Raamat kui paik, paik kui raamat
Kai Aareleid
2025. aasta kirjandusfestivali Prima Vista patroon
Raamatus “Nähtamatud linnad”, mille autor on Italo Calvino, jutustab meile kõigile tuttav veneetslane Marco Polo Hubilai-khaanile linnadest, mis jäävad valitsejale nähtamatuks, sest isegi kui need oleksid olemas, ei jõuaks valitseja neid iialgi külastada, impeerium on selleks liiga suur. Ühel hetkel küsib valitseja, miks ei jutusta Marco Polo kunagi oma kodulinnast Veneetsiast. Ja maadeavastaja küsib seepeale vastu, et millest muust ta siis valitseja arvates kogu aeg räägib kui mitte oma kodulinnast. Iga teist linna kirjeldades ütleb ta ju tegelikult midagi ka Veneetsia kohta. Polo mõte on lihtne: et teha vahet linnade vahel, tuleb üks linn aluseks võtta, ja tema võtab Veneetsia.
Et teha vahet paikade vahel, tuleb üks paik aluseks võtta. Kas siis selleks, et teha vahet raamatute vahel, tuleks üks raamat aluseks võtta? – Tegelikult me vist paratamatult teeme seda nii kohtade kui ka raamatutega. Niipaju kui olen lugenud ja inimestaga rääkinud, tundub kõigil olevat kusagil see üks sügavalt läbi elatud koht ja üks eriline “Heureka!” raamat, mis eristub teistest avastamistest ja on justkui kese või ankur. Sinna kõrvale võib aja jooksul ilmuda teisi paiku ja teisi raamatuid, aga kese ja ankur on kõige alus.
Tundub ka, et nii nagu Marco Polo oli oma Veneetsia mingil moel kaotanud, juhtub kese-koha ja ankur-raamatuga samamoodi: nendega käib kaasas ilmajäämise kogemus. Muidugi, seda teeb aeg, see suur suverään. Isegi kui paik ja raamat on mingil kujul alles, siis me ise oleme juba muutunud. Kokkuvõttes oleme kaotanud korraga nii paiga, raamatu kui iseenda. Ja ilmselt just sellest tuleb sõnadega mängivate inimeste – loojutustajate – kiindumus kohtadesse. Soovist taasluua. Taasleida.
Tõsi, “Nähtamatute linnade” Marco Polo väitel mälupildid kustuvad, kui nad on juba sõnadega paika pandud. Sellepärast ta kartiski Veneetsiast otse rääkides sellest linnast lõplikult ilma jääda. Aga kui miski on juba nagunii kaotatud, siis võiks ju arvata, et sõnadega saab ainult leida. Lihtsalt paratamatult juba ühe teise paiga. Või kuna jutustajaid, kirjutajaid on kümneid, sadu, tuhandeid, siis mitmuses: ühed teised paigad. Otsatu arv variatsioone ühest paigast. Sest kui paik on raamat, siis on ta nagu ühes Borgese loos kirjeldatud liivaraamat, mille lehekülgede arv on lõputu. Või nagu raamatukogu. Mulle meeldibki mõelda, et paik on raamatukogu.
Mõelgem korraks veel pealkirja “Raamat kui paik, paik kui raamat” esimesele poolele. Mis mõttes saab raamat olla paik? Esiteks muidugi selles mõttes, et raamat, ja ma räägin praegu paberraamatust, on füüsiline objekt. Seega lisaks sellele, et tema sisse saab minna ülekantud tähenduses – nagu pildi sisse –, on ta paik ka täiesti konkreetselt. Raamatu lehtedelt, nagu mis tahes ruumist, võib leida asju, märke, jälgi. Enamasti on need seotud inimesega: autogramm, pühendus, eksliibris, lehtede vahele ununenud järjehoidja, postkaart, kiri, rahatähed; sinna kuivama pandud taim, allajoonitud sõnad, leheservale tehtud märkmed. Mõne tellitava raamatu puhul tagakaanele kirjutatud aadress. Sisselõikest paberisse imbunud verepiisk, teksti udustanud veepiisk või pisar, ümberläinud kohv, hoiukohast raamatusse imbunud lõhnad, niiskus, seda pleegitanud valgus. Kõik need jäljed elustavad midagi.
Või siis raamat kui paik selles mõttes, et mälus võib tekkida võrdusmärk raamatu ja koha vahele, kus me seda lugesime. Me ei mäleta mitte ainult raamatut ja mõeldud mõtteid ja läbielatud tundeid, vaid ka – või vahel isegi rohkem – selle lugemisega seonduvat kohta, ümbrust, valgust, hääli, ja seda, missugused me ise siis olime. Raamat kui paik elustab kogemuse.
Ja siis on muidugi need raamatud, mida kirjeldades tundub loomulik öelda, et paik on seal peaaegu kõige olulisem tegelane. Olgu see siis linn, linnaosa, kvartal, tänav, maja, tuba; või hoopis küla, saar, paik looduses; või paik, mida enam või veel ei ole, või ei ole sellisel kujul, aga on ellu äratatud nii usutavalt, nagu ta eksisteeriks. Tänavuste festivalikülaliste loomingust leidub näiteid peaaegu kõigist seesugustest paik-raamatutest.
Tulen lõpetuseks uuesti tagasi “Nähtamatute linnade” juurde. Raamatus on lühike episood, kus Marco Polo kirjeldab kivi kivi haaval üht silda ja Hubilai-khaan tahab seepeale teada, missugune kivi siis silda üleval hoiab. Polo vastab, et silda ei hoia üleval mitte üks või teine kivi, vaid nendest moodustuv võlvkaar. Kui valitseja pärib, miks räägib ta siis üksikutest kividest, mitte võlvist, vastab maadeavastaja: ilma kivideta ei oleks võlvi.
Nii nagu ilma kivideta ei oleks võlvi, ei oleks ilma iga üksiku paik-raamatuta neid sillavõlve, mida mööda saab paikadesse, mis on olemas vaid sedavõrd, kui nad on kirjutatud. Olgu siis tegemist Kjell Westö Helsingi, Leonardo Padura Havanna, Markus Thielemanni Lüneburgi nõmme või Sinu või minu Tartuga, või Tallinnaga – ja siin on ainult mõni näide – need kõik on ühe lõputute maailmade lõputu kaardi erinevad kihid. Paik-raamatud ja raamat-paigad on mulle teadaolevatest kõige moodsam ja kõige ajatum kaardirakendus.
Soovin teile põnevaid rännakuid ja eriti – ootamatusi. Et te leiaksite tänavuselt festivalilt midagi, mida ei tulnudki otsima. Head raamatuaasta jätku!
Kai Aareleid
2025. aasta kirjandusfestivali Prima Vista patroon