|
06. - 09. mai 2010 Tartus ja Põltsamaal
Ellujäämise kunst ja teksti tegelikkus
 Raske on defineerida meie ajale ainuomast ellujäämist, veel vähem sellele vastavat kunsti. Siiski püüab kirjandusfestival Prima Vista tänavuse teemaasetusega rõhutada tõika, et kirjandus kultuuri ühe alustalana on see, mis raskustes – olgu siis majanduslikes, poliitilistes, eksistentsiaalsetes või mis tahes veel eelseisvais – aitab meil edasi elada, säilitada eneseväärikust, anda elule sisu, mis ei allu vaid väliste üldkehtivate väärtuste ahistavale survele; sõltuvalt sellest ja seega ka johtuvalt sellest on festival sunnitud tõstatama ka looja positsioneeringu küsimuse momendi tegelikkuses. Igasuguse looja, ka minu kui luuletaja, turbekiri tuvastab – väljasuremise vältimiseks tuleb nii mõnigi kord tappa . Inimest iseendas kunsti nimel. Seetõttu peab sellesse kahepalgelisse käeraudadega koletisse nimega „ellujäämise kunst“ suhtuda äärmise ettevaatusega. Aeg on kõigile inimestele, ka luuletajatele, antud nende eneste jaoks, mitte vastupidi. Inimese ja kirjanikuna ma tean, et kirjandus elu asendada ei suuda, ent ometi tundub mulle, et elu on pädevam mõtestada kirjanduse kaudu. Samas tuleb tunnistada – kirjandus, ei loomigu ei tarbimisobjektina, pole mingi demokraatlik ettevõtmine. Kas kirjandus väärib ellujäämist või ellujäämine kirjandust? Ajast aega korduv üks ja sama küsimus. Siinjuures nentigem, et aeg annab halastust, ei halastus ent aega. Elades sootsiumis, kuhu me oma kulgemises oleme jõudnud, tuleb üha enam ja enam süüvida mõtisklustesse vaimsest vabadusest, mida nii mõnedki turumajandusdemokraatlikud võimlikud vabadused ahistavad. Sõnavabadusegi lõpptulemuseks on paratamatult sõnavabaduse inflatsioon. Mida, kus ja kuidas me peame üle elama, et ellu jääda? Kuidas organiseeruda selliselt, et lähitulevik poleks teekond masust mõttetusse. Kirjandusel kui sellisel pole ju ellujäämisega silmanähtavalt mingit pistmist. Ometi on kirjutamine enesehävitus inimkoosluse säilitamise nimel. Kirjutatu peab olema oma ajale vastukaal. Ta ei pea alati olema suunatud üheselt tulevikku, ent vastukaal oma ajale ta peab olema. Olla kaasaegne kirjutaja, tähendab luua oma aega, mitte seda heiastada. Või kui peegeldada, siis mitte nagu peegel, vaid nagu kilp.
Nüüdsel lugemisaastal on hingekosutav uskuda, et iga lihtlugejagi on olemuslikult autori kaasteeline, teksti ja tegelikkuse vahel haigutava taarna kohal ühendavkõrguv sild. Iga kirjaniku suurim saavutus on tema lugeja. Lugeja mõtestab teksti sellise mõõtmatu vabadusega, millist ei taga talle ühegi riikliksotsiaalse moodustise poolt loodud tegelikkus. Seetõttu on kirjandusel kõikidel, eriti aga ahistavatel ajastutel ülim missioon – vastuseis. Inimvaenulikke jõude on alati kergem organiseerida kui ükskõik milliseid teisi. Väiksemgi järeleandmine vastupanus võib aga viia suurte kuritegudeni. Ellujäämise kunst võib pöörduda kuhtumiskunstiks. Jossif Brodskilt küsiti kord, kui ta juba USAs elas, mida tal Vabas Maailmas vabadusega teha on. Nobelist vastas, et ega midagi erilist sellega peale hakata polegi. Tuleb vaid rohkem lugeda. Vabadust olevat vaja selleks, et raamatukogus käia ning et mitte miski ei kasvatavat suuremaks demokraadiks kui luule.
Ehkki ma usun inimese metafüüsilisse potentsiaali, pean koos Francis Baconiga kurvalt tõdema: Hope is a good breakfast but a poor supper. Polnud Brodskigi eriline optimist, nentides: Fatum non penis, in manus non recipis. Prima Vista patroonina olen siiski seisukohal, et ehkki inimkonna ellujäämisrong on kihutamas oma õõvastavasse lõppjaama, on kirjandusel võimalus olla omamoodi pöörmeseadjast piduripanejaks ning võib-olla suudab väärtkirjandus tupikusse tormava rongi tapvat kiirust veidigi vähendada, andes määravale vähemusele võimaluse hukatusse tormavalt veeremilt mahahüppamiseks.
Hannes Varblane, festivali patroon
|
