Klaske Havik on analüüsi- ja kujutusmeetodite professor Delfti tehnoloogiaülikoolis. Tema raamat „Urban Literacy. Reading and Writing Architecture” („Linnakirjaoskus. Kuidas lugeda ja kirjutada arhitektuuri”, 2014) seostab arhitektuuri ja linna kirjandusliku keelega kohtade kasutamise, kogemise ja kujutlemise puhul. Havik on teose „Writingplace, Investigations in Architecture and Literature” („Kirjutamise koht, uurimus arhitektuurist ja kirjandusest”, 2016), toimetaja ning rajas ajakirja Writingplace ja Euroopa uurimisvõrgustiku Writing Urban Places. Haviki teoseid on ilmunud Hollandi kirjandusajakirjades, tema luulekogu “Way and Further “ilmus inglise keeles 2021. aastal. 2022. aastal valiti ta  Tampere ülikooli audoktoriks tunnustusena tema arhitektuurialaste kirjatööde eest. Klaske Havik on alates 1998. aastast regulaarselt külastanud Eestit. Ta pidas Eesti kunstiakadeemias loenguid ja on kuulunud akadeemia kaitsmisnõukogusse. Ta on ka teinud kaastööd ajakirjadele Maja ja Ehituskunst.

Leonard Schwartz on ameerika luuletaja, esseist, tõlkija ja teadlane, kes on avaldanud enam kui kümme luulekogu, samuti esseesid ja erinevaid žanre ühendavaid teoseid. Oma kõige värskemas raamatus on ta ammutanud inspiratsiooni New Yorgi Central Parki loomaaiast põgenenud öökulli Flaco loost, vaadeldes, kuidas lugusid, fragmente ja impulsse ümber töödeldakse ja teisendatakse. Schwartz viibib mais residentuuris Rangøya rahvusvahelises kultuurikeskuses Norras. Tartus loeb ta oma värsket loomingut ning räägib nii oma tööst ja kogemustest kui ka huvist Eesti folkloorist tuntud krati vastu.

Charlotte Weitze sündis 1974. aastal Kopenhaagenist põhja pool asuvas Lyngbys ning õppis Kopenhaageni Ülikoolis folkloristikat. Tema debüütteos – jutukogu “Skifting” (“Haldjalaps”, 1996) – pälvis Taani Raamatufoorumi debüüdiauhinna. Nagu hilisema loomingu puhulgi, uurib kirjanik identiteedi, ajaloo ja kuuluvustunde teemasid, viies lugeja ebatavalisse universumisse, kus hägustub piir inimese loodud maailma ja looduse vahel. Weitze hariduslik taust annab talle ainulaadse võime ühendada tegelikkus lugude ja muinasjuttudega ning viia kokku igapäevaelu ja maagiline universum.

Viimastel aastatel on Weitze kasutanud oma ainulaadset oskust teemasid põimida selleks, et juhtida tähelepanu kliimakriisile ja inimkonna vastumeelsusele seda tunnistada. Tema romaan „Rosarium” (2022), mis tõlgiti eesti keelde 2024. aastal („Rosaarium”, Varrak, tlk Eva Velsker), ühendab rahvajutud, teaduslikud märkmed, kirjad ja argirealismi, et jutustada kuue põlvkonna lugu, kes hoiavad endas seemet erilisest eluvormist taimede ja inimeste maailma piiril. Romaan kandideeris Taani Raadio aasta parima romaani auhinnale ning andis kinnitust autori võimest ühendada žanre, töötada nii teadusliku kui ka ajaloolise materjaliga ning luua omanäolist ulme- või kliimafiktsiooni, mis osutab maailmale, kus inimesed ei ole enam valitsev jõud.

Weitze on jätkanud kliimakriisi käsitlemist ka oma esseekogus The Climate and the Artist (2022), mis seob tema isikliku loo ja mõtted laiemate, eksistentsiaalsete küsimustega globaalsest soojenemisest ja sellega kaasnevast ebakindlusest. Tema kõige värskema romaani „Ulvemælk” („Hundipiim”) tegevus leiab aset nii aastal 2040, maailmas, kus domineerib tehisintellekt, kui ka 1872. aastal, mil rahvapärimuse koguja Evald Tange kogub lugusid tarkadelt naistelt.

2025. aastal pälvis Charlotte Weitze Taani Kunstifondi elutööpreemia oma hingestatud proosa, ebatavaliste narratiivide ja suurepärase jutustamisoskuse eest, mis „kutsub meid mõtisklema universaalsete, eksistentsiaalsete teemade üle ning elu üle kliimamuutustest mõjutatud tuleviku maailmas“. Tema kõige värskem romaan nomineeriti äsja Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.

Eesti keelde on lisaks romaanile „Rosaarium” tõlgitud Charlotte Weitze jutukogu  „Pimeduse pärusmaa” (“Mørkets Egne”, 2005), mis ilmus kirjastuse Pegasus väljaandena Kai-Mai Aja tõlkes 2008. aastal.

Tutvustuse koostas Mie Mortensen

Giuliano Logos on luuletaja ja aktivist ning esimene itaallane, kes on tulnud maailma luuleprõmmu meistriks (Pariisis 2021). Tänu koostööle kultuuriasutuste ja saatkondadega on tema hääl ja luule kõlanud festivalidel, teatrites, ülikoolides ja tänavatel nii Euroopas, Ameerika Ühendriikides, Aafrikas kui ka Aasias. Logos on rühmituse WOW – Incendi Spontanei asutaja ning tema loomingus põimuvad luule, kodanikuaktivism ja uued tehnoloogiad, nagu näiteks tehisaru ja virtuaalne reaalsus. Väljaande Vanity Fair Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania toimetused nimetasid teda ühena kolmekümnest kunstnikust, altivistist ja algatajast, kes kujundavad pmber Euroopa tulevikku. 

Vónbjørt Vang (snd. 1974) on fääri kirjanik ja raamatukoguhoidja. Temalt on ilmunud kolm luulekogu ja üks proosateos (essee), kuid lisaks on tema luulet ja novelle avaldatud mujalgi. Vang uurib oma tekstides sügavaid inimsuhteid, sageli vaadeldes, kuidas need on seotud aja ja paigaga.

Oma seni viimase luulekogu „Must orhidee“ („Svørt orkidé“, Eksil, 2023) eest pälvis Vang 2025. aasta Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.  Antud teos käsitleb peamiselt ühe ema hirme seoses lapse suureks saamise ning iseenda tee valimisega, kantuna kartusest teda kaotada. 

Teose korduv metafoor on must orhidee, mis sümboliseerib taimset elu, aianduse ja mulla teraapilist toimet, kuid ka allilma ja pimedust, kuhu laps kaob. Lisaks luuletustele leiab teosest ka proosaosi ning raamatut illustreerivad autori loodud kollaažid.

Enne festivali algust ilmub kirjastuselt Nordur luulekogu „Must orhidee“ ka eesti keeles (fääri keelest tõlkinud Andry Arro) ja raamat on saadaval üritusel kohapeal.

Münsteris sündinud kirjanik Ursel Bäumer elab pärast germanistika ja kultuuriteaduste õpinguid vabakutselise autorina  Bremenis ja on Alam-Saksimaa Kirjanike Liidu liige.

Bäumer on kirjutanud romaane, jutustusi ja lühiproosat. Kirjaniku esikromaani “Zeit der Habichte”  („Pistrike aeg”)  andis  2011. aastal  välja Zürichi kirjastus Dörlemann.  Ursel Bäumeri loomingu fookuses on naissoost loomeinimesed, kunstnikud ja muusikud, samuti nende tegevusega seotud paigad. 

Kirjaniku viimane, 2023. aastal trükist ilmunud romaan “Louise”(Hamburg, Nagel &Kimche) käsitleb maailmakuulsa prantsuse-ameerika kunstniku Louise Bourgeois’i (1911 -2010) noorpõlveaastaid Prantsusmaal.

Ursel Bäumer on palju reisinud ja teinud tööd noortega. Kümmekond aastat juhtis ta ühingut, mis korraldas kirjanduse töötubasid ja kirjandusõhtuid Bremeni gümnaasiumiastme õpilastele. 

Oma kirjandusliku loomingu eest on Bäumer saanud mitmeid auhindu, viimati 2021. aastal Bremeni projektistipendiumi. 2022. aastal oli ta kirjanik-resident Bremeni liidumaa esinduses Berliinis. Tartus viibib Bäumer Goethe Instituudi, Tartu Saksa Kultuuri Instituudi ja kirjandusfestivali Prima Vista residentuuriprogrammi raames UNESCO kirjanduslinna Bremeni saadikuna 30. aprillist 5. juunini.

Eestis huvitab Bäumerit mitte üksnes Eesti loodus vaid ka kirjanduse seotus maastike ja linnadega. Sama põnevaks peab ta küsimust, kuidas tänapäeva autorid suhtestuvad Eesti kirjandusajaloost tuntud naiskirjanike loominguga.

Norman Ohler (snd. 1970) õppis Hamburgi ajakirjanduskoolis ja tegutses 1990. aastatel ajakirjanikuna mitmel pool maailmas. Ohleri sulest on ilmunud nii detektiiv- ja ajaloolisi romaane kui ka aimekirjandust. 1995. aastal ilmunud esikromaani „Kvoodimasin” (“Die Quotenmaschine”) peetakse kõige esimeseks internetis ilmunud romaaniks. 

Rahvusvahelise tuntuse tõi Ohlerile tema esimene populaarteaduslik teos „Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis” (“Der totale Rausch”, 2015), mis käsitleb psühhoaktiivsete narkootikumide rolli Teise maailmasõja käigus. Mahukal dokumentaalsel allikmaterjalil põhineva teose tarvis kaevas kirjanik viis aastat Saksamaa ja USA arhiivides. Raamatust sai rahvusvaheline bestseller, mis tänaseks on tõlgitud 30 keelde.

Raamatus „Kõige võimsam aine” (“Der stärkste Stoff”, 2023) vaatleb Ohler psühhedeelikume ravimi, relva ja mõnuainena ning uurib, kuidas psühhedeelsete ainete areng, tootmine ja levik on kujundanud Teise maailmasõja järgset poliitikat ja ühiskonda kuni tänase päevani. Mõlemad aimeraamatud on eesti keeles välja andnud kirjastus Helios Elina Adamsoni tõlkes.

2024. aastal, mil möödus 100 aastat Thomas Manni romaani „Võlumägi”  ilmumisest, avaldas Ohler oma seni viimase teose „Võlumägi, kogu selle lugu” (“Der Zaubereberg, die ganze Geschichte”, Diogenes). Ilukirjandusliku värvinguga aimeraamatus vaatab Ohler Manni „Võlumäe” kulisside taha ja näitab, et romaani tegevuspaiga, Davosi linna kuulsuse aluseks on fiktsioon, kunstlikult loodud illusioon, millest on saanud müüt. 

Ohler parafraseerib julgelt Manni teksti, miksib seda enda omaga ja kirjeldab Davosi arengut vaesest mägikülast rikkuse sümboliks, mille kehastuseks on tuberkuloosisanatooriumid, suusakuurordid ja Maailma Majandusfoorum. Samas pole miski nii, nagu esmapilgul paistab, alates faktist, et tänaseni puudub teaduslik tõestus Davosi mägiõhu tiisikust ravivate omaduste kohta.
Thomas Mann alustas Davosi kuvandi murendamist ning Manni romaanist inspireerituna käib Ohler sama rada,  püüdes ühtaegu „Võlumäe” uute põlvkondade jaoks pildile tuua ja unustusse vajumisest päästa. Katkendit teosest saab lugeda Anne Aroldi tõlkes ajakirja Akadeemia tänavuses aprillinumbris.

Munir Hachemi (s. 1989) on hispaania kirjanik ja tõlkija, ta on kaitsenud doktoritöö Jorge Luis Borgese loomingu mõjudest Hispaania kaasaegsele kirjandusele. Lisaks sünnilinnale Madridile on ta elanud Granadas, Buenos Aireses ja Pekingis ning räägib muuhulgas ka araabia ja hiina keelt; tema ema on hispaanlane ja isa Alžeeria päritolu. 2021. aastal valis prestiižne Granta ajakiri ta hispaaniakeelse kirjanduse tulevikutähtede sekka.

Munir Hachemi on avaldanud nii proosat kui luulet, samuti tõlkeid hiina keelest hispaania keelde. Tema esikromaani „Elus asjad“ (hisp k „Cosas vivas“, 2018) on eesti keeles Klaarika Kaldjärve tõlkes 2025. aastal välja andnud Toledo kirjastus. See on mänguline, (enese)irooniline, naljakas ja hoogne, ent samal ajal ka erudeeritud ja kirjanduslikult ambitsioonikas teos, kus noored uljad tegelased on sunnitud silma vaatama põllumajandussektoris valitsevale tööjõu ekspluateerimisele ning jõhkrale reaalsusele intensiivses looma- ja taimekasvatuses. Romaan tugineb kirjaniku enda kogemusele suvest, kui ta töötas Lõuna-Prantsusmaa farmides, misjärel ta loobus lõplikult lihatarbimisest. 

Küsimusele, kuidas avaldub „Elus asjades“ festivali teema „Tehis ja päris“, vastab kirjanik ise nii: „[Romaanis on] otsekui laskuv diagramm: ülemused teevad töötajatele seda, mida töötajad teevad loomadele, ja nõnda edasi. Loomad justkui oleksid kõige rohkem päris, kõige looduslikumad asjad, kui niisugusest eristusest lähtuda, kuid pärisuse kategooria puruneb, kui mõtleme kümnetele tuhandetele imepisikestesse puuridesse topitud kanadele, kelle ööpäeva tsüklit kontrollib fluorestsentsvalgus. Kui lõhume selle vastanduse, mõistame, et oleme rohkem kanad, kui me ise seda arvame, et saame vabaks ainult teisi elusolendeid vabastades.“

Samuti on päris- ja tehiskeskkondade teema tugevalt sees Hachemi novellides ja tema teises romaanis „Puu tuleb“ („El árbol viene“, 2023). Selle poliitilise ja semiootilise ulmeromaani tegevus toimub kosmosesse asustatud ja sinna unustatud kogukonnas, mis on omanäoline kombinatsioon ühtaegu kõrgtehnoloogilisest ja samal ajal primitiivsest tsivilisatsioonist.

Mererid Hopwood on Walesi ja kelti uuringute professor Aberystwythi ülikoolis ja Dinas Llêni ehk UNESCO kirjanduslinna juht Aberysthwythis, Ceredigionis Lääne-Walesis. 

Tema kirjandusauhindade hulgas võiks nimetada Walesi luule aastaauhinda, parima lasteraamatu auhinda Tir na nOg („Nooruse maa”), rahvuslikku Eisteddfodi Crown and Chair luuleauhinda ja proosamedalit romaani O Ran („Silmas pidades”) eest. Mererid Hopwood on pälvinud ka Glyndŵri auhinn ja Hay festivali luulemedaliga. 

Mererid kirjutab kõigis žanrites kõmri keeles ning on teinud koostööd paljude muusikute, tantsijate, visuaalkunstnike ja tõlkijatega. Ta on osalenud kirjandusfestivalidel Aasias, Lõuna-Ameerikas ja Euroopas. Hiljuti Põhja-Walesis kirjanduskeskuses Tŷ Newydd residentuuris viibides avanes tal rõõmustav võimalus esineda Hay Festivalil koos Maarja Pärtnaga. Mererid Hopwood harrastab cyngahhanedi, Walesi unikaalset luulevormi, mille sajanditevanuses traditsioonis on ta ühtlasi esimene naine, ke on võitnud Bardide Tooli auhinna (Bardic Chair) selles vormis kirjutatud luuletuse eest. Tänavu mängitakse mitmel pool Walesis ka kahte tema kirjautatud näidendit. Ta on praegune Walesi Ülemdruiid ja Academi Heddwch Cymru (Wales’i Rahvusliku rahuinstituudi) asutajaliige.

Kim Simonsen (snd. 1970) on luuletaja, kirjastaja, kuraator ja akadeemik. Talt on ilmunud mitu luulekogu ja tema teoseid on avaldatud paljudes ajakirjades ning kogumikes. 

Simonseni loomingu kontseptuaalseteks alustaladeks on keskkonnafilosoofia ja -poeetika, spekulatiivne realism, liikidevahelised suhted ja ökokriitika. Kuigi kirjaniku teostes leiavad väljenduse tema isiklikud emotsionaalsed kogemused, nagu isa kaotus, ookeaniline lein ning inimese ja planeedi vaheline suhe, on filosoofiline mõõde alati olemas.

Kim Simonseni looming on kirjandusžanrite ning tavapäraste akadeemiliste ja kunstiliste valdkondade ülene. Kirjaniku enda sõnul ei ole tema kirjanduslik tegevus ankurdatud rahvuslikesse kirjandusraamistikesse ega kitsastesse keelelise identiteedi mõistetesse. Teda ei kujunda üksainus rahvus, vaid erinevate paikade konstellatsioon, millest igaüks avab tema jaoks uue ruumi. 

2007. aastal asutas Simonsen just seetõttu kirjastuse Eksil (Exile), mille nimevalik oli teadlik strateegia –  kui kirjanduse vaikimisi seisund on rahvuslikkus, tuleb luua selle kõrvale teistsuguse vaikimisi seisund. Simonsen ütleb, et Eksil peaks olema paik, kus teoseid mõistetakse nende ideede, mitte päritolu seoste kaudu. 

Oma seni viimase luulekoguga „Mereveetilga bioloogiline koostis meenutab verd minu veenides“ („Lívfrøðiliga samansetingin í einum dropa av havvatni minnir um blóðið í mínum æðrum“, Eksil, 2023) oli Simonsen nomineeritud 2024. aasta Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.  Eesti keeles annab Kim Simonseni luulekogu välja kirjastus Nordur (fääri keelest tõlkinud Andry Arro) ja raamat on saadaval üritusel kohapeal.

Lisaks eesti keelele on Simonseni luulet tõlgitud taani, inglise, makedoonia, itaalia, ungari ja hiina keelde.

Julia Mussakovska on ukraina luuletaja, kirjanik ja tõlkija. Ta on kuue luulekogu autor, neist viimatised on „Vabaduse jumal“ (2021) ning „Kivid ja naelad“ (2024). Ta on saanud arvukalt kirjandusauhindu nii Ukrainas kui rahvusvaheliselt, nagu näiteks Asian Prize for Poetry 2025  ja Diana Der Hovanessian Prize, mida annab välja New England Poetry Club Ameerika Ühendriikides. Mussakovska loomingut on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde, tema luulekogusid on avaldatud näiteks USAs, Rootsis ja Poolas. Eestis on tema luulet ilmunud kirjandusajakirjades Looming ja Vikerkaar, samuti antoloogias „Kas rabelen välja sellest tusast?” 2025. aastal pälvis Anna Verschiku tõlge Yulija Mussakovska luuletusest  „*Õitseb magnoolia võõras aias” August Sanga nimelise luuletõlke auhinna. 2023. aastal  pani Julia Mussakovska pausile oma kakskümmend aastat kestnud karjääri IT ja rahvusvahelise äri  alal ning keskendus kirjutamisele ja Ukraina kultuuri laiemale tutvustamisele. Ta on esinenud paljudel kirjandusfestivalidel ja kultuurisündmustel Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Julia Mussakovska on Ukraina PEN-klubi liige.

Jurgis Kunčinas (1947–2002) oli Leedu luuletaja, esseist, tõlkija, prosaist, esimene, kellest sai lääne tüüpi professionaalne kirjanik. Ta sündis ja kasvas Alytuses ning õppis Vilniuse Ülikoolis saksa filoloogiat. Ta tegi oma trükidebüüdi 1968. aastal. Alates 1977. aastast avaldas Kunčinas kuus luulekogu, seitse novellikogu, laste- ja esseeraamatuid ning seitse romaani. Ta on kirjutanud satiire, esseesid, raadiosaateid ja filmistsenaariume. Ta tõlkis saksa keelest W. Borcherti, H. Bölli, G. Grassi, R. Musili, H. Fallada, H. Brochi, E. Canetti ja I. Bachmanni teoseid. 

1994. aastal pälvis Kunčinas romaani “Tūla” eest Leedu Kirjanike Liidu aasta parima raamatu auhinna. Kirjanikku on autasustatud ka teiste auhindadega. Alytuses tegutseb J. Kunčinase nimeline raamatukogu. 

Kunčinase kuulsaim romaan “Tūla”, mis ilmus 1993. aastal, on tänaseni Leedu proosa üheks tippteoseks. Sellest rääkides kasutatakse sageli määratlust – kultuslik.

Romaani inspiratsiooniallikaks oli kirjaniku armastus kunstnik Gražina Jaronytė vastu, keda sõbrad kutsusid Tūlaks. Nende armastus ei kestnud kahjuks kaua. Saanud teada tema traagilisest surmast (naine uppus), kirjutas Kunčinas selle tundliku ja poeetilise romaani.

Kunčinase kohta on korduvalt öeldud, et ta on nõukogudeaegse boheemluse kroonik, kes poetiseeris indiviidi sisemist autonoomiat alternatiivina avaliku elu absurdsusele. Ta kirjutas irooniliselt, kohati küüniliselt, kuid samal ajal tundlikult ja veenvalt. Ta rääkis „kaotajate põlvkonnast“, kes ei suuda ega taha kohaneda ajaga, milles nad elavad. Kirjaniku tegelased valivad vabaduse, protesteerides valede väärtuste vastu, kuid vabadusest saab ka tee enesehävituse poole. Kirjanik on romantiline maksimalist sõna otseses mõtte. 

Teda nimetatakse sageli ka üheks parimaks jutuvestjaks Leedu proosas, kes jäädvustas oma tekstides nõukogude aja elu, paikade ja kommete iseärasusi suure täpsuse ja detailsusega.

Paljusid Kunčinase teoseid, eriti neid, mis on jutustatud esimeses isikus, peetakse autobiograafilisteks. Ka romaan „Tūla“ on autobiograafiline, peaaegu kõigil tegelastel on reaalsed prototüübid (paljud tundsid end ära) ning mainitakse konkreetseid detaile Vilniuse ja tolle aja kohta. 

Koostas Tiina Kattel

Jari Järvelä (snd. 1966) on Helsingist pärit ja perega Kotkas elav kirjanik, kes lisaks kriitikute poolt hinnatud romaanidele on kirjutanud ka kuuldemänge, näidendeid, ooperilibretosid ja reisikirju. 

Järvelä huvitub ajaloost, reisimisest ja veinidest, meelsamini kõigist üheaegselt. Karates on tal must vöö. Teda huvitavad kõiksugused uued maastikud, peaasi, et neis saaks kas ujuda, kõndida, ronida või liikuda rongiga. 

Eesti lugeja jaoks pole Jari Järvelä tundmatu, sest ilmunud on lausa neli tõlget, neist esimesed 2023. aastal. „Kahele poole koske“ (2018, e.k. Loomingu Raamatukogu, tlk. Kadri Jaanits), mis oli nomineeritud Soome mainekale kirjandusauhinnale Finlandia,  vaatleb 1918. aasta kodusõda ja selle tagajärgi. „Aino A“ (2021, e.k. Ühinenud Ajakirjad, tlk Kai Aareleid) on provotseeriv elulooromaan Aino Aaltost, naisest tuntud arhitekti Alvar Aalto kõrval ja varjus.

„Ma armastan Eva Brauni“ (2023, e.k. Hea Lugu, 2024, tlk Piret Pääsuke) räägib wannabe kirjanikust, kes hakkab võltsima Eva Brauni päevikuid ning omandama sedakaudu tolle kurikuulsa naise identiteeti. Tegemist on mänguga mängus, kus naerdakse mitte ainult diktaatori vaid ka selliste inimlike omaduste üle nagu kuulsus- ja tunnustusjanu, veider kogumisiha, soov olla keegi teine. Sama palju kui Eva Brauni aegadest kõneleb romaan tänasest päevast.

Viimati ilmunud „Mozzarella-kuu ja teisi reisijutte“ (2022, e.k. Hea Lugu, 2026, tlk Piret Pääsuke) sisaldab seljakotiga rändava kirjaniku lugusid paikadest, kus voolab vein ja kasvavad oliivipuud.

Tabava iseloomustuse Jari Järvela loomingule on romaani „Kahele´poole koske“ järelsõnas andnud tõlkija Kadri Jaanits: „… selgelt äratuntav stiil, huumor ning komme pikemate seletusteta sukelduda haaravate sündmuste keerisesse. Lisaks hästi jutustatud põnevatele lugudele on Järvelä loomingule omane sotsiaalne aspekt ning hääle andmine nõrgematele ja ühiskonnas marginaliseeritutele.”

Need nõrgemad, kellele Järvelä hääle annab, on nii mõnigi kord naised, olgu see siis kuulsa arhitekti Alvar Aalto teenimatult varju jäänud abikaasa Aino või koguni Eva Braun.

Kveeni juurtega norra romaani-, laste- ja näitekirjanik Ingeborg Arvola on sündinud 1974. aastal Põhja-Norras ning avaldanud 20 teost. Rahvusvahelise tuntuse tõi talle ajalooline triloogia „Laulud Põhja-Jäämere äärest“, mille esimese osa „Nuga tulle“ (2022, eesti keeles 2024) eest pälvis ta ridamisi kirjandusauhindu ja kandideeris 2023. aasta Põhjamaade Nõukogu kirjanduspreemiale. Triloogia on ilmunud ka eesti keeles (kirjastus Eesti Raamat 2024–2026, tlk Riina Hanso).

Kultuurilise ja emotsionaalse autentsuse otsinguil eesti lugejale on teos maiuspala, sest kirjeldab meie hõimlaste kveenide (Soomest Põhja-Norrasse tulnud rahvakild) ajalugu ja eluolu 19. sajandil ning põhineb osalt kirjaniku vanavanavanaema Brita Caisa Seipajærvi elulool. See isiklik seos ei olnud autorile teada enne, kui ta kirjutama asudes võttis ette põhjaliku uurimistöö. Kirikuraamatutest avastatud esiema saatus tõotas head dramaatilist ainest. 

Loole annavad hoo ja väe minategelase Brita Caisa ravijavõimed ning keelatud armastus abielus Mikko vastu. „Juba ammu pole norra kirjanduses kujutatud alastust ja iha nii erootiliselt! Sensuaalne, realistlik ja vägagi poeetiline teos,“ arvustas Norra kultuurileht Klassekampen romaani „Nuga tulle“. 

Ka lummavalt karmi põhjala loodust neil aladel, kus kohtuvad norra, saami ja kveeni kultuur, kujutatakse meeleliste tundmuste kaudu. Arvola on öelnud, et toetub kirjutades sageli füüsilistele aistingutele, sest tema arvates aitab see lugejal minevikku kehaliselt tajuda. Triloogia kihab maitsetest ja lõhnadest – nii nagu sealne meri tursast, tundur põhjapõtradest ning murakatest. Hilisematel näguripäevadel aga, kui vabaduse ja armastuse mõiste kipub hägustuma, saab lugeja keelel tunda hundivere ja männimähaleiva maitset. 

Nii peategelasest kui ka autori kirjutamisslaadist õhkub harukordset energiat. Läbi katsumusrohke sündmustiku sõriseb katkeid üha meeles mõlkuvatest soomekeelsetest lauludest. Arvola keel on peenekoeliselt poeetiline, püsides ühtaegu realistlikkuse raames. 

Koostas
Riina Hanso

Guntis Berelis (s 1961) õppis ülikoolis raamatukogundust ja töötas lühiajaliselt külaraamatukogus, seejärel kujunes temast kirjanduskriitik, aga vastuseks kriitikakriitikutele hakkas ta ka ise ilukirjandust looma. 

„ Berelise proosat iseloomustab postmodernistlik skepsis unifitseeritud mõtlemise vastu, irooniline mäng kultuurikoodidega ja traditsioonilise proosa poeetika dekonstrueerimine,” kirjutatakse tema kohta veebilehel latvianliterature.lv. 

Läti kirjanduse enfant terrible’iks ristitud Berelis on öelnud, et hea jutu tunnuseks on vähemalt üks laip. Tema suurim eeskuju kirjanduses on Stephen King. Kuigi Berelist ei kiputa Läti kirjanduskaanonisse lisama ja iga kool ei julge teda esinema kutsuda, on tema teosed pälvinud auhindu ja nominatsioone.  

Berelis on siiski palju mitmekülgsem –  lisaks „jubedatele juttudele“ on ta kirjutanud läti kirjanduse ajaloo ning avaldanud mitu esseekogu ja lasteraamatu „Agnese ja Pimeduse Valitseja“. Värskeimasse raamatusse „…kirjutada…“ (2022) on Berelis koondanud esseed, milles analüüsib kirjanikutöö erinevaid aspekte nii enda kogemuse kui ka maailma ja läti klassikute kaudu – näiteks kuidas kirjutada raamatu esimest lauset, taluda kriitikat, või kas alkohol toetab või pärsib kirjutamist jne. Berelis on olnud Läti Kirjanike Liidu proosakonsultant.              

Esimesed tema eesti keelde tõlgitud kirjatükid olid Keeles ja Kirjanduses ilmunud artiklid „Teejuht ristleval maastikul ehk väike sissevaade läti 1990-ndate aastate proosasse“ (1999, tlk Ita Saks) ja „Väike teejuht läti proosa territooriumil“ (2013, tlk Merle Madisson).

Eesti keeles on Guntis Bereliselt ilmunud kaks raamatut: musta huumoriga vürtsitatud jutukogu „Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte“ (Loomingu Raamatukogu, 2022) ning ajalooline romaan „Sõnad olid liigsed“ (Mina Ise, 2023), mis kajastab esimese Läti tummfilmi väntamist Ventspilsis 1913. aastal ja marodöörlikku tegevust revolutsiooni ning sõja ajal.    Mõlemad raamatud on tõlkinud Contra.

Berelis astub üles kahel Prima Vista eelüritusel:

7. mail Biblioteeki raamatuklubis, Tartus

8. mail Prima Vista partnerlinnapäeval Viljandis

Claudia Kiefer (snd. 1979) kasvas üles Ida-Saksamaal Stendalis ja elab juba üle 20 aasta Heidelbergis. Ta kirjutab peamiselt luulet ja lühijutte. Ta on ka kirjastaja, kuraator ja saksa keele dotsent ning UNESCO kirjanduslinna Heidelbergi ja Heidelbergi ülikooli poolt korraldatava kirjutamisvõistluse „Heimat(en)” žürii liige. 

2023. aastal ilmus kirjastuses Prosodia Claudia Kieferi luulekogu “Gezeiten” („Tõusulaine”). Tema teoseid on avaldatud kirjastuste Mikrotext, Wunderhorn ja Schule für Dichtung antoloogiates.

Hetkel töötab Claudia kirjutamisvõistluse  „Heimat(en)“ (e. k Kodumaa(d)) tekstidega ja kavandab raamatuprojekti, kus tahab kasutada ka oma fotosid. Teda huvitab, kuidas paikadest saavad kodu(maa)d: läbi keele, kohtumiste, mälestuste ja katkestuste. Kodu(maad) ei defineeri ta kui fikseeritud geograafilist punkti, vaid pigem kui suhete võrgustikku, mis hõlmab inimesi, paiku, kultuuri ja loodust. 

Eriti paeluv on tema jaoks küsimus, kuidas liikumises ja muutumises olevas linnas moodustub kuuluvustunne ning kuidas kirjandus saab neid sageli nähtamatuid seoseid nähtavaks muuta ja isegi kujundada.

Tartusse tuleb Claudia Kiefer Goethe Instituudi, Tartu Saksa Kultuuuri Instituudi ja kirjandusfestivali Prima Vista residentuuriprogrammi reisistipendiumiga UNESCO kirjanduslinna Heidelbergi saadikuna.

Marianna Oklejak on Poola illustraator, graafiline disainer ja lasteraamatute autor. Ta lõpetas kiitusega Varssavi Kaunite Kunstide Akadeemia graafikateaduskonna raamatukujunduse ja illustratsiooni erialal.

Koos kirjanik Zofia Staneckaga on ta loonud populaarse raamatusarja viieaastasest Basiast – tegelasest, keda peetakse „kõikide eelkooliealiste laste kangelannaks“. Sarja osad käsitlevad olulisi teemasid nagu raha, prügi ja haigus, tehes seda lapsele arusaadavalt ja ligipääsetavalt. Oklejak rõhutab, et soovis luua kohe alguses äratuntava ja väljendusrikka tegelase, et kogu sari püsiks ühtse käekirjaga.

Ta on illustreerinud ka mitmeid teoseid koos Roksana Jędrzejewska-Wróbeliga, nende seas auhinnatud raamatud The Magnificent Seven… ja The Princess, mis on kantud Poola lastekirjanduse kuldsesse nimekirja „Kogu Poola loeb lastele“.

Oklejaki loomingut on korduvalt tunnustatud. Ta on pälvinud IBBY Poola graafilisi auhindu, muu hulgas illustratsioonide eest Janusz Korczaki raamatutele ning teosele Boom! Boom! Boom!!!. Tema enda kirjutatud ja illustreeritud raamat Jestem Miasto. Warszawa võitis IBBY aasta raamatu graafilise disaini auhinna. 2015. aastal toonitas sama žürii tema teost Cuda Wianki. Polski Folklor dla Młodszych i Starszych, mis lisati ka Lastekirjanduse Muuseumi aarete hulka.

Rahvusvaheliselt on Oklejak jõudnud CJ Picture Book Awardsi, Shanghai Golden Pinwheeli ja Nami Concoursi finalistide sekka ning pälvinud tunnustust Tallinna illustratsioonitriennaalil.

Tema töid on eksponeeritud Budapestis, Tallinnas, Poolas ning Lõuna-Koreas Adam Mickiewiczi Instituudi kureeritud näitusel „Poola illustratsiooni meistrid“.