EngRus

13. Tartu rahvusvaheline kirjandusfestival Prima Vista toimub 4.-7. maini 2016!

Loe patrooni tervitust!

KAVA

13. korda peetav rahvusvaheline kirjandusfestival Prima Vista toob 4.-7. maini oma eale sobivalt Tartusse müstikat ning salapära, kandes seekord alapealkirja “Müstifiktsioon”.

Festivali programmijuht Marja Unt palub seostest hoolimata tänavust teemat mitte segi ajada sõnaga “müstifikatsioon”. Unt selgitab teemavalikut vajadusega tõsta esile korraga kahte asjaolu: “Ühelt poolt seda, et kirjandus, eriti aga fiktsioon ehk väljamõeldis võib kätkeda endas õige palju ebatavalist, salapärast või mõnikord ka hoomamatut, teiselt poolt aga ka seda, et Prima Vista toimub kolmeteistkümnendat korda, niisiis pole sugugi välistatud, et võib juhtuda üht-teist imelikku.”

Nagu Prima Vistale tavaks, pole seegi kord teemale allutatud kogu programm ning sellega ei haaku ilmtingimata kõik festivali külalised ja esinejad, kuid üldtooni ja eelhäälestuse loomises mängib teema kindlasti rolli ja nii mõndagi salapärast võib tänavu igal juhul oodata. Näiteks hoiavad Prima Vista korraldajad festivali selleaastase patrooni nime kiivalt saladuses ja paluvad temale viidata lihtsalt kui Prima Vista patroonile.

“Luues ilukirjandust, loome me mõistatust, isegi kui eesmärgiks on läbipaistev tekst,” nendib festivali patroon. “Hämarad, nurgataguseid pidi hiilinud sõnad ei taha enam vanaviisi ja teie, teie ei saa enam vanaviisi. Nii nagu maagias, seisavad ka kirjanduse alguses alati Tahe ja Ettekujutus ehk parafraseerides Paracelsust, kes ütles, et “taevas on põld, kuhu inimese ettekujutus heidab seemneid”, võib öelda, et ka kirjandus on põld, kuhu inimese ettekujutus heidab pidevalt oma ettearvamatuid ja müstilisi seemneid.”

Kevadel esineb ülikoolilinnas üle kümne välisautori ning vähemalt teist samapalju kodumaiseid literaate. Kaugeimaks külaliseks on seekord ameerika noortekirjanik Jay Asher, kelle koolivägivallast ning sotsiaalmeediast kõnelevad romaanid on saanud ameerika teismeliste seas tõelisteks menukiteks. Iirimaalt väisab festivali debüütromaaniga “Avantüür” (“The Undertaking”) rahvusvahelist tunnustust pälvinud Audrey Magee.

Eesti lugejale pakub kindlasti äratundmisrõõmu vene romaanikirjanik, kolumnist ja eluaegne dissident Viktor Jerofejev, kes esineb Tartus loenguga “Kirjutamine on ebainimlik”. Tugeva venekeelse programmi raames astuvad Tartus üles ka ukraina poetess Natalja Beltšenko ning üheksakümendatel Tartu Ülikoolis matemaatikat tudeerinud, kuid tänaseks Ukrainas hinnatud kriitikuks ja kirjandusvaatlejaks kujunenud Juri Volodarski.

Saksakeelse kirjasõna sõpru rõõmustavad Prima Vistal saksa kirjanik ja režissöör Eugen Ruge ning romaaniga “Winteri aed” (“Winters Garten”) noorelt Ingeborg Bachmanni publikupreemia pälvinud austerlanna Valerie Fritsch.

Elavat sõnakasutust ning nii sõnalisi kui ka muusikalisi improvisatsioone on oodata taani linnaluuletaja Claus Høxbroe ja teda klaveril saatva pianisti Oscar Gilberti esinemiselt. Omaette saladuseloor hõljub aga läti kirjaniku Vilis Lācītise kohal, kes on oma autorinime laenanud nõukogude sotsrealismi klassikult Vilis Lāciselt ning tõmbab publikule esinedes selga karukostüümi.

Soome Instituudi abiga jõuab kevadel Tartusse krimikirjanduse vananemise temaatikaga seostanud soome autor Minna Lindgren, kelle Ehtoolehto-triloogia esimene osa “Surm Õhtuhiies” (“Kuolema ehtoolehdossa”) on ka eesti keeles ilmunud. Lõplik välisautorite nimekiri avaldatakse jooksvalt festivali kodulehel.

Prima Vista programmist ei puudu ka seekord pargiraamatukogu südalinna pargis ja raamatulaat Tartu Ülikooli raamatukogu ees. Kirjandushõngulise filmiprogrammi paneb festivalinädalaks kokku Elektriteater ning kirjanduslainele seab ennast maikuus ka Tartu Ülikooli muuseum.

Festivali tänavuseks partnerlinnaks on Haapsalu, mis saab kirjanduspeost osa 6. mail. Prima Vista eelüritused algavad juba 23. aprillil ehk raamatu ja roosi päeval, kui antakse välja “Esimese sammu” preemia.

 

Prima Vista 2016 programmi toetavad Soome Instituut, Tartu Elektriteater, Goethe Instituut, Ungari Instituut ja paljud teised.

 

Jooksvat infot võib jälgida kirjandusfestivali Prima Vista Facebooki lehe vahendusel.

 

MüstiFiktsioon

Prima Vista patroon

Prima Vista patroon » Click to zoom ->Tasakesi kerkivad sõnad. Vaikselt ja laugelt imbuvad sõnad su tühja ruumi. Leebed tuulsõnad puhuvad üle su lõdvestunud kere, teevad pai su väsinud palgeile. Kerged ja peened huulsõnad sosistavad su kõrvu rahuldushetkest, koputavad su sissekirjutuse kestvusele. Põimivad end vaikselt silitades ümber su randmete. Masseerivad su jalataldu. Puudutavad kindlalt ja lõõgastavalt punkte su kuklal ja kaelal. Kannavad sind – saad aru, et oled hiljaks jäänud – pehmel soojal murumättal. Pinnasel, mida sa enne sõnu ei lubanud, mis ei tohiks siin olla. Sa oled hiljaks jäänud ja parim mida sa saad teha, mida sa teed, on lasta sõnadel toimetada. Pole mõtet küsida kelle sõnad need on. Pole mõtet küsida, miks on need sõnad su peale puhutud. On liiga hilja. Küll kõik selgub – kunagi tunduvalt hiljem. Sõnad on sulle kallale tulnud ja ehitavad su ümber maailma, uut ja veidrat.

Sõnade uus kord saab alguse püramiidi tipul olevast väikesest püramiidist. Kui aga midagi on kaks, kasvõi ühedollarilise peal, siis käivitub maagilise peegli efekt. Nii nagu ülal, nii ka all. Kui asetada ruumi peegel, on korraga kaks ruumi, ja kõik on järsku võimalik. See, mida sosistatakse all, kajab siis üleval. Taevane Jeruusalemm, tundmatu kirjandusteos laskub maale ja katab kirjaniku ees oleva kirjutuslaua. Nii nagu Rooma linna asutamisel pidi üks kaksik surema, peab ka kirjanik midagi nüüd ohverdama, et tema teos saavutaks maksimaalse maagilise jõu lugeja üle. Mäletate veel Edgar Allan Poe novelli „William Wilson“ (1839), kus peategelast vaenas temaga identne olevus? Kui ta teisiku aga tappis, suri ka ise. Iga teos on seega ohverdus ja suremine, oma teisiku tapmine loodava teksti abil. Kirjanik istub kirjutuslaua taga ja vaatab ennast peeglist. Nii on see ikka olnud. Kui kaugele on ta valmis minema? Keda on ta valmis ohverdama? Vilde kirjutuslaud. Krossi kirjutuslaud. Muti kirjutuslaud. Ja lõpuks kirjutushaud, mis nõuabki enda kohale püramiidi, et kaitsta kirjutajat hauaröövlite eest.                                          

Eks ole? Aga nii on see vaid esmapilgul. Sest tegelikult ei vaja hea „kirjutushaud” – teos – muud kaitset kui lugeja andekus. Hea teos on enesekindel mõistatus: tulge, vaadake seda püramiidi, puudutage sõnu – need jäävad alles. Tegelikult on juba kirjutaja ohver salalik. Muidugi ta ohverdab – kirjutades millestki, jätab ta alati millestki kirjutamata. Kasutades üht sõna, jätab ta teise kasutamata. Sõna, mille ta välja valis, on ainuõige, vääramatu, algatav singulaarsus. Aga siin ongi konks: ainuõige sõna on justkui tema ise, see justkui tapab teisiku. Tegelikult on saladus selles, et teisik elab. Elab nagu Schrödingeri kass, elab nagu kummitus. Ta ärkab ellu oma surmas, on kohal seal, kus ta kohal ei ole, laseb sõnadel siia kanda oma hirmutavat ja erutavat hõngu. Kirjutatu, millel on maagilist jõudu, oskab alati rääkida sellest, millest ta justkui parasjagu ei räägi. Sõnad kerkivad, lasevad aimata, aga lahendus ei ole lõplik. Andekad röövlid on teretulnud, sest nad leiavad selle, mida ei nähtud.

e-Stonia kodulehekülgede disain ja programmeerimine