Agneta Pleijel (Rootsi)

Foto: Göran Segeholm

1940. aastal Stockholmis sündinud Agneta Pleijel on üks silmapaistvamatest praegu elavatest rootsi kirjanikest. Ta on kirjutanud romaane, näidendeid, lüürikat, kirjanduskriitikat ja olnud tegev kultuuriajakirjanikuna. Pleijel debüteeris näitekirjanikuna 1970. aastal, tema esimene luulekogu ilmus 1981, oma esimese romaani „Tuulepiilurid” (Vindspejare), mis tõi kaasa suure läbimurde kirjanikuna, avaldas ta 1987. aastal.

Pleijeli viimane romaan „Kaksikportree” (Dubbelporträtt, 2020) ilmus Anu Saluääre tõlkes eesti keeles 2021. Romaan põhineb tõsielulisel sündmusel: maailmakuulus kunstnik Oskar Kokoschka maalis 1969. a. portree veel kuulsamast detektiivromaanide autorist Agatha Christie’st. Dialoog ja kuue maaliseansi kirjeldused on Pleijeli väljamõeldis, kuigi paljud mälupildid, mis vestluse käigus esile kerkivad, on ajalooliselt aset leidnud. Seansside käigus sünnivad Kokoschka ja Christie vahel esmalt läbi raskuste, hiljem üha ladusamalt, vestlused, mis käsitlevad enamasti elu ja kunsti vahelisi seoseid. 

Pleijeli loomingus ei ole tegelike, ajalooliste sündmuste käsitlemine fiktsiooni vormis kuigi ebatavaline nähtus. See kordub erinevates teostes, näiteks näidendis „Kollontai” (Kollontaj, 1979) ning romaanis „Fungi” (Fungi, 1993).

Pleijeli enda perekonnalooga on seotud tema esimene romaan „Tuulepiilurid” (Vindspejare,  1987) ning 21. sajandi esimesel kümnendil ilmunud romaanitriloogia, milles autor kirjeldab inimsaatuseid alates 18. sajandist läbi oma suguvõsa.  Pleijeli enda elu käsitleb kaheosaline autobiograafia „Ennustus” (Spådomen, 2015,e.k. 2019) ja „Mehe lõhn” (Doften av en man, 2018).

Armastus, allasurutud naiselikkus ja mehelikkuse avastamine on olulised motiivid terves Pleijeli loomingus, näiteks jutustuses „Siirius” (Hundstjärnan,1989) noore tüdruku perspektiivist ja moodsaks klassikaks liigituvas teoses „Talv Stockholmis” (En vinter i Stockholm, 1997, e.k. 2000) keskealise naise silme läbi. 

Pleijel, kes veetis osa lapsepõlvest USAs, ei ole oma loomingus kunagi piirdunud ainult Rootsi miljööga: romaan „Lord Nevermore” (Lord Nevermore, 2000) viib lugeja Austraaliasse ja kaks teist romaani, sh esikromaan „Tuulepiilurid” Jaava saarele, kus asuvad osaliselt Pleijeli juured: Jaavalt on pärit Pleijeli emapoolne vanaema ning Jaaval sündis ka kirjaniku ema, pianist, tõlkija ja kirjanik Sonja Berg Pleijel.

1970. aastatel ajalehe Aftonbladet kultuuritoimetajana töötanud Pleijel on avaldanud ka artiklite ja esseede kogu „Kirjandus amatööridele” (Litteratur för amatörer, 2012).  Agneta Pleijeli loomingut on pärjatud paljude prestiižsete kirjandusauhindadega, sh Rootsi Akadeemia Põhjamaade auhinnaga 2018. aastal.

Agneta Pleijel kohtub lugejatega neljapäeval, 12. mail kell 16.00  Tartu Linnaraamatukogu saalis vestlusõhtul „Partii sule ja pintsliga“. Temaga vestleb Esbjörn Nyström (Rootsi). Fookuses on Agneta Pleijeli romaan „Kaksikportree. Romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast“ (Varrak 2021, tlk. Anu Saluäär). Rootsi keeles, sünkroontõlkega eesti keelde.

Prima Vista tänavune teema on „Mängu piirid“. Kust jooksevad mängu piirid?

Agneta Pleijel: „Mängu piire ületatakse siis, kui vastasmängija hõikab „Ei!” või on rahulolematu, aga kirjutamisel kui mängul ei ole piire (on piiritu).”

Vaata Agneta Pleijeli  tervitusvideot siit: https://www.youtube.com/watch?v=m6Uhh3ELQLc.