EngRus

Prima Vista 2014

"Süüta noorus"

7.-10. maini Tartus

10. mail Rakveres

 

Kallid osalejad, esinejad, sõbrad ja toetajad! Prima Vista on selleks korraks läbi, festivalimeeleolu aga loodetavasti jääb ja aitab sisukalt mööda saata neid 360 päeva, mis jäänud meie järgmise kirjanduspeoni. Südamlik tänu teile kõigile, kes te festivali kordaminekule kaasa aitasite. Teiega oli tore!

 

Dear Prima Vista participants, performers, friends and supporters, Prima Vista is over again and will hopefully help everybody to pass these 360 days that remain till the next literature party. Cordial thank you for everybody who contributed to the success of the festival. You were great!

 

Дорогие гости и друзья фестиваля! "Прима Виста - 2014" закончилась, но дух фестиваля остался и поможет нам интересно и содержательно провести оставшиеся 365 дней до следующего литературного праздника.Сердечное спасибо всем вам за участие в фестивале и его поддержку. С вами было замечательно! 

 


Kristiina Ehin, festivali matroon

Värskelt ostetud idamaine vaip üle õla, sammun läbi kevadise Tartu kesklinna. Lühikesel teekonnal tuleb mulle vastu kolm luuletajat. Kõik nad pakuvad abi, kuid pean paremaks ise oma koormat kanda ja neist igaühega hoopis sõna juttu ajada. Luuletajat kohates mõtlen tihti salamisi, mis loom see küll sihuke on. Kuidas ta on valinud endale tollesama ulmikliku elukutse mis mina? Mis uljusepatarei teda kõigele vaatamata selle tegevuse juures hoiab? Muidugi muutun ka uudishimulikuks: mis tal praegu käsil on, mille üle pead murrab? Vastuseks saan enamasti tavapärase keerutava mõistukõne. Kes ikka tahaks käsilolevat ette ära sõnada, niigi tuleb seda taotluste kirjutamisel kogu aeg teha. Küsides ja vastates taban end mõttelt, et igaühel meist on mõni n-ö vaip õlal või tegemisjärgus. Kas see on ka võluvaip – see selgub enamasti hiljem.

Koju jõudes pulbitsen energiast, mu mõtted on päris lennukad. Rullin vaiba lahti, kuid leian kahjuks, et see meie Tähtvere koju ei sobigi. Astun hetkeks vaiba kirjumustrilisse südamikku, mida valgustab hele keskpäevapäikese laik. Astun sinna lapselikus lootuses, et äkki tõusen koos sellega korraks õhku. Võtan vaiba jälle õlale ja hakkan taas poe poole astuma, et see tagasi viia. Teel tuleb mulle vastu veel kaks kirjanikku. Tartu sulab lume alt lahti, mõned rehitsevad juba aedades ja ükski teeäärne pargipink pole paarikeseta. Nii see päev kulub – seda lennuvõimetut poevaipa õlal kandes viie kohaliku kirjainimesega kokku juhtudes.

Tolgi õhtul tuleb mul valida, missugusele Tartus ühel ja samal ajal toimuvale kirjandussündmusele minna. Siin linnas on iga päev üks lõputu kirjandusfestival. Põlvkonnad vahelduvad, aga tänavad täituvad ikka jälle uute tudengitega ja alati on nende seas ka mõni tulevane kirjanik. Siin on noored olnud Peterson, Koidula, Liiv, Enno, Haava, Suits, Tuglas, Alver, Talvik, Kangro, Merilaas, Sang, Kross, Niit, Alliksaar, Runnel, Rummo, Kaplinski, Kareva ja paljud teised, mu oma ema ja isagi. Siin on alguses kirjutatud nooruseuljusest ja suurema lootuseta, et see amet võiks kunagi päriseks jäädagi.  On oldud süütud ja sütitavad, pahelised ja süttivad, vahetud, iroonilised, meeleheitlikud ja grotesksed. Igaüks on leiutanud omaenda sõnadevaiba, mis kannab ja teisigi õhku lennutab. Poest sellist vaipa ei osta. See tuleb – jumal teab kuidas – ise kokku kududa. Siin on ka vapralt ja vägevalt vana oldud, kuid ikka edasi kirjutatud, enamasti kindlakäelisemalt ja nii mõnigi kord veelgi suurema hooga kui nooruspäevil.

Tartus on suurepäraseid tekste kokku kirjutatud ka aegadel, kus polnud vähimatki lootust neid avaldada. Oma ausat ja raevukat häält on paberile pandud teadmisega, et läheb aastaid enne, kui tsensuuri kadalipp selle läbi töötab, vaeseomaks kärbib ja templi alla lööb. Siin linnas on kohvikus tooli peal seistes luulet loetud, et kaugemale kostaks, ning salaja värskeid käsikirju levitatud. Sõprussidemetest, armumisest, armastusest, vihavaenust, solvumisest, identiteedikriisist ja ikka ja jälle ka tollest uljusest ja aatest on siin aastasadade jooksul sündinud tekstid, millest on praeguseks saanud eesti kirjanduse põhivara. Kahtlemata vääriks Tartu Euroopa kirjanduslinna tiitlit, sest maailma mastaabis on ülimalt ebatavaline, et üks rahvaarvult nii väike linn nagu meie oma, on sünnitanud nii suure osa kogu rahva kirjanduspärandist.

Seekordne Prima Vista toob maailmakirjanduse Tartusse. Selle juures näeme omaaenda kirjandust maailmakultuuri peeglis. Me ei lase end heidutada sellest, et osa eesti kirjanduse võluvaibast ongi tõlkimatu ning võib lennutada ainult neid, kes siinseid salasõnu teavad. Nii on ka selle festivali tunnuslause “Süüta noorus” oma mitmetähenduslikkuses lõpuni arusaadav vaid meile.

„Oo, süüta noorus, ajutine veresoojus, paneb noorel neiul vere kihama…” kõlab igihaljas tudengilaul, mida on Tartus ajast aega lauldud. Selles tähendab “süüta noorus” muretut lennukat nooruseaega, kus vastutusekoorem ei rõhu veel õlgu, ning tundub, et kõiki unistusi jõuab veel teoks teha. Süüta noorus vastandub maadligi raskemeelsele muretsemisele. See puhub lõkkele tule, mille valgel näeme selgesti sedagi, et ilukirjandusel on võime meid lendava vaibana õhku tõsta, et saaksime ikka ja jälle iidvanu asju uut moodi näha ja sõnadesse panna.

Foto autor Uku Peterson
e-Stonia kodulehekülgede disain ja programmeerimine