EngRus

Prima Vista 2015

"Metsik sõna"

6.-9. maini Tartus ja Põlvas

Kirjandusfestival Prima Vista toob 6.–9. maini ülikoolilinna rahvusvahelise literaatide seltskonna.

Juba kaheteistkümnendat korda toimuv festival keskendub seekord looduse ja sõnavabaduse temaatikale. Kahte fookusteemat põimib endas ka festivali tänavune hüüdlause „Metsik sõna“.

Festivali programmijuht Marja Unt loodab, et tänavune Prima Vista suudab külastajaid üllatada pööraste esinejate ning ootamatute ettevõtmistega. „Me kindlasti üritame olla hüüdlausele vääriliselt metsikud ja tuua kevadisse Tartusse teisitimõtlejaid selle sõna kõige paremas tähenduses,“ lubab Unt.

Festivali patrooniks on seekord valitud Eesti kaasaegne isemõtleja, kirjanik ja semiootik Valdur Mikita, kes on eestlaste erilisuse sidunud perifeerse mõtlemise võimega: „Metsik sõna eelistab kõnnumaad ja perifeeriat, hulgub ringi metsaservas. Isegi meie rahvuseeposest tuntud hüüdlause Serviti! viitab mingisugusele tundmatule servaefektile. Usun, et metsik sõna kaigub maikuus Emajõe Ateenas sama hästi nagu siili möire kevadises udus.“

Prima Vista programmi kuuluvad seegi kord traditsiooniline raamatulaat ning pargiraamatukogu. Lisaks paneb Elektriteater kokku temaatilise filmiprogrammi ning huvilised saavad külastada kontserte-näitusi. Festival avatakse Tartu Loodusmajas, mis võõrustab mitmeid tänavuse Prima Vista programmi üritusi.

Nagu tavaks on saanud, ulatub kirjandusfestival Tartu linna piiridest kaugemale. Seekord on Prima Vista partnerlinnaks Põlva, mis võtab Tartult kirjanduslinna teatepulga üle 9. mail.

 

 

Valdur Mikita

Viimne kaitseala

Maailma on vallutanud inimtõug, keda hüütakse simatrukkideks. Simatruk on inimene, kes hangeldab oma hinge või kehaga. Üks pool sellest nimest on tuletatud C.D. Simaki jutustusest “Libainimesed”, teine pool sõnast “politruk”. Simatrukid ei loo midagi, ei tee midagi, ei mõtle midagi, nad võtavad üksnes ruumi – kuid on kõige selle juures erakordselt aktiivsed, mähkides maakera absurdsete ja mõttetute simulaakrumite võrgustikku.

Üks võimalus simatrukkidest lahti saada on asetada nende ette peegel. Ennastimetlev simulaakrum kõverdub iseendasse, muutudes lõputult kahanevaks labürindiks, iseenda verd ahmivaks parasiidiks, kuni tühi kest viimaks plahvatab ja masendav aegruumi punkt haihtub meie nägemisväljast.

Kirjanduse roll ei ole parandada maailma ega inimest, kirjanduse sügavamaks mõtteks on luua inimesele kaitseala. Tundub võimatu, ent kõige kardetumaks relvaks ajaloos on olnud raamat.

Tartu on unikaalne paik. Ilmselt on maailmas vähe selliseid linnu, mille mõju ühe rahva etnogeneesile oleks olnud sedavõrd suur. Tartu on midagi ühiselt jagatud lapsepõlve sarnast. 19. sajandi alul uuesti avatud Keiserlik Tartu Ülikool tõmbas ligi kriitilise massi rahvuslikult meelestatud utopiste, kelle loovast energiast sündisid kaksikvennad “eesti” ja “Eesti”. Sellist linna, kus proportsionaalselt nii suur osa rahva suulisest kui ka kirjakultuurist oleks loodud ja talletatud ühes linnas, maailmas teist võib-olla polegi. Ka suurem osa eesti teadusmõttest on sündinud Tartus. Siin sobiks meenutada, et ka maailma kõige suurem asi on sündinud tegelikult Tartu külje all, täpsemalt Elva lähedal põllul. Pean silmas Jaan Einasto Tõraveres loodud Universumi mudelit.

Kuidas see kõik võimalikuks on saanud? Aga seepärast, et Tartu on olnud kaitseala. Niipea, kui linna vaimne atmosfäär hõreneb ja õhku paiskub rohkelt väävelvesinikku, vallutavad linna simatrukid. Simatrukkide migratsioon toimub alati mööda väävelvesiniku gradienti, neil on selle peale saatanlikult hea nina.

Olen tähele pannud, et Tartut armastavad inimesed, kes on olnud väga paiksed, kes on siin kogu aeg elanud, või siis need, kes on palju maailmas ringi rännanud. Nende jaoks on Tartu omamoodi maailma keskpunkt. Need, kes on rahutud ja pole leidnud oma õiget kohta, Tartut eriti ei armasta. Nende jaoks on Tartu rohkem traumapunkt. Selle kahe vaimse lähtekoha vahel – Tartu kui traumapunkt ja Tartu kui maailma keskpunkt – võibki ära jagada suure osa Emajõe Ateena kohta käivatest mõlgutustest.

Tänavuse Prima Vista lipukirjaks on metsik sõna. Metsik sõna kui vaba sõna – sellest oli juba juttu. Nüüd jääb üle avada ka festivali metsikum pool. Prima Vista koosneb kahest sõnast, mille esimese poole on andnud ladina primātes (primaadid, esikloomalised), teise poole viscera (sisikond). Sõna-sõnalt tähendab Prima Vista “ahvikõhtu”. Seega osutab Prima Vista meie iidsele vistseraalsele küljele, see on midagi ürgse ahviarmastuse taolist. Armastus on kõhutunne. Tänavuse Prima Vista vatsas vabisevad nii troopilised puuviljad kui põhjamaised pastinaagid, sekka ka meie oma aia äärest kitkutud nõgesed ja naadid.

Elu kaitsealal jätkub.

 

 

e-Stonia kodulehekülgede disain ja programmeerimine