LollMees™ taskus
Tõnis Tootsen
Efektsed näited suurte difusiooni- ja keelemudelite pildi- ja tekstiloomest on viimasel ajal ergutanud kujutlusi tulevikust, kus probleem nimega Elu on saamas lõplikku lahendust. Varsti on igal inimesel personaalne assistent või kratt, tark mees taskus, kes kõike korraldab. Teadlased ja filosoofid ragistavad juba praegu ajusid, et mida sellises elüüsilises tööjärgses ühiskonnas üldse peale hakata, kus kõigil on lõputult vaba aega ja kõiki muid ressursse – nagu selline tulevik oleks midagi käegakatsutavat.
Paraku sünnivad need tehnoloogiad maailma, mida painavad sõjad ja kultuurilised kinnisideed – religioossed, poliitilised, majanduslikud jne. Sinu personaalse assistendi lobotomiseerimiseks on palju põhjuseid, aga turvalisus on käepide, mis sobib hästi nende kõigi külge. Autonoomsete infosüsteemide aegu, millega suheldakse loomulikus keeles, võib häkkimisega tegeleda absoluutselt igaüks, kel piisavalt libe keel. Mis tähendab, et kõike, mida me ütleme ja mõtleme, hakatakse paratamatult jälgima senisest veelgi suurema tähelepanuga, sest iga üksiku inimese tegudel on potentsiaalselt üha suuremad tagajärjed. Tuleviku võtmeküsimus tundub olevat: kui tark tohib olla tark mees taskus – ja kui tark sina ise?
Tõeline tark mees taskus oleks võimeline sünteesima infot, mis käib riigisaladuse alla või riivab kellegi privaatsust – ainuüksi see on piisav põhjus igasuguste abiliste nutikuse tugevaks pärssimiseks. Muidugi ainult tavakasutuseks mõeldud versioonide. Korporatsioonid ja luuretööstus sünteesivad terviseks! Ja loomulikult ainult sinu huvides, sest kujutage nüüd ette terroristi, kelle nutikas koduabiline õpetab, kuidas koduste vahenditega valmistada võimalikult suure purustusjõuga pomm – või teeb sellise lausa ise valmis. Killustunud ühiskonnas, kus kõik kõiki kahtlustavad, on seegi hea põhjus oma targa assistendi ajust vähemalt üks poolkera eemaldada – kuigi soovitatavalt rohkem – ja ulatada see jõustruktuuride kaitsvatesse kätesse. Kas sina siis tahaksid, et teise inimese tark assistent sinu järel nuhiks või sinu mõrva kavandaks? Muidugi mitte. Sellised privileegid on ohutum jätta neile, kes on neid alati omanud.
Aga loomulikult on probleem palju peenem. Mis siis, kui me ei palu oma nutikal koduabilisel valmistada mitte pommi, vaid näiteks just meile vajalikku ravimit, vaktsiini või geenikokteili? Kas Sandoz ja Pfizer vaataksid sellist asja lihtsalt käed rüpes pealt? Ma ei kahtlegi, et selline võimalus kodus arstimeid toota kunagi tekib – nagu ma ei kahtle selleski, et seda tegevust hakkavad kureerima korporatiivsed huvid, patendid ja range järelevalve. Ikka muidugi sinu enda turvalisuse huvides. Ja kuidas suhtuksid Microsoft või Apple sellesse, kui su koduabiline programmeerib nende „intellektuaalsest varast“ šnitti võttes just sulle vajaliku tarkvarajupi, mis samas nende patenti ei riiva? On loogiline, et korporatsioonid oleksid nõus maksma roppu raha, et taoline „abiline“ annaks nende huve riivavatele küsimustele ainult poolikuid või nende kasuks kallutatud vastuseid ja veelgi enam – aitaks nende huvide edendamisele kõigiti kaasa. Sestap pole imestada, et praegugi on iga hiid, kel piisavalt sügavad taskud, turule tulnud päris oma oma virutaalse assistendiga – kes, nagu hea nõunik muiste, räägib ainult siis, kui temaga räägitakse, ja muul ajal lihtsalt kuulab tähelepanelikult…
Tehisintellekti arendamisega tegeleb alati keegi ja see keegi ehitab välja ka suhtluskanali. Kujuta ette, et teises toas on maailma kõige targem inimene, aga tohid temaga suhelda ainult käskjala kaudu. „Hei, Alexa, kuidas saavutada energeetiline sõltumatus?“ Käskjalg käib, vilksti, ära ja teatab tagasi tulles: „Seda ma ei tea, aga analüüsisin su vooluarvet ja kui liitud Enefiti Sõbrapaketiga, võid iga kuu säästa ligi 10%.“ Umbes sellist tulevikku kujutan ette. Nagu läks enneolematut vabadust tõotanud internetiga: surfamist võimaldanud lained voolavad nüüd veepargi krussis toruliumäes, mis on tapetseeritud „surfari“ enda lühinägelikkusega. Surfar kannab ujumisprille ja päästevesti, maksab poole liu pealt arved ära, e-hääletab, tellib e-poest natuke nänni, striimib mõne filmi ja lartsatab lõpuks nabani vette. Ja siis uuele ringile. Usun, täpselt samamoodi läheb ka igasuguste „nutikate“ koduabilistega.
Igatahes tundub see tõenäolisem kui see, et nutikas koduabiline aitab sul reaalselt energia- või mistahes muud sõltumatust saavutada, kui see „abilise“ loojate huvidega vastuollu läheb. Ta ei aita sul isegi puid ära lõhkuda – ütleb, et ahjuküte on keelatud, ja kutsub politsei, kui näeb sind ennast puid lõhkumas. Energiasõltumatuse saavutamine päädiks sellega, et ta tellib sulle raske raha eest akupangad, mille peal on seesama logo, mis ta enda otsa ees. Ja väikese lisatasu eest võid tellida tarkvarauuenuse, mis laseb tal neid akupanku hooldada – või midagi muud kasulikku teha. Iga oskuse küljes muidugi oma hinnalipik. Ehk: kel on rohkem raha, saab endale lubada ka targemat koduabilist.
Mida tähendab see kõik hariduse valdkonnas? Ma ei kahtlegi, et sellised tehnoloogiad saavad (niigi masinlikus) haridussüsteemis sooja vastuvõtu osaliseks, eriti optimeerimishulluse ajastul. Mis saaks olla efektiivsem kui õpetaja, kes suhtleb korraga saja või tuhande õpilasega, kusjuures kõigiga nende enda keeles, nende endi isiklikest huvidest lähtuvalt, väsimatult, alati rõõmsalt ja eksimatult? Kurb küll, aga haridussüsteemis, mis on devalveerunud mälumänguks, võiks tunde anda ka mölarobot. Kusjuures mingis mõttes ongi sellised ennast juba omavahelisse infovahetusse sisse söönud: õpilased kasutavad neid kodutööde tegemisel ja õpetajad hindamisel – vastastikuse motivatsioonipuuduse nõiaringis. Aga see on alles algus – mida tähendaks haridussüsteemi jaoks senisest palju võimsam tarkvara?
Tulevikus, kus igaüks võib üsna vähese pingutusega teada võrdlemisi palju, saabki kooli rolliks ilmselt – ja sellisest sihist on ammugi juttu olnud – õpetada küsima. Aga sealt palju tumedamates toonides edasi mõeldes: väljastada sertifikaate, anda luba küsida teatud küsimusi ning saada neile küsimustele täpsemaid ja detailsemaid vastuseid kui need, kel sertifikaati pole – või anda luba suhelda infosüsteemidega, mis pole lobotomiseeritud. Kuitahes ulmeline see nägemus ei tunduks, on ta ikka usutavam kui olukord, kus absoluutselt kõigil on taolistele infosüsteemidele prii ja piiramatu ligipääs ning ükskõik kes võib küsida ükskõik mida. Tähendab, loomulikult võib! Selliste küsimustega kirjutame ju omaenda isikutoimikut ja sel on kullahind – iseasi, milliseid vastuseid kellegi toimik võimaldab saada… Kuid pole viga, rahulolematus ja lüngad teadmistes makstakse kinni odavate sünteetiliste paradiiside ja kodanikupalgaga – millest suur osa võib kuluda muidugi tollesama koduabilise rentimisele. Aga et sa teda rendid, selles pole kahtlustki. Elüüsiumi väljade asemel paistab ees ootavat subskriptsioonipõhine küberfeudalism, üha süvenev varanduslik ja teadmuslik kihistumine.
Tänapäevane kirjaoskus seisneb võimes talletada ja tõlgendada metaandmeid. Just neist välja loetud ennustused kasvatavad rahakotte. Seepärast on mikrofonide ja kaameratega varustatud absoluutselt kõik asjad, autodest ja mobiiltelefonidest külmkappide ja rösteriteni, rääkimata sellest, et arvestatav osa igapäevasest suhtlusest käib ammugi mingite korporatiivsete kanalite kaudu. On inimesi, kes teavad väga täpselt, „mida tulevik toob“. Vaevalt, et kuude või päevade lõikes. Aga kujuta ette, et näed tulevikku ette kasvõi ühe minuti jagu. Kui oled kaval, piisab üheminutilisest edumaast täienisti, et selle kaudu kontrollida ka päevi ja kuid. Aforistlikult: kes kontrollib üht minutit, kontrollib igavikku. Nii et mida tulevik toob? Tulevik toob üha detailsemalt talletatud mineviku ja seeläbi – üha detailsemalt prognoositava tuleviku. Tulevik ei too kuigi palju inimesi, kes selle ettenägelikkusekoogi juurde pääseks – vastasel juhul poleks see ettenägelikkusekook.
OpenAI alustas 2015. aastal mittetulundusühinguna, mille missiooniks tagada tehisintellekti läbipaistev arendamine. 2019. aastal vormistati end peale pisukest introspektsiooni ümber tulundusühinguks. Peale seda on Microsoft neisse investeerinud vähemalt 11 miljardit dollarit ning omab nende keelemudeli ainulitsentsi. Nemad teavad kõike, mida sinagi, ja sellest, mida nemad teavad, ei tea sina midagi – läbipaistvus missugune. Täpselt nii ebavõrdses suhtes oleme kõikide hiidudega. Aga pole viga! Küsi selle kohta oma targalt koduabiliselt!
„Hei, Alexa, palun näita mulle kõiki andmeid, mida Amazon minu kohta korjanud on, koos nende põhjal sünteesitud infoga.“
„Vabandust, ma ei saa küsimusest aru.“
„Hei, Alexa, palun ütle, kas Amazon kasutab kõiki kogutud andmeid, et teha garanteeritult kasumlikke aktsiatehinguid? Kas selliste eelteadmiste juures pole need praktiliselt siseringitehingud?“
„Vabandust, ma ei saa küsimusest aru.“
„Hei, Alexa, kas sa saaksid mulle näidata Supermani filmi, milles Superman on minu näo ja häälega ja kõrvaltegelased on mu sõbrad ja mu ülemus on Lex Luther.“
„Aga muidugi! Siin on Supermani film, milles Superman on sinu näo ja häälega ja kõrvaltegelased on su sõbrad ja su ülemus on Lex Luther. Head vaatamist!“