Jelena Skulskaja (Estonia)

Jelena Skulskaja on tuntud kirjanik, esseist, luuletaja, tõlkija, ligi 30 luule- ja proosaraamatu autor (sh romaan „Marmori luik“, memuaarid Dovlatovist, esseede kogumik „Armastus vene kirjanduses“), prestiižika auhinna Vene Booker finalist ja rahvusvahelise Vene preeemia laureaat, fondi Eesti Kultuurikapital kolmekordne laureaat, rahvusvahelise festivali „Dovlatovi päevad Tallinnas“ kunstiline juht.

Jelena Skulskaja on sündinud Tallinnas, Tartu Ülikooli on ta lõpetanud vene filoloogina. Töötas õpetajana Tallinna 20. keskkoolis ja ajakirjanikuna. Aastatel 1996–2008 oli ta Vene Teatri draamastuudio õppejõud, aastast 2008 – Eesti Televisiooni saate «Batareja» juht. Esimene publikatsioon oli 1968. aastal luulekogumikus „Tutvustus“/«Знакомство». Täna on Skulskaja 13 raamatu autor ja üks olulisemaid venekeelse kirjakultuuri esindajaid ja arvamusliidreid Eestis. Tema kirjutisi on avaldatud ka Lätis, Venemaal, USA-s, Austrias ja Iisraelis. Vene keeles on Skulskaja sulest ilmunud Juhan Viidingu luule tõlked.

Kohtumisel festivali publikuga Tartus tutvustab Jelena Skulskaja luulekogumikku “Я – твое стихотворение”, milles on tema tõlgitud kolme eesti 40-aastaste põlvkonna luuletajate (Maarja Kangro, Juku-Kalle Raid, Jan Kaus) looming. Kogumik annab ettekujutuse tänapäeva eesti luule põhisuunadest. Luuletusi ja katkendeid Skulskaja uutest romaanidest  „Piiriarmastus“ (mis sai möödunud aastal Eesti Kultuurkapitali venekeelse kirjanduse auhinna) ja “Самсон выходит из парикмахерской” loevad tema teatristuudio „Poeetiline sõpruskond“ tudengid.

***
Hea kirjandus on alati sinust, halb on teistest. Armastus halva kirjanduse vastu on katse vahetada oma saatus kergema vastu.

***
Kirjandus ja elu ööbivad erinevates voodites.

***
Жизнь в ожидании жизни прошла,
волчьи глаза фонарей провожали,
скорбь обещали – дали печали,
лица в мелу – сурьмила зола.

Взбитый белок наступившего дня
съехал и в бок ударял парапеты,
падал и тискал в поисках света
изморозь стиранного белья.

Не попадая во время, как в такт,
белым шаром в оборвавшейся лузе,
край черепицы лузгая, кружит
память и виснет на проводах.