Mirjam Parve (Eesti)

Mirjam Parve sündis Tartus, kasvas Tallinnas, tuli Tartusse semiootikat ja tõlketeadust õppima ja jäigi pärast ülikooli lõpetamist siia pidama, tõlgib, kirjutab, toimetab Värske Rõhu tõlke- ja päevikurubriiki, nõelub põhimõtte, ilu ja meelerahu pärast sokke, kasvatab akna-alusel peenraribal krookuseid ja hüatsinte, selga sammalt, ja püüab tasapisi üha vähem karta elu ja heeringapead. Lemmik- ja parasiitsõna on „aga”. 2023. aastal ilmus tema esimene luulekogu „Varjukeha“, mis pälvis Betti Alveri preemia ja oli nomineeritud ka Kultuurkapitali luulepreemiale. Ta on 2022. aasta Juhan Liivi preemia laureaat ja Siuru stipendiaat. 

„Ilukirjandus on üks koht, kus saab püsida keerukuses: ei pea plusse, miinuseid, sente ja gramme arvelaual kokku lööma, vastuolusid taandama. Ja samas saab mõni lause olla ka selgelt ja lihtsalt otsustav nagu välguvalgus. Mõlemat on vaja, et inimene olla. Ja ka selles vastuolus saab omakorda püsida. Ja silmi mitte ära pöörata. Need võimalused tunduvad viimasel ajal eetiliselt ja esteetiliselt elutähtsad. (Aga üheks isiklikuks eetilis-esteetiliseks tuletorniks on mulle ka Toomas Liivi mõtteavaldus, et Runneli lasteluuletus „Põrsapõli” „kõlbaks eetilis-esteetiliseks tuletorniks täiskasvanutelegi”.)”