Birutė Jonuškaitė (Leedu)

Birutė Jonuškaitė on Poolas leedulaste etnilises piirkonnas sündinud leedu kirjanik, esseist ja publitsist. Lõpetanud ajakirjanduse eriala Vilniuse ülikoolis, jäi ta päriseks Vilniusesse elama ning on öelnud, et ei taha Vilniust vahetada ühegi linna vastu kogu maailmas, ehkki tal on olnud  võimalusi paljudes paikades olla ja pikemat aega koguni välismaal elada. Kuna ta on lapsepõlvest saadik olnud kakskeelne, kahe kultuuri (leedu ja poola) inimene, on ta kogu elu kirjutamise kõrval tõlkinud ka poola kirjandust leedu keelde. Jonuškaitė on kogunud materjali Czesław Miłoszi kohta juba 1980. aastast alates, oli üks esimesi, kes kõndis Miłoszi lapsepõlve radadel ning kirjutas veel enne Leedu iseseisvuse taastamist temast artikleid, tõlkis leedu keelde romaani „Issa org“ katkendi ja avaldas selle kultuuriajakirjas.  Kokku on ta tõlkinud umbkaudu 35 poola kirjanduse proosa- ja luuleraamatut. 

Ent Birutė peamine tööpõld on ilukirjanduslik proosa. Ta on avaldanud kuus romaani, mitu jutuvalimikku, kolm esseekogu ja kaks luuleköidet. Tema loomingut on korduvalt auhinnatud Leedu kirjanduspreemiatega ja kahel korral on ta pälvinud Leedu Kultuuriministeeriumi preemia kultuuriteemalise publitsistika eest. Poola Vabariigi presidendi otsusel auhinnati teda Kuldristiga eriliste teenete eest Poola-Leedu kultuurisidemete arendamisel (2016). Samal aastal sai Jonuškaitė Leedu Vabariigi valitsuse kultuuri- ja kunstipreemia. Tema loomingut on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Esimene eesti keelde tõlgitud Birutė raamat (tõlkija Tiiu Sandrak) –  romaan „Maranta“ valiti Leedu Aasta Raamatu konkursil viie 2015. aasta parima täiskasvanutele mõeldud raamatu hulka. Autor pälvis nimetatud romaani ja  selle teise osa „Maestro” eest Balti Assamblee kirjanduspreemia 2020. aastal. Poolakeelne „Maranta” väljaanne (tõlkija Agnieszka Rembiałkowska) leidis Poolas palju soodsat vastukaja ning valiti eelmisel aastal Gdynia kirjanduspreemia lõppvoorus viie nomineeritud raamatu sekka.   

Jonuškaitė on leedu kirjanduses ainuke proosakirjanik, kelle loomingus kajastuvad muude universaalsete teemade kõrval eredalt Poola leedulaste piiriäärse elu probleemid – väikese kodumaa temaatika. Kriitikute arvates saab „Marantat” lugeda kui ühe suguvõsa lugu, mida Sejny kandi koloriidi, traditsioonide ning mentaliteedi taustal esitatakse kolme naise  – vanaema, ema ja lapselapse – erineva elu maailma, usu ning väärtushinnangute kaudu. Samuti võib romaani lahti harutada kui põnevalt põimitud värvikat detektiivilugu, mis lõpeb ootamatult, sest jääb ju segaseks, kas oli laip või ei olnud. Niisamuti on romaan kui omapärane varjatud teoloogiline traktaat (ärgem unustagem, et toataime Maranta leuconeurat kutsutakse mõne rahva, näiteks taanlaste seas Jumala Kümne Käsu taimeks). Seda saab lugeda kui filosoofilis-psühholoogilist teost, kus kõneldakse meie eluvalikutest olukorras, kus me ei tea, kes me oleme, ega suuda hoomata mõnda tõde enda ja maailma kohta. Autor väidab, et paljusid meist saadab sündimisest saadik nii- või naasugune vari, mis jälgib meid, kui võtame vastu olulisi otsuseid, teeme karjääri, emigreerume või tuleme tagasi, kogeme edu ja valmistame oma lähedastele pettumust. 

Romaanis esitatakse palju olulisi küsimusi, kuid autor ei tee seda otsesõnu, vaid pikaks ajaks meeldesööbivate tegelaskujude kaudu. Raamatut sulgedes pole võimalik mainitud tegelasi unustada, väidavad nii kriitikud kui lugejad. Sa hakkad nendega polemiseerima, vaidlema, ehkki nad pole ühegi väite illustratsioonid, vaid on sama elusad nagu me isegi: komplitseeritud, ettearvamatud, tulvil saladusi. Nende kujutluspildid on põimunud väga eredate dialoogidega, tunnete, lõhnade ja värvidega, iseloomulike väljendite ja žestidega, harjumuste, maailma tunnetuslaadi ja teoloogiliste fantaasiatega. Isegi need tegelased, kes näitavad romaani kestel ennast vast kaks-kolm korda ja kellele autor pühendab kokku üldse vaid mõne lehekülje, jäävad kauaks meelde ning muutuvad meile tähtsaks ja huvitavaks.  

Romaani peategelane, praegusaegne inimene kunstnik Rasa otsib ennast Varssavis, Pariisis, Ameerikas, Jeruusalemmas, kuni lõpuks märkab pimeduses ekseldes valgusevihku selsamal maal, kust oli oma teekonda alustanud. Seega me sirgume, armastame, reedame, lahutame, jätame lahkunutega hüvasti, tervitame sündijaid, peame kinni põhimõtetest, et neid hiljem murda, et astuda piiridest üle. Samal ajal: „Tule minu juurde,“ sosistab vanalinna taha pugev päike, „tule, kuni kõik teed viivad veel pühakodade poole, kuni neid pole alla neelanud Õlimäelt Kidroni orgu roomav pimedus …” 

Seega on alati võimalus märgata meid kutsuvat valgust, meil on võimalus leida jõudu varjupiirist üle astumiseks, väidab autor. Aga kuidas lõpeb meie teekond? „Kuid kaugelt eemalt paistab vaid sirge, kindla sihiga tallatud teerada – otsekui lumest põimitud pats. Neid juhib sauna kohale kerkiv suits. Aga võib-olla Petlemma täht. Kes teab?“ Iga lugeja leiab vastuse endale ise.  

Alates 2018. aastast on Birutė Jonuškaitė Leedu Kirjanike Liidu esinaine.

Leedu kirjaniku Birutė Jonuškaitė autoriõhtu toimub 11. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis. Kohtumisel tuleb juttu nii autori romaanist „Maranta“ (eesti k 2021) kui ka kirjaniku loomingust üldisemalt ning tööst Leedu Kirjanike Liidu esinaisena. Vestlust juhivad Tiiu Sandrak ja Tiina Kattel. Üritus on leedu keeles, järeltõlkega eesti keelde.

Vaata Birutė Jonuškaitė tervitusvideot siit: https://www.youtube.com/watch?v=7IJd1OYtBQ4.