2026. aastal toimub kirjandusfestival Prima Vista 11.-16. mail ja selle teemaks on “Tehis ja päris”. Festivali patrooniks on Meelis Friedenthal ning partnerlinnaks Viljandi, mis UNESCO pärandilinnana seostub tihedalt festivali teemaga. Festivali teema käsitleb inimese ja tehnoloogia, looduse ja kultuuri, reaalsuse ja kujutluse piirialasid. Kui tehisaru tungib peale kirjanduses ja teistes kunstides, kuidas loodus ära tunda inimest? Mis isegi maskimängudes ja kujutletud maailmades teeb kirjandusest inimese kõne inimesele? Kuidas on tehiskeskkonnad inimest ennast juba masinlikumaks muutnud? Kas loodusest kirjutamine muudab linnastunud inimest loomulikumaks või lisab loodusele hoopis tehisliku kihistuse? Kas kõige autentsem on autobiograafiline (uus)siirus või on end kellekski teiseks kirjutades hoopiski võimalik saada endamaks? Mida üldse tähendab kultuuriline autentsus?
Ma söön päevasuppi ja vaatan enda ees laual plekktopsis olevat plastikust taime. Need on siin kõigil laudadel, ma ei oskagi öelda, mis liiki taime on üritatud tabada. Aga see on roheline, väikeste lehekestega, päris esimesel hetkel ei pruugigi aru saada, et plastikust, aga kui käega üle libistada, kui juurde kummarduda, siis on küll täitsa selge.
See tehislik taimeke on mõeldud looma hubasuse ja kodususe tunnet ja tõepoolest, täiesti mõttetu see ei ole. Ta markeerib püüdlust ja ma saan sellest püüdlusest aru. Ta ei vaja hoolt, ta ei vaja päikest, tema eest ei pea keegi isiklikult vastutama. Hea tahtmise juures muidugi annab luua mingisuguse vastutuse jada – disainer, vormi valmistaja, tehase kvaliteedikontroll, ilmselt kusagil Hiinas, konteineris üle maa ja mere loksumine, lõpuks kuhugi poodi jõudmine jne. Kõik osalised selles protsessis vastutavad natuke, üldiselt väga vähe.
Kui panna sinna potti päris taim, siis keegi peaks käima seda kastmas, kohviku külastajad võivad sinna oma suppi kogemata ajada, päike ei jõua lehtedeni, võib lõpuks juhtuda, et taim ei pea seda väntsutamist vastu ja sureb. Vastutaja on siinsamas.
Mulle näib, et see olukord kirjeldab kokkuvõtvalt meie valikut päris ja tehisliku vahel. Olgu need siis sünteetilised rõivad, toiduvärvid või generatiivse TI poolt loodud pildid ja tekst. Tehislik ajab asja enamvähem ära, muidugi on sel omad puudused, aga mugavuse ja odavuse tõttu on tehislikul teatud juhtudel ka selged eelised ja needsamad mugavus ning odavus kaaluvad üldiselt kõik muud argumendid üles, niigi palju on teha, ei jaksa kõige eest vastutada. Tundub ju nii? Või siiski mitte?
Need ongi kõhklused, millele tahaks praeguse Prima Vista ajal mingit laadi lahendust leida. Miks otsida kõdunevaid ja õrnu asju? Miks vastutada oma teksti eest? Miks kasvatada seda nagu taime? Miks loobuda mugavusest ja praktilisusest, optimeeritud ja efektiivsetest lahendustest? On siin üldse vastandus? Kas siis alkeemiline kuld on vähem kuld, homunculus vähem inimene?
Meelis Friedenthal, Prima Vista kirjandusfestivali 2026 patroon
