Prima Vista 2012 ruumID / roomID

10.–12. maini Tartus

13. mail Elvas 

Tartu kui algus ja ots

Mihkel Mutt, festivali patroon

(Foto: Annika Haas)

Vägev ingel ütleb Ilmutusraamatus  salapärased sõnad: „...ja aega ei saa enam olema“. Kas siis on ruum ilma ajata? Seda, et „ruumi ei saa enam olema“, pole ma lugenud. Fausti „kaunis hetk, sa viibi veel“  ei tähenda tühja aja seiskumist, selles hetkes leidub midagi, milleks impulsi annab ruumis toimuv.  Aja aeglustumine või seiskumine ühes ruumilise dimensiooniga on seisund. Seisund võib olla niihästi  olmeline, füüsiline kui ka abstraktne, metafüüsiline. Teoloogid on arutlenud,  kas põrgu on rohkem koht või seisund. Sama võiksime küsida paradiisi kohta.

Aeg voolab lapsepõlves väga aeglaselt. Ja on öeldud, et „me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest, oma lapsepõlvest nagu kusagilt kaugelt maalt“. Maa on ruumiga seotud! Ka lapsepõlv on seisund, seda enam , et mõnele on ta põrgu, mõnele paradiis.

Inimese saatus kujuneb alati tema enda tahtmiste ja väliste võimaluste pingeväljas. Lapsepõlves on välise osakaal väga suur. Sellal ei saa me ise valida, sõltume alandlikult teiste suvast  nagu voonakesed, seda enam, et me ise ei tea veel, mida tahame.

Aga ükskord algab aega, kui silmad  lähevad lahti, kui inimene saab aru, yes, ma ei ole üldse see, keda ümbruskond on kavatsenud minust vormida! Tegelikult   tahan ma muud, sest ma olen muu.

Kogu inimese järgnev elu on – kas teadlikult või alateadlikult, kirglikumalt või  „soliidsemalt „ – seisukohavõtt või suhestumine oma lapsepõlvega –  selle esmaantusega, kuhu meid on paisatud.  Mõnda asja ei saa kunagi valida ega muuta nagu sünnikohta,  -aega või  esivanemaid.  Mõnda aga saab: sotsiaalset seisundit, religiooni, organismi omadusi ja palju muud, tänapäeval isegi sugu.  Üks kõige levinumaid viise teha oma  „esmaantuse“ vigade parandus on seotud ruumilise ümberpaiknemisega. Migrante on  alati olnud. Kusagil on ikka paremad teenimisvõimalused.  Põgenetakse sõja ning tagakiusamise eest. Mind paeluvad aga need, kelle valikodumaa (või -linna) määravad eelkõige vaimne taglastus ja hingerütmid.                                                   

Eestis on vähemalt kaks väljakujunenud kohaindentiteediga linna. Kus ka inimene poleks Eestis sündinud, tal on võimalik täiskasvanuks saades valida, kumb talle sobib. Mõned suurimad Tartu vaimu kandjad ei ole tartlased, vaid on tulnud siia täiskasvanuks saamise lävel või hiljemgi.

Säärane valikuvõimalus on suur õnn.

Kes jõuaks ammendada Tartu ja Tallinna üle arutlemist!  Mulle  on praegu tähtis, et aeg kulgeb Tartus teistmoodi.  Ja et see  on lahutamatu tema ruumidest.  Et nõnda on see Karlova  ja Supilinnaga, on truism. Ent -  ehkki natuke teises hüpostaasis – see kehtib ka siinse vaimukloosterluse kohta. Tartu on suurel määral seisund.

Ühe oma esimestest juttudest puänteerisin lausega: „Me oleme kõik pärit oma lapsepõlvest, oma lapsepõlvest nagu kusagilt kaugelt  linnast.“  Kindlasti ei mõelnud ma siis Tartut, vaid vastandust maale, agrikultuurile. Aga mida aeg edasi, seda vähem oskan vahet teha lapsepõlvel kui seisundil ja Tartul kui seisundil.

On öeldud, et väiksemgi lapsepõlves läbi elatud detail võib hiljem saada  suure kunstiteose aluseks. Kas sellest tuleneb loogiliselt ja päripidiselt, et kui saad vanemaks, siis juhtugu sinuga ükskõik kui suured elamused, kunstiks ei saa sellest enam miski?

Mati Hint ütles 1997. aastal kuldsed sõnad:  „Eesti algas Tartust“. Söandaksin lisada, et võib-olla ta ka ükskord lõpeb sinna. Kui  ta muidugi lõpeb.