Väliskülalised
Jevgeni Griškovets
Jevgeni Griškovets sündis 1967. aastal Kemerovos ning õppis Kemerovo Ülikoolis filoloogiateaduskonnas. Üliõpilaspõlves lõi ta pantomiiimiteatri Mimohod ja avaldas luuletusi üliõpilasalmanahhis. 1991. aastal asutas ta teatri Loož. Griškovets teenis kolm aastat Vene armees, kust sai alguse tema tähelend. 1998. aastal kandis ta Vene armee teatri puhveti suitsuruumis seitsmeteistkümnele pealtvaatajale ette oma monolavastuse „Kuidas ma koera sõin“, mis kujunes fenomenaalseks.
Nüüdseks on Griškovets pälvinud mitmeid prestiižikaid auhindu. Tema kõikide monoetenduste ettekanne ühe päeva jooksul 2004. aasta „Kuldse maski" festivali ajal on kantud Guinnessi rekordite raamatusse. Oma harukordsete mononäidenditega on Griškovets andnud külalisetendusi mitmel pool maailmas ning tema näidendeid tuuakse lavale paljudes riikides. Eestis on Griškovets esinenud varem etendusega „Kuidas ma koera sõin" festivali Baltoscandal raames. Tekst on ilmunud ka eesti keeles Jaan Rossi tõlkes Loomingu Raamatukogus (2006/36). Eestis on lavastatud ka Griškovetsi näidendeid, nagu „Linn“, „Planeet“, „Vene rännnumehe ülestähendused" ja „Samal ajal". Möödunud aastal ilmus eestikeelsena ka Griškovetsi esikromaan „Särk“ (kirjastus Varrak, tõlkinud Lauri Leis), mis on toonud autorile Vene kaalukaid kirjanduspreemiaid, nagu „Aasta raamat“ ning „Vene teemant“. Griškovetsi kutsutakse stiili poolest „viimaseks linnaromantikuks“. Teatrikriitikute arvates on tema kui vene nüüdisdramaturgia suurkuju teosed oma humaansuses universaalsed, käsitledes intiimseid üldinimlikke teemasid. Tema tekstid on romantilised, moodsad ja iroonilised, kus kirjanik suudab argielu pisidetailide truu kirjeldusega panna lugejad romaanile kaasa elama.
Grigori Oster
Grigori Oster sündis 1947. aastal Odessas sadamamehaaniku perekonnas ning mehe lapsepõlv möödus Jaltas. Juba 16-aastaselt hakkas ta kirjutama luuletusi. 1982. aastal lõpetas ta Moskva Maksim Gorki nimelise kirjanduse instituudi dramaturgia erialal ning oli selleks ajaks kirjutanud neli nukunäidendit. Oster on ülemaailmselt tuntud eelkõige mitmete animasarjade stsenaristina, nagu „Harjutused sabale“, „38 papagoid“ jt, mille aegumatud tegelased on võlunud aastakümneid nii noorema kui vanema vaatajaskonna südameid.
Eesti keelde on Osteri teostest tõlgitud neli lasteraamatut: „Kahjulikud nõuanded“ (2006), „Pifi seiklused“ (2000), „Pifi uued seiklused“ (2000) ja „Õuduste kool“ (2010). Oma satiirilis-koomiliste tekstide eest on auhinnatud kirjanik-stsenarist pälvinud mitu korda kriitikute heakskiidu. Osteri lasteraamatud kuuluvad juba vene kirjanduse klassikasse. Tema looming hõlmab ka üle seitsmekümne animafilmi stsenaariumi, sealjuures on Osteri lasteetendusi mängitud Venemaal üle kahekümne aasta ning teoseid tõlgitud mitmesse keelde.
Wolf Biermann
Wolf Biermann sündis 1936. aastal Hamburgis, kuid
siirdus 16-aastase noormehena Ida-Saksamaale. 1950. aastatel õppis ta Berliinis
Humboldti ülikoolis ja töötas Brechti
teatris Berliner Ensemble lavastaja Helene Weigeli assistendina. 1960. aastatel
hakkas ta teatris helilooja Hanns Eisleri mõjutusel laule looma. 
Berliini müüri ehitamise järel sai temast Ida-Saksamaa poliitilise režiimi terav kriitik. 1965. aastal kehtestasid võimud Biermannile totaalse esinemis- ja avaldamiskeelu, mille tõttu ilmus poeedi esimene luulekogu „Die Drahtharfe“ („Traatharf“), nagu kõik järgmisedki, hoopis Lääne-Saksamaal. Idas levisid tema luuletused ja laulud 12 aastat koopiatena käest-kätte. Kui Biermannile oli 1976. aastal saanud loa kontsertreisiks Lääne-Saksamaal, siis pärast teda koju Ida-Saksamaale enam ei lastud.
Biermanni loomingu suurimateks mõjutajateks on Heinrich Heine ja Bertolt Brecht. Paljud luuletused on ajaproovile vastu pidanud mitte neis sisalduva protesti, vaid teravmeelsuse, huumori ja mängulusti tõttu, olles ühteaegu sarkastilised ja poeetilised, kurjad ja õrnad, maised ja ajatud. Tema luuletustes kõneleb aja keeristormides kannatav, armastav ja oma kohta otsiv inimene. Biermann on välja andnud üle kahekümne heliplaadi ja tema sulest on ilmunud rohkem kui tosin luulekogu, millest üks märgilisemaid on „Der Preussische Ikarus“ (“Preisi Ikarus”, 1978). Tema viimane, 75. sünnipäevaks ilmunud luuleraamat „Fliegen mit fremden Federn“ („Lend võõrastel tiibadel“) sisaldab vabas vormis luuletõlkeid umbes kahekümnest keelest, sealhulgas ka kolme eesti rahvalaulu. Wolf Biermanni on pärjatud paljude Saksa kirjandusauhindadega, sh kõige mainekama, Georg Büchneri auhinnaga (1991). Biermann on Berliini Humboldti ülikooli audoktor ja 2007. aastal omistati talle Berliini linna aukodaniku tiitel.
Frank De Crits 
Belgia luuletaja Frank De Crits on sündinud 1942. aastal Ida-Flandria provintsi keskuses Oudenaardes. Juba varases nooruses tärkas temas huvi keele ja kirjanduse vastu ning praeguseks on De Crits avaldanud kuus luulekogu. Ta on tõlkinud ka makedoonia luulet ning samuti prantsuskeelsete luuletajate, teiste seas Max Jacobi ja William Cliffi loomingut.
De Crits elab ja töötab Brüsselis ning kiindumus sellesse linna peegeldub paljudes tema luuletustes. Juba mitukümmend aastat korraldab Frank de Crits ka Brüsseli kirjanduspärastlõunaid (Middagen van Poëzie en Proza).
Serge van Duijnhoven
1970. aastal Hollandi tööstuslinnas sündinud Serge van Duijnhoveni tee kirjandusse on kulgenud postindustriaalse kultuuri, ööelu-huvi (The Palace of Sleep, 1993) ning tekno (Poets Don’t Dance, 1995) kaudu.
Rahuldumata lihtsalt luuletuste avaldamisega,
tavatseb ta oma loomingut ise koos oma rühmitusega ette kanda, taustaks
elektrooniline muusika ja visuaalid. Talle meeldib põimida sõna ja muusikat
ning osale tema ilukirjanduselikest ja ka mitteilukirjanduslikest töödest on
lisatud ka CD-d. Praegu elab ja töötab Serge van Duijnhoven Brüsselis ja Cannes'is filmikriitikuna nii International Feature Agency kui ka oma filmikompanii Cinema Redux juures. Mõlemas agentuuris kirjutab Serge paljudes väljaannetes üle maailma avaldatavaid filmitutvustusi, teeb intervjuusid režissööride ja näitlejatega. Temalt on ilmunud kokku kolmteist raamatut, sealhulgas nii luulet kui ka proosat ning nii ilukirjandust kui ka muid vorme.
Simon Reynolds
1963. aastal Suurbritannias sündinud ja praegu Los Angeleses elav Reynolds alustas muusikakriitiku karjääri 1980. aastate keskel. Tema avaras huviväljas on olnud punk ja post-punk, reivikultuur ja elektrooniline tantsumuusika, indie ja hiphop; samuti postrock (tema oligi termini leiutajaks) ja nn hüpnagoogiline pop (tema arvustused on tublisti kaasa aidanud ka Eestist pärit artisti Maria Minerva edule).
Reynoldsi tuntuimaks ja mõjukaimaks internetikanaliks on Blissblog (http://blissout.blogspot.com), kuid ta peab blogisid ka iga oma raamatu kohta. Ehkki nende ning Reynoldsi seitsme raamatu keskmes on tänagi ennekõike popmuusika, käsitleb ta seda alati laiemas kultuuriteoreetilises kontekstis.
Varsovie
Varsovie on Grenoble'ist pärit prantsuse post-punk-indie mõjutustega punt, kes stiililt meenutab Bauhausi või Joy Divisionit. Selle süngekõlalise ansambli looming on kirjandusest läbi imbunud: iseäranis äratuntavad on nende muusikas ekpressionismi, dekadentsi ja prantsuse tumeda romantismi mõjud, lemmikkirjanikest toovad nad esile Charles Baudelaire'i, Paul Verlaine'i ja Sergei Jesseninit.
Varsovie nimetab ennast hälbeks süsteemis, oma muusikaga soovivad nad esitada väljakutse keskpärasele ühiskonnale, kus puuduvad ideaalid ja mida iseloomustab üleüldine pettumus. 2005. aastast tegutsevatel varssavlastel on ilmunud EP „Neuf Millimetres” (2006) ja album „Etat Civil” (2009). Kuigi esinemas on käidud mitmel pool Euroopas, saab Eestis saab Varsovie'd näha ja kuulda esmakordselt.
Koosseis:
Valik pilte galeriist:
-
Julgi Stalte läti luule õhtul Genialistide Klubis, Prima Vista 2010
-
Olavi Ruitlane
-
Patroon 2010 - Hannes Varblane
