán Boldizsár, „Ajaloolise aja kude“ (TLÜ, 2023); Roland Barthes, „Armudiskursuse fragmendid“ (EKA, 2023); Marcel Proust, „Õitsvate neidude varjus“ (Varrak, 2022); Katrina Kalda, „Metsiku maailma melanhoolia“ (Varrak, 2022); Aro Velmet, „Pasteuri impeerium“ (TLÜ, 2021); Jean Baudrillard, „Kunsti Vandenõu“ (EKA, 2020); Pierre Hadot, „Mis on antiikfilosoofia“, (TLÜ, 2020); Arnold van Gennep, „Siirderiitused“ (TÜ kirjastus, 2020) jt.

Tunnustusi viimastel aastatel: 2024 Eesti Lastekirjanduse Keskuse auhind Aasta Rosin; 2013, 2023 Eesti Kultuurkapitali aastaauhind lastekirjanduse valdkonnas; 2018 Eesti Kultuurkapitali aastaauhind mõttekirjanduse tõlke valdkonnas; 2018, 2022 Tallinna Keskraamatukogu auhind Järje Hoidja aasta enimlaenutatud lasteraamatu eest; 2019, 2021, 2022 Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna nominatsioon lastekirjanduse valdkonnas; 2019, 2021 Tartu lastekirjanduse auhinna nominatsioon; 2014, 2020 The White Raven; 2022 IBBY aunimekiri; 2021, 2023 Karl Eduard Söödi lasteluuleauhind; 2023 Stipendium „Ela ja sära“ jne.

Teoste tutvustus

Puude tagant paistab mets. Aga kui terasemalt vaadata, siis hakkavad metsa taustal paistma mitmesugused puud: arukased ja sookased, hallid ja sanglepad, toomingas, türnpuu ja künnapuu, paar kõrgemat kuuske ja muidugi kõiksugu pajud. Puude taustal on tüved ja oksaharud, nende taustal lehekroonid, -klumbid ja -sagarad. Leheklumpide taustal on puulehed, nende taustal siksakid, spiraalid ja võnked, ebaühtlane sigrimigri, mille taustal, kui päris lähedalt vaadata, hakkab uuesti paistma mets, padrik, rägastik.

Lembe Ruben (s 1974)

Lembe Ruben on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika eriala ja omandanud magistrikraadi vabades kunstides. Ta on täiendanud end Tallinna Ülikoolis psühholoogia ja kunstiteraapia alal. Rubenil on olnud 17 isiknäitust ja erinevaid ühisnäituseid nii meil kui mujal. 2011. aastal pälvis ta Wiiralti noore kunstniku preemia. Lisaks näitusetegevusele on Ruben õpetanud graafikat, joonistamist ja kompositsiooni Eesti Kunstiakadeemias, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias ja mujal. Kunstiteraapia ning psühholoogia ja kunsti vaheliste seoste uurimisest on välja kasvanud tema kunstitegemise ja -õpetamise meetod – spontaansuse meetod, läbi mille on igaühel võimalik suhestuda oma loomuliku loovusega, kui keha tarkusega „tõlkida” elu olemust visuaalsesse keelde. Samuti on Ruben korraldanud Eesti graafikaelu alaliidu juhi, galeristi ja kuraatorina.

Teose „Lapsepõlve aas” tutvustus

Lembe Rubeni teos „Lapsepõlve aas” sisaldab lapsena, 40 aastat tagasi tehtud herbaariumi lehti, millel on tolmuks kuivanud taimede jäljendid ehk materjalitrükk aja ja taimemahlaga. Taimed on korjanud 9-aastane tüdruk oma turvalise lapsepõlve maakoha Valtu küla aasadelt ja metsadest. Kohati on varjude pinnal ka taimede osakesi – tõendeid, mis annavad habrast tunnistust, et see kõik on kord eksisteerinud.

Alumiiniumplaadid teoste taustal võimendavad ning ka moonutavad veelkord reaalsust, mis on kunagi eksisteerinud ja ajas pidevas muutumises. Taamal muutuvad kujutised järjest udusemaks, sealt peegeldub ka vaataja.