David Hartley Manchesterist on kummaliste lugude kirjutaja. 2024. aasta Prima Vistal lõi ta koos etenduskunstnik Henri Hütiga kaasava jutustamissündmuse “Tindi kehastus” , kus tätoveeritud eestlastest moodustasid kehade metsa. Inspireerituna 2023. aasta Prima Vista üritusest Utoopia Saatkond viis ta 2024. aastal samanimelise sõnakunsti sündmuse Manchesteri, kus rohkem kui 100 inimest jagasid oma nägemusi paremast tulevikust.

Hartley on kolme lühijutukogu autor: „Spiderseed” („Ämbliku seeme, Sleepy House Press), „Incorcisms” (Arachne Press) ja „Fauna” (Fly on the Wall Press). Tema viimane raamat on endatehtud piiratud trükiarvuga zine „Sprites of Svenshögen” („Svenshögeni vetevaimud”), mis on inspireeritud kirjanik-residendina veedetud ajast Rootsi maapiirkonnas, rongijaamast ümber ehitatud residentuurimajas.

David ootab põnevusega tagasipöördumist Tartusse, et viia läbi palveränd läbi Karlova kohtuma väga tähtsa siiliga. Teel avastatakse ka uusi müüte. Õhutatakse häid mõtteid ja ellu ärkavad uued lood. Aga muul ajal võib teda leida  instagramist aadressil @DHartleyWriter.

Llew Watkins on doktorikraadiga uurija Sheffieldi ülikoolist, kes uurib kogemust kui maailma kehastumist. Ta töötab kuju saanud narratoloogia, budistliku mõtteviisi ja Eugene Gendlini filosoofia kokkupuutekohtadega, arendamaks kultuuridevahelist mõistmist vaimusuhetes. Uurimistöö jätkub ka tema romaaniprojektis Hinterland Shift, millega kaasnevad skulpturaalsed installatsioonid. Ta on praktiseeriv budist, kelle kogemus Tiibeti traditsioonide alal on enam kui kakskümmend aastat. 

Ta on korraldanud ka müstili rituaale kiviringides koos Dark Moon Collective’iga; loonud toetavaid ruume ärkamiseks koos Black Mountain Meditationiga. Viinud läbi eadikaalse pedagoogika praktikad koos uurimisprojektiga Embodied Critical Thinking ja Understanding Community Practice (projektijuht).

Debra Vidali tööd on hübriidsed, kasutavad sõnu, helisid, kehasid, ruumi, tähelepanekuid, kujundeid, spekulatsiooni ja performatiivseid modaalsusi. Ta töötab sotsiokultuurilise antropoloogi, eksperimentaalse etnograafi, teatritegija, luuletaja ja lingvistina. Tema uurimis- ja õppetöö  keskendub väljendatud, mittelineaarsele ja multisensoorsele teadmise loomisele, mida mõistetakse nii õpetamise kui ka epistemoloogilise kutse või katkestusena. Uuemad projektid uurivad selliseid teemasid nagu põlvkondlik tarkus, esivanemate hääled, pärismaine suveräänsus, kodanikukohustused, meediakoormatus, aja fenomenoloogia ja teadmiste piirialad. Vidali on asutuse Anthropology Theater Lab direktor ning Emory Ülikooli antropoloogia osakonna dotsent ja teatriuuringute osakonna kaasprofessor. 

Publikatsioone:

chronicles between dog and wolf (2025-present); Vertical Jam/Temple of Disheveled Archives (Liminalities, 2025); Weight (Allegra Lab, 2025); Two Row Repair (Anthropology and Humanism, 2024); Craftwork in Ethnographic Theater Making (The Routledge Companion to the Anthropology of Performance, 2023); Ethnographic Theater Making: Multimodal Alchemy, Knowledge, and Invention (American Anthropologist, 2020); Kabusha Radio Remix: Your Questions Answered by Pioneering Zambian Talk Show Host David Yumba (installed 2014-2018, 2026); Multisensorial Anthropology: A Retrofit Cracking Open of the Field (American Anthropologist, 2016); and A Language for Re-Generation (Media, Anthropology and Public Engagement, 2015).

Kwame Phillips on vanemlektor Winchesteri kunstikooli meediapraktika osakonnas ja uurimisgrupi Critical Infrastructures and Image Politics (CIIP) kaasdirektor kelle uurimisvaldkondadeks on sensoorne meediaproduktsioon, mixtape’i uuringud ja kriitiline meediauuringud. Phillips kasutab oma töös multimodaalseid ja eksperimentaalseid meetodeid, mis sageli tuginevad remiksimisele ja eesmärgi nihetele, et uurida ja väljendada vastupanu ja ellujäämise kehastusi. Phillipsi töö juurde kuulub sageli õpetamine alaesindatud kogukondades, ta on korraldanud töötubasid Brasiilias, Tais, Maldiividel, Pakistanis ja Palestiinas. 

Jaq on visuaal- ja skulptuurikunstnik, kes tegeleb nii tavalise kui ka digitaalmeediaga, alates kollaažist kuni pronksi ja 3D-modellerimise ning -printimiseni välja.

Arjan Guerrero on Mehhiko linnast pärit kunstnik, kes on kaitsnud arvutuskunstide magistrikraadi (MFA) Londoni Goldsmithsi ülikoolis. Ta on osalenud programmis Arte Ciencia y Tecnologias (Mx), on teinud isikunäitusi kunstnike juhitavates galeriides, nagu näiteks Casa Maauad ja osaenud ühisnäitustel niisugustes galeriides nagu Centro national de las Artes (Mexico City) ja Somers Gallery (lLondon). Ta on pälvinud auhinna Lumen Prize 2022 Global Majority. 

Francis Gene-Rowe tööks on luule, mängud ja ulme ning ta õpetab meediapraktikaid Southamptoni ülikoolis. Luulet võib leida kogumikest Strange Realism (Future Natures) ja  Corroding the Now: Poetry and Science/ SF (Veer Books & Crater Press). Francis on Londoni Science Fiction Research Community kaasdirektor ning on avaldanud kriitilisi töid petrokultuuridest, kübepungist, Ursula K. Le Guinist ja Philip K. Dickist. Praegu on Francise loometöö, mõtlemine ja õppimine seotud spekulatiivse ennustamise, mängudes kaotamise goblinitulevikega.

Charlotte Geater elab Londonis ja töötab linnaraamatukogus. Tema luulet on avaldatud väljaannetes Clinic, Strange Horizons ja Poetry Review. Ta võitis 2018. aastal auhinna White Review Poet’s Prize ja 2021. aastal East Anglia ülikooli New Forms auhinna. Tema pamflett Poems for My FBI Agent avaldati Bad Betty Pressis 2020. aastal. 

Amy Cutler on disainer, uurija ja multimeediakunstnik. Ta loob kaasahaaravaid näitusi jategevuskunstisündmusi, mis provotseerivad ja muudavad avalikku arutelu antropotseensete suhete ja tuleviku looduskultuuride üle. Varasemate esinemiste hulka kuuluvad  ansamblietendus Nature’s Nickelodeons Exploratorium San Franciscos, Live Earth Show Glastonbury festivalil, Luciénaga Mexico Citys ja üsna hiljutine Species Piracy, 16 mm analoogfilmi projekt võitlusest liikide väljasuremisega, tehisarust ja liikide taastamisest, mida toetas Leverhulme’i antropotseense mitmekesisuse keskus. Ta on ka Daphne Orami auhinna laureaat, misa annavad välja Radiophonic Institute ja PRS ning millega tunnustatakse naiste ja soovähemustesse kuuluvate artistide kõige innovaatilisemat elektroonilist muusikat ja helikunsti.

Uma on kunstnik, kirjanik ja mängudisainer, kes tunneb huvi loomade, õuduse ja mängimise vastu. Kõik, mida ta teeb, kombineerib omavahel mingil kombel armastust, kurbust, hallutsinatsioone ja ülevoolavat rõõmu. Hetkel kasutab ta assamblaažiteooriat ja ja religioosse kunsti ajalugu, arendamaks „osadeks lõhutud Écritue Féminine’i” , kus brikolaažistrateegiast saab ülemineku kui muutus ja paranemisvõime peegeldus. Uma on esinenud ja näitusi korraldanud paljudes asutustes, nagu näiteks Balti Kaasaegse Kunsti Keskus, Edinburghi galerii Embassy, Praaha galerii Etc, FACT Liverpool, KIM Riia, Raven Row, Whitechapel Gallery ja Wysingi kunstikeskus. 

Uma oli üks Agam Reynoldsi auhinna (2020) ja Arts Foundationi auhinna (2023) kandidaate ja on Henry Moore’i instituudi 2025. aasta kolleegiumi liige.

Erica töötab lugudega, nii kogemuslike või väljamõeldutega. Ta õpetab kirjandust ja meediat ning on indie-mängude narratiivide konsultant. Ta avaldab kirjutisi koostööl põhinevast ja traumateadlikust lähenemisest kunstipraktikatele ja mänguarendusele. Vabal ajal on ta ka kirjutamise ja narratiivse disaini goblin ning teeb indie-TTRPGsid.

Klaske Havik on analüüsi- ja kujutusmeetodite professor Delfti tehnoloogiaülikoolis. Tema raamat „Urban Literacy. Reading and Writing Architecture” („Linnakirjaoskus. Kuidas lugeda ja kirjutada arhitektuuri”, 2014) seostab arhitektuuri ja linna kirjandusliku keelega kohtade kasutamise, kogemise ja kujutlemise puhul. Havik on teose „Writingplace, Investigations in Architecture and Literature” („Kirjutamise koht, uurimus arhitektuurist ja kirjandusest”, 2016), toimetaja ning rajas ajakirja Writingplace ja Euroopa uurimisvõrgustiku Writing Urban Places. Haviki teoseid on ilmunud Hollandi kirjandusajakirjades, tema luulekogu “Way and Further “ilmus inglise keeles 2021. aastal. 2022. aastal valiti ta  Tampere ülikooli audoktoriks tunnustusena tema arhitektuurialaste kirjatööde eest. Klaske Havik on alates 1998. aastast regulaarselt külastanud Eestit. Ta pidas Eesti kunstiakadeemias loenguid ja on kuulunud akadeemia kaitsmisnõukogusse. Ta on ka teinud kaastööd ajakirjadele Maja ja Ehituskunst.

Leonard Schwartz on ameerika luuletaja, esseist, tõlkija ja teadlane, kes on avaldanud enam kui kümme luulekogu, samuti esseesid ja erinevaid žanre ühendavaid teoseid. Oma kõige värskemas raamatus on ta ammutanud inspiratsiooni New Yorgi Central Parki loomaaiast põgenenud öökulli Flaco loost, vaadeldes, kuidas lugusid, fragmente ja impulsse ümber töödeldakse ja teisendatakse. Schwartz viibib mais residentuuris Rangøya rahvusvahelises kultuurikeskuses Norras. Tartus loeb ta oma värsket loomingut ning räägib nii oma tööst ja kogemustest kui ka huvist Eesti folkloorist tuntud krati vastu.

Charlotte Weitze sündis 1974. aastal Kopenhaagenist põhja pool asuvas Lyngbys ning õppis Kopenhaageni Ülikoolis folkloristikat. Tema debüütteos – jutukogu “Skifting” (“Haldjalaps”, 1996) – pälvis Taani Raamatufoorumi debüüdiauhinna. Nagu hilisema loomingu puhulgi, uurib kirjanik identiteedi, ajaloo ja kuuluvustunde teemasid, viies lugeja ebatavalisse universumisse, kus hägustub piir inimese loodud maailma ja looduse vahel. Weitze hariduslik taust annab talle ainulaadse võime ühendada tegelikkus lugude ja muinasjuttudega ning viia kokku igapäevaelu ja maagiline universum.

Viimastel aastatel on Weitze kasutanud oma ainulaadset oskust teemasid põimida selleks, et juhtida tähelepanu kliimakriisile ja inimkonna vastumeelsusele seda tunnistada. Tema romaan „Rosarium” (2022), mis tõlgiti eesti keelde 2024. aastal („Rosaarium”, Varrak, tlk Eva Velsker), ühendab rahvajutud, teaduslikud märkmed, kirjad ja argirealismi, et jutustada kuue põlvkonna lugu, kes hoiavad endas seemet erilisest eluvormist taimede ja inimeste maailma piiril. Romaan kandideeris Taani Raadio aasta parima romaani auhinnale ning andis kinnitust autori võimest ühendada žanre, töötada nii teadusliku kui ka ajaloolise materjaliga ning luua omanäolist ulme- või kliimafiktsiooni, mis osutab maailmale, kus inimesed ei ole enam valitsev jõud.

Weitze on jätkanud kliimakriisi käsitlemist ka oma esseekogus The Climate and the Artist (2022), mis seob tema isikliku loo ja mõtted laiemate, eksistentsiaalsete küsimustega globaalsest soojenemisest ja sellega kaasnevast ebakindlusest. Tema kõige värskema romaani „Ulvemælk” („Hundipiim”) tegevus leiab aset nii aastal 2040, maailmas, kus domineerib tehisintellekt, kui ka 1872. aastal, mil rahvapärimuse koguja Evald Tange kogub lugusid tarkadelt naistelt.

2025. aastal pälvis Charlotte Weitze Taani Kunstifondi elutööpreemia oma hingestatud proosa, ebatavaliste narratiivide ja suurepärase jutustamisoskuse eest, mis „kutsub meid mõtisklema universaalsete, eksistentsiaalsete teemade üle ning elu üle kliimamuutustest mõjutatud tuleviku maailmas“. Tema kõige värskem romaan nomineeriti äsja Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.

Eesti keelde on lisaks romaanile „Rosaarium” tõlgitud Charlotte Weitze jutukogu  „Pimeduse pärusmaa” (“Mørkets Egne”, 2005), mis ilmus kirjastuse Pegasus väljaandena Kai-Mai Aja tõlkes 2008. aastal.

Tutvustuse koostas Mie Mortensen

Giuliano Logos on luuletaja ja aktivist ning esimene itaallane, kes on tulnud maailma luuleprõmmu meistriks (Pariisis 2021). Tänu koostööle kultuuriasutuste ja saatkondadega on tema hääl ja luule kõlanud festivalidel, teatrites, ülikoolides ja tänavatel nii Euroopas, Ameerika Ühendriikides, Aafrikas kui ka Aasias. Logos on rühmituse WOW – Incendi Spontanei asutaja ning tema loomingus põimuvad luule, kodanikuaktivism ja uued tehnoloogiad, nagu näiteks tehisaru ja virtuaalne reaalsus. Väljaande Vanity Fair Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania toimetused nimetasid teda ühena kolmekümnest kunstnikust, altivistist ja algatajast, kes kujundavad pmber Euroopa tulevikku. 

Vónbjørt Vang (snd. 1974) on fääri kirjanik ja raamatukoguhoidja. Temalt on ilmunud kolm luulekogu ja üks proosateos (essee), kuid lisaks on tema luulet ja novelle avaldatud mujalgi. Vang uurib oma tekstides sügavaid inimsuhteid, sageli vaadeldes, kuidas need on seotud aja ja paigaga.

Oma seni viimase luulekogu „Must orhidee“ („Svørt orkidé“, Eksil, 2023) eest pälvis Vang 2025. aasta Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.  Antud teos käsitleb peamiselt ühe ema hirme seoses lapse suureks saamise ning iseenda tee valimisega, kantuna kartusest teda kaotada. 

Teose korduv metafoor on must orhidee, mis sümboliseerib taimset elu, aianduse ja mulla teraapilist toimet, kuid ka allilma ja pimedust, kuhu laps kaob. Lisaks luuletustele leiab teosest ka proosaosi ning raamatut illustreerivad autori loodud kollaažid.

Enne festivali algust ilmub kirjastuselt Nordur luulekogu „Must orhidee“ ka eesti keeles (fääri keelest tõlkinud Andry Arro) ja raamat on saadaval üritusel kohapeal.

Münsteris sündinud kirjanik Ursel Bäumer elab pärast germanistika ja kultuuriteaduste õpinguid vabakutselise autorina  Bremenis ja on Alam-Saksimaa Kirjanike Liidu liige.

Bäumer on kirjutanud romaane, jutustusi ja lühiproosat. Kirjaniku esikromaani “Zeit der Habichte”  („Pistrike aeg”)  andis  2011. aastal  välja Zürichi kirjastus Dörlemann.  Ursel Bäumeri loomingu fookuses on naissoost loomeinimesed, kunstnikud ja muusikud, samuti nende tegevusega seotud paigad. 

Kirjaniku viimane, 2023. aastal trükist ilmunud romaan “Louise”(Hamburg, Nagel &Kimche) käsitleb maailmakuulsa prantsuse-ameerika kunstniku Louise Bourgeois’i (1911 -2010) noorpõlveaastaid Prantsusmaal.

Ursel Bäumer on palju reisinud ja teinud tööd noortega. Kümmekond aastat juhtis ta ühingut, mis korraldas kirjanduse töötubasid ja kirjandusõhtuid Bremeni gümnaasiumiastme õpilastele. 

Oma kirjandusliku loomingu eest on Bäumer saanud mitmeid auhindu, viimati 2021. aastal Bremeni projektistipendiumi. 2022. aastal oli ta kirjanik-resident Bremeni liidumaa esinduses Berliinis. Tartus viibib Bäumer Goethe Instituudi, Tartu Saksa Kultuuri Instituudi ja kirjandusfestivali Prima Vista residentuuriprogrammi raames UNESCO kirjanduslinna Bremeni saadikuna 30. aprillist 5. juunini.

Eestis huvitab Bäumerit mitte üksnes Eesti loodus vaid ka kirjanduse seotus maastike ja linnadega. Sama põnevaks peab ta küsimust, kuidas tänapäeva autorid suhtestuvad Eesti kirjandusajaloost tuntud naiskirjanike loominguga.

Norman Ohler (snd. 1970) õppis Hamburgi ajakirjanduskoolis ja tegutses 1990. aastatel ajakirjanikuna mitmel pool maailmas. Ohleri sulest on ilmunud nii detektiiv- ja ajaloolisi romaane kui ka aimekirjandust. 1995. aastal ilmunud esikromaani „Kvoodimasin” (“Die Quotenmaschine”) peetakse kõige esimeseks internetis ilmunud romaaniks. 

Rahvusvahelise tuntuse tõi Ohlerile tema esimene populaarteaduslik teos „Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis” (“Der totale Rausch”, 2015), mis käsitleb psühhoaktiivsete narkootikumide rolli Teise maailmasõja käigus. Mahukal dokumentaalsel allikmaterjalil põhineva teose tarvis kaevas kirjanik viis aastat Saksamaa ja USA arhiivides. Raamatust sai rahvusvaheline bestseller, mis tänaseks on tõlgitud 30 keelde.

Raamatus „Kõige võimsam aine” (“Der stärkste Stoff”, 2023) vaatleb Ohler psühhedeelikume ravimi, relva ja mõnuainena ning uurib, kuidas psühhedeelsete ainete areng, tootmine ja levik on kujundanud Teise maailmasõja järgset poliitikat ja ühiskonda kuni tänase päevani. Mõlemad aimeraamatud on eesti keeles välja andnud kirjastus Helios Elina Adamsoni tõlkes.

2024. aastal, mil möödus 100 aastat Thomas Manni romaani „Võlumägi”  ilmumisest, avaldas Ohler oma seni viimase teose „Võlumägi, kogu selle lugu” (“Der Zaubereberg, die ganze Geschichte”, Diogenes). Ilukirjandusliku värvinguga aimeraamatus vaatab Ohler Manni „Võlumäe” kulisside taha ja näitab, et romaani tegevuspaiga, Davosi linna kuulsuse aluseks on fiktsioon, kunstlikult loodud illusioon, millest on saanud müüt. 

Ohler parafraseerib julgelt Manni teksti, miksib seda enda omaga ja kirjeldab Davosi arengut vaesest mägikülast rikkuse sümboliks, mille kehastuseks on tuberkuloosisanatooriumid, suusakuurordid ja Maailma Majandusfoorum. Samas pole miski nii, nagu esmapilgul paistab, alates faktist, et tänaseni puudub teaduslik tõestus Davosi mägiõhu tiisikust ravivate omaduste kohta.
Thomas Mann alustas Davosi kuvandi murendamist ning Manni romaanist inspireerituna käib Ohler sama rada,  püüdes ühtaegu „Võlumäe” uute põlvkondade jaoks pildile tuua ja unustusse vajumisest päästa. Katkendit teosest saab lugeda Anne Aroldi tõlkes ajakirja Akadeemia tänavuses aprillinumbris.

Munir Hachemi (s. 1989) on hispaania kirjanik ja tõlkija, ta on kaitsenud doktoritöö Jorge Luis Borgese loomingu mõjudest Hispaania kaasaegsele kirjandusele. Lisaks sünnilinnale Madridile on ta elanud Granadas, Buenos Aireses ja Pekingis ning räägib muuhulgas ka araabia ja hiina keelt; tema ema on hispaanlane ja isa Alžeeria päritolu. 2021. aastal valis prestiižne Granta ajakiri ta hispaaniakeelse kirjanduse tulevikutähtede sekka.

Munir Hachemi on avaldanud nii proosat kui luulet, samuti tõlkeid hiina keelest hispaania keelde. Tema esikromaani „Elus asjad“ (hisp k „Cosas vivas“, 2018) on eesti keeles Klaarika Kaldjärve tõlkes 2025. aastal välja andnud Toledo kirjastus. See on mänguline, (enese)irooniline, naljakas ja hoogne, ent samal ajal ka erudeeritud ja kirjanduslikult ambitsioonikas teos, kus noored uljad tegelased on sunnitud silma vaatama põllumajandussektoris valitsevale tööjõu ekspluateerimisele ning jõhkrale reaalsusele intensiivses looma- ja taimekasvatuses. Romaan tugineb kirjaniku enda kogemusele suvest, kui ta töötas Lõuna-Prantsusmaa farmides, misjärel ta loobus lõplikult lihatarbimisest. 

Küsimusele, kuidas avaldub „Elus asjades“ festivali teema „Tehis ja päris“, vastab kirjanik ise nii: „[Romaanis on] otsekui laskuv diagramm: ülemused teevad töötajatele seda, mida töötajad teevad loomadele, ja nõnda edasi. Loomad justkui oleksid kõige rohkem päris, kõige looduslikumad asjad, kui niisugusest eristusest lähtuda, kuid pärisuse kategooria puruneb, kui mõtleme kümnetele tuhandetele imepisikestesse puuridesse topitud kanadele, kelle ööpäeva tsüklit kontrollib fluorestsentsvalgus. Kui lõhume selle vastanduse, mõistame, et oleme rohkem kanad, kui me ise seda arvame, et saame vabaks ainult teisi elusolendeid vabastades.“

Samuti on päris- ja tehiskeskkondade teema tugevalt sees Hachemi novellides ja tema teises romaanis „Puu tuleb“ („El árbol viene“, 2023). Selle poliitilise ja semiootilise ulmeromaani tegevus toimub kosmosesse asustatud ja sinna unustatud kogukonnas, mis on omanäoline kombinatsioon ühtaegu kõrgtehnoloogilisest ja samal ajal primitiivsest tsivilisatsioonist.

Mererid Hopwood on Walesi ja kelti uuringute professor Aberystwythi ülikoolis ja Dinas Llêni ehk UNESCO kirjanduslinna juht Aberysthwythis, Ceredigionis Lääne-Walesis. 

Tema kirjandusauhindade hulgas võiks nimetada Walesi luule aastaauhinda, parima lasteraamatu auhinda Tir na nOg („Nooruse maa”), rahvuslikku Eisteddfodi Crown and Chair luuleauhinda ja proosamedalit romaani O Ran („Silmas pidades”) eest. Mererid Hopwood on pälvinud ka Glyndŵri auhinn ja Hay festivali luulemedaliga. 

Mererid kirjutab kõigis žanrites kõmri keeles ning on teinud koostööd paljude muusikute, tantsijate, visuaalkunstnike ja tõlkijatega. Ta on osalenud kirjandusfestivalidel Aasias, Lõuna-Ameerikas ja Euroopas. Hiljuti Põhja-Walesis kirjanduskeskuses Tŷ Newydd residentuuris viibides avanes tal rõõmustav võimalus esineda Hay Festivalil koos Maarja Pärtnaga. Mererid Hopwood harrastab cyngahhanedi, Walesi unikaalset luulevormi, mille sajanditevanuses traditsioonis on ta ühtlasi esimene naine, ke on võitnud Bardide Tooli auhinna (Bardic Chair) selles vormis kirjutatud luuletuse eest. Tänavu mängitakse mitmel pool Walesis ka kahte tema kirjautatud näidendit. Ta on praegune Walesi Ülemdruiid ja Academi Heddwch Cymru (Wales’i Rahvusliku rahuinstituudi) asutajaliige.