Helene Grøn on taani kirjanik ja teatriuurija ning kirjanduslinna Tartu tänavukevadise residentuuri külaline. Ta on järeldoktorantuuris Kopenhaageni Ülikoolis ning keskendub oma uurimistöös kirjandusele ja teatrile paguluse ja migratsiooni kontekstis ning mõtestab oma loomingus paiga, piiride, mälu ja maastike seoseid. Grøn on kirjutanud nii näidendeid ja librettosid  kui ka novelle ning osalenud mitmesugustes interdistsiplinaarsetes kunstiprojektides. Tema loomingut on esitatud muuhulgas Šoti Ooperis ning tema kirjatöid paguluse ja rände teemadel on eksponeeritud näiteks Documenta15 festivalil ja ajakirjas VisAvis.

Kjell Westö sündis 1961. aastal Helsingis ja debüteeris kirjanikuna 1986. aastal. Temast sai juba tükk aega tagasi üks Soome silmapaistvamaid kirjanikke ja üks tuntumaid ning auhinnatumaid rootsikeelse kirjanduse esindajaid romaanižanris. Tal on lai lugejaskond rootsi keeles ning läbi tõlgete ka soome, eesti ja paljudes teistes keeltes. Mitmed Westö romaanid on seatud lavale, ekraniseeritud või kohandatud telesarjadeks.

Westö kirjeldab sageli kodulinn Helsingit erinevatel ajajärkudel ja erinevate ühiskonnaklasside vaatenurgast. Nii oli see juba läbimurderomaanis „Drakarna över Helsingfors“ (1996, „Lohed Helsingi kohal“), tema sõjajärgset Soomet ja Helsingit kujutava tetraloogia esimeses raamatus. Seevastu toimub muusikuromaani „Tritonus“ (2020) tegevus tänapäeval ja maakohas.

Vanema aja Helsingit on Westö kujutanud romaanides „Där vi en gång gått“ (2006, e.k „Kus kõndisime kunagi“, 2011), mille keskmes on 1918. aasta kodusõja verised sündmused, ja „Hägring 38“ (2013, e.k „Terendus 38“, 2014), mille tegevus toimub 1938. aastal ning tegevustiku ja peategelaste kohal ripuvad nii 20 aastat varem toimunud kui peagi puhkeva sõja tumedad pilved.

Alles oma viimases, 2023. aastal ilmunud romaanis „Skymning 41“ (e.k „Videvik 41“, 2025) võtab Westö ette II maailmasõja. 1941. aasta alguses kehtib Soomes küll Nõukogude Liiduga peetud Talvesõja järgne rahu, kuid ikkagi tundub, et „SÕDA OLEKS nagu jäänud linna elama“ [tsitaat romaani II osa 6. peatüki algusest]. Veidi aega hiljem algabki uus sõda, Jätkusõda. 

Neil süngetel kuudel näevad ajakirjanik Henry ja näitlejanna Molly vaeva oma armusuhte hoidmisega. Paari kaudu kirjeldatakse argipäevaseid püüdeid laastava sõja järel elu uuesti üles ehitada ja tulevikku vaadata, ent ka erinevaid takistusi, millega Henry ja Molly oma ametites peavad rinda pistma, eriti olukorras, kus suur poliitika ning sõja julmus kõikvõimalikel viisidel jätkuvalt inimsaatusi mõjutavad.

Ajastu tabava kirjelduse tõttu on romaan, mille Tõnis Arnoveri tõlkes andis  välja kirjastus Eesti Raamat, muutunud hirmuäratavalt aktuaalseks ka praegusel ajal.

Esbjörn Nyström, tõlkis Ruth Laidmets

Yuri Miki on Tokyos elav lavaluuletaja. Ta on Jaapani lavaluuleorganisatsiooni “KOTOBA Slam Japan” juht ning ühtlasi Jaapani luuleprõmmu esimene naissoost võitja, seda lausa kaks aastat järjest (2017 ja 2018) – seetõttu on ta on üks tuntumaid slämmluuletajaid nii Jaapanis kui ka Aasias üldse. Yuri Miki alustas oma luuletajakarjääri juba teismelisena, mil võitis oma haikudega ühe ajalehe välja pandud auhinna. Tollal harrastas ta klaverimängu ja laulis ühtaegu ka punkrokkansamblis. Tema teosed räägivat sageli Aasia naiste võimestamisest ja pääsemisest seksuaalse rõhumise alt ning seovad klassikalisi jaapani elemente pungi ja avangardistliku stiiliga. Ta korraldas ka suurima jaapani luulefestivali “Ueno Poetrican Jam 5 & 6”, mida külastas umbes 2000 inimest.

ŪGA alustas oma muusikuteekonda 2016. aastal, kui liitus Latgale hip-hop kollektiiviga AUSMEŅA RECORDS. Sirgunud n-ö huntide seas, kuid kujunenud peeneks daamiks, on ta Lätis tuntud kui Latgale räpiprintsess. 

2021. aastal andis ŪGA välja debüütalbumi “LG ir HH”, mis sai laialdaselt tunnustust ning kaks auhinda:

• “Zelta Mikrofons” @ Läti muusikasalvestuste aastaauhind
• “Boņuks” @ Latgali kultuuriauhind 

Albumit iseloomustab traditsiooniline hip-hop–boombap ja breakbeat ning süvenemine elu tõsiasjadesse. ŪGA on õigluse tõrvikukandja, ilmutades tõde ja levitades valgust.

2024. aastal andis ŪGA välja oma teise stuudioalbumi „Čardaukšu rūtaļa”, mis võitis kuulajate südamed. Selles albumis kehtestab ta end kindlalt hip-hop artistina, kuid kasutab ka R&B ja džässmuusika elemente.

Albumis leidub irooniat, flirti ja mängulisust, aga samas selles ka on tunda ka  „Čardaukši”, muistse legendaarse latgalite hõimu pärandit. Öeldavasti elas see hõim kooskõlas loodusega, tundes rõõmu elust, mis ei kummarda materiaalseid väärtusi. Nende filosoofia on kokku võetav lausega: „Tjav nabyus viertīs nu augšys uz sova bruoļa”, mida omistatakse hõimu vanimatele esindajatele.

ŪGA on kaasa teinud filmides, esinenud suurel Mežaparks laululaval ja presidendipalees ning osalenud arvukates TV ja raadiosõudes. Ta on teinud koostööd paljude Läti kunstnikega, nagu näiteks: Shipsea, Arturs Skutelis, Bruolāns, Tomijs (3pk), Dināra Rudāne, Patrisha, Gustavo, Ave Pohus. Praegu teeb ŪGA koostööd naistrioga “juos īluos līluos”.

“juos īluos līluos” koosneb kolmest võrratu häälega latgali lauljast – Laura Svikša (Rēzekne), Amanda Lapa-Slobožaņina (Daugavpils), Deina Misāne (Ludza).  

Igaüks neist toob ansamblisse oma võlu ja unikaalse hääletämbri. Ansambel tekkis osana latgali luuletaja Seimaņs Putānsi pärandile pühendatud projektist. Pärast esimest kooslaulmist ja ühiste laulude loomist otsustas ansambel jätkata koos muusika tegemist.

Koos esinevad nad tuuril  “Show Must Go Oh”.

Raibīs (pseudonüüm, Oskars Orlovs 1983) on luuletaja, kirjanik, näitekirjanik, muusik ja mõnikord ka koomiksikunstnik. Ta on kirjutanud kaks lühijuttude kogumikku, kaks näidendit ning luulekogu „Pistacejis” („Pistaatsiapähklid”), mis võitis Boņuksi auhinna parima saavutuse eest latgali kirjanduses ning oli nomineeritud Läti kirjanduse aastaauhinna parima luuleteose kategoorias 2018. aastal.

2020. aastal osales ta kolme latgali luuletaja kakskeelses luuleraamatus „Pādejais modeļs / The Last model”, mille tõlkis Jayde Will ning andis välja Francis Boutle Publishers Londonist.
Tema luuletusi on tõlgitud kõmri, inglise, poola ja friisi keelde. Raibīs on välja andnud ka postkaartide komplekti pealkirjaga „Obrozi” (2021). Praegu loob ta koomiksit „Daugavpilsi koprad” ning töötab ta oma teise luulekoguga, mille pealkirjaks tuleb „Vysi vuordi” („Kõik sõnad”). Lisaks paneb ta koos meeskonnaga kokku oma luuletuste poolakeelset väljaannet.

Quigley Cryan Brockbank (Quigley CB) on kirjanik, kes elab ja töötab Manchesteris ning viibis 2024. aasta sügisel Tartus kirjanduslinna residentuuriprogrammi külalisena. Tema sulest ilmus möödunud aastal novellikogumik „God Leaks out of your Armpit” („Jumal voolab su kaenla alt välja”); varem on ta avaldanud ühe novelli ajakirjas Spellbinder (2023) ning kirjutanud näidendi „Exiles”, mis nomineeriti Shelagh Delaney nimelisele noorte autorite auhinnale. Oma loomingus põimib Brockbank õudusjutu elemente folkloori ja absurdihuumoriga. Ta esineb tihti lavaluulesündmustel ja kirjandusfestivalidel, muuhulgas sai eelmisel sügisel tema lühijutte ja kaasahaaravat esituslaadi nautida ka Hullunud Tartu festivalil.

Penny Boxall on luuletaja, lastekirjanik ja Kuningliku Kirjandusfondi stipendiaat, kes huvitub oma loomingus muuseumide poeetikast ja sellest, kuidas esemed kujundavad lugusid. Tal on magistrikraad loovkirjutamises East Anglia Ülikoolist Norwichis ning 2016. aastal pälvis Boxall oma debüütraamatu „Ship of the Line” („Liinilaev”, Eyewear, 2014) eest Edwin Morgani luuleauhinna, mis on suurim luulepreemia Šotimaal. Möödunud aastal ilmus tema neljas luulekogu „The Curiosities”.

Penny Boxall on osalenud mitmesugustes residentuuriprogrammides Ühendkuningriigis, Taanis, Šveitsis, Poolas, Islandil, Norras ja Lätis. Eestis viibis ta nii 2022. aastal nii kirjanduslinnade Tartu ja Norwichi kirjanikevahetuse programmi raames kui 2024. aastal UNESCO kirjanduslinnade projekti „Too kaasa oma utoopia“ osalejana. Tänavu ilmus kirjastuselt Puffin tema esimene lasteraamat „Letty and the Mystery of the Golden Thread” („Letty ja kuldse lõnga saladus”). Boxall on teinud koostööd kunstnike Naoko Matsubara ja Sally Dodiga, kirjaniku Maarja Pärtnaga, heliloojate Liis Ringi ja Jane Boxalliga ning filmikunstniku Bevis Bowdeniga.

Markus Thielemann (s. 1992) elab praegu Hannoveris, aga kasvas üles Alam-Saksimaa külas. Ta õppis geograafiat, filosoofiat ja loovkirjutamist ning avaldas 2021. aastal oma esimese romaani „Zwischen den Kiefern“ („Mändide vahel“). Thielemanni teine romaan „Põhjakaares kõmab kõu“ („Von Norden rollt ein Donner“, 2024) jõudis Saksa raamatuauhinna lõppvalikusse, st aasta kuue tähelepanuväärseima saksa keeles kirjutatud romaani hulka. Eesti keeles annab romaani Piret Pääsukese tõlkes välja kirjastus Eesti Raamat.

Romaaniga „Põhjakaares kõmab kõu“ paigutab Thielemann kirjanduslike paikade kaardile Lüneburgi nõmme Põhja-Saksamaal. Lüneburgi nõmm on Saksamaa esimene looduspark ja tänapäeval tuntud turismimagnet, mis toob silme ette idüllilise kanarbikunõmme seda pügava lambakarjaga. Thielemann hakkab romaanis nõmme idüllilist kuvandit tükk tüki haaval lammutama, näidates paigaidentiteedi mitmekihilisust ja vastuolulisust, idülli ja vägivalla kõrvuti eksisteerimist. Nõmme alal asuvad nimelt Rheinmetalli tehas, relvatööstuse ja NATO harjutusväljakud, II maailmasõja ajal oli seal Bergen-Belseni koonduslaagri välilaager.

Romaani peategelane on 19-aastane lambakarjus Jannes, kelle pere on mitme põlvkonna vältel teeninud elatist lambakasvatusega, aga tänapäeval õnnestub see läbi raskuste üksnes tänu turistidele. Loo käivitab uudis nõmmele ilmunud huntidest – aktuaalne teema ju koduses Eestiski. Hunt ei ole romaanis mitte üksnes lambaid ja traditsioonilist eluviisi ohustav kiskja, kes tekitab inimestes ärevust ja agressiivsust, vaid kehastab ka kõike võõrast ja harjumatut. Ärevus kandub üle noorele lambakarjuselegi ning seguneb müütiliste ja unenäoliste nägemustega, mille tagapõhi on seni mahavaikitud perekonnaloos.

Kõrvalteemadena tulevad mahlaka poeetilise keelega osavalt komponeeritud romaani sisse pead tõstev rahvuslus, vaimse tervise probleemid, põlvkondade omavahelise mõistmise ning noore inimese vastutustunde ja valikuvabaduse teema. 

„Põhjakaares kõmab kõu“ on hea näide saksa keeleruumis levinud kodupaigakriitilisest romaanist (Anti-Heimatroman), mis tekkis pärast II maailmasõda vastukaaluks kodupaigaromaanile (Heimatroman), kus ülistati maaelu või mägede ilu, vastanduses linnaelule. 

German Book Prize 2024 | Portrait Markus Thielemann | English

Marius Marcinkevičius (1966) on praegu kirjanik. Ta on avaldanud alates 2016. aastast 25 raamatut, millest paljud tuginevad päris ajaloole ja on saanud auhindu nii Leedus kui ka väljaspool Leedut. Ta nimi on IBBY (Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu) aunimekirjas. Marius Marcinkevičius ei hoidu keerukatest ja sotsiaalselt tähendusrikastest teemadest, nagu näiteks Leedu partisanide vabadusvõitlus Teise maailmasõja ajal, holokaust, autismispektri häired ja vähihaigete laste probleemid. Tema raamatuid on tõlgitud rohkem kui 26 keelde.

Eestis on välja antud kolm Marius Marcinkevičiuse raamatut: „Võlujärv” (2020), „Supermemmed” (2023) ja „Sõprus elevandi londil” (2024).

1995. aastal sai ta Vilniuse ülikoolist meditsiinidoktori kraadi ja on arstina töötanud nii riigi- kui erahaiglates. 2022. aastal rajas ta koos kirjanik Lina Itagakiga kirjastuse Misteris Pinkmanas.

Lina Itagaki (1979) on illustraator, koomiksikunstnik ja kirjastaja. Alates 2017. aastast on ta illustreerinud üheksa raamatut, millest kuus põhinevad ajaloosündmustel. Kaheksa neist raamatuist on pälvinud auhindu nii Leedus kui ka teistes maades. 

Eesti keeles on ilmunud Lina Itagaki ja Jurga Vilė raamat „Siberi haiku” (2022).

Lina Itagaki sai magistrikraadi rahvusvahelise majanduse alal Jaapanis ning on tegutsenud ka jaapani keelest tõlkimisega. Siis otsustas ta pühenduda joonistamisele ning lõpetas 2014. aastal Vilniuse Kunstiakadeemia graafika erialal.  Esimene tema illustreeritud raamat, seesama eesti keeldegi tõlgitud „Siberi haiku” ilmus 2017. aastal. 2022. aastal asutas ta koos kirjanik Marius Marcinkevičiusega kirjastuse „Misteris Pinkmanas”.

Itagaki sotsiaalmeedias:

https://www.instagram.com/linaitagaki/

https://www.facebook.com/lina.itagaki.artist

Ligija Purinaša (1991) on luuletaja ja ajakirjanik, kes kirjutab latgali ja läti keeles. Ta on avaldanud kaks luulekogu: „Sīvīte” („Naine”, 2019), mis oli nomineeritud Läti kirjanduse aastaauhinnale parima debüüdi kategoorias 2020. aastal. Tema teine luulekogu „Pierobežas” („Piirialad“, 2022), oli nomineeritud sama auhinna parima luulekogu kategoorias 2023. aastal. 

2020. aastal ilmusid tema luuletused kakskeelses Latgali luuleantoloogias pealkirjaga The Last Model / Pādejais modeļs (Francis Boutle Publishers). Tema luuletusi on tõlgitud ka saksa ja tšehhi keelde. Peagi ilmub tema kolmas raamat – proosakogu värsis, mis kannab pealkirja „The Magnificat” (2025).

Purinaša jätkab tööd oma esimese romaaniga, mis räägib naistest ning naiste suhetest keskkonnaga. Kirjanikku huvitavad sotsiaalajalugu, naiste õigused ning kunst kui sisemine vabadus.

Leonardo Padura (1955) on Havannas sündinud Kuuba kirjanik. Teda tuntakse kui sõltumatut intellektuaali, kes ühendab oma loomingus ühelt poolt rahvalikkuse ja teisalt haritlase kriitilise pilgu ühiskonnale, tuues sisse eksistentsiaalse, filosoofilise ja ajaloolise mõõtme. Padura on praegu rahvusvaheliselt tuntuim ja tõlgituim Kuuba kirjanik ning pälvinud arvukalt rahvusvahelisi auhindu. Kuigi tal on ka Hispaania kodakondsus ning ta reisib oma loomingut tutvustades ringi üle maailma, on ta erinevalt paljudest põlvkonnakaaslastest jäänud truuks kodusaarele, olles seega üks väga vähestest Kuubale jäänud kirjanikest.

Armastus kodukoha vastu ongi kahtlemata üks Padura loomingu iseloomulikke jooni: kommunistlikust retoorikast ja repressioonidest räsitud Kuuba kirjeldused ning Havanna dekadentlik lumm on tema raamatute vaieldamatuks võluks. „Tema ankur oli niivõrd kindlalt paigas, et selle üle ei tasunud pikemalt juurelda, see oli lihtsalt lootusetult kinni jäänud tema füsioloogilisse vajadusse kuuluda mingisse paika,“ ütleb ta oma romaanikangelase Mario Conde suu läbi.

Rahvusvahelise tuntuse on Padurale toonud eelkõige romaanisari, mille peategelaseks on pettunud kuubalaste põlvkonda esindav politseiuurija Mario Conde. Kirjanik ise on öelnud, et tegemist on omamoodi Kuuba elu kroonikaga: aastakümnete jooksul ilmunud kümme raamatut annavad realistliku pildi sellest, milliseid muutusi on Kuuba läbi teinud alates 1980. aastate lõpust, kui Nõukogude Liidu kokku kukkumisele järgnenud majanduskriis ootas veel ees, kuni 2016. aasta Barak Obama tähendusrikka Kuuba-visiidini. Samuti vaatab peategelane tagasi oma noorpõlvele 1960ndatel, mil valitseb eesti lugejale äratundmist pakkuv kommunistlik retoorika.

Kirjanik ise on oma romaane nimetanud võltskrimiks, sest mõrvaloost olulisemale kohale seab ta olustiku ja inimesed: „Mul on olnud väga teadlik tahe kasutada teatud krimiromaani võtteid, et kirjutada eksistentsiaalse, filosoofilise, ajaloolise ja eelkõike sotsiaalse loomuga romaane,“ kinnitab ta. Lisaks Conde-sarjale on Padura kirjutanud ka kuubalaste eksiilist, Lev Trotski tapjast Ramón Mercaderist, samuti novelle ja esseistikat.

Eesti keeles on Leonardo Paduralt Maarja Paesalu tõlkes ja Toledo kirjastuse väljaandena ilmunud Mario Conde sarja esimesed neli osa, mille sündmustik toimub 1989. aastal: „Laitmatu minevik“ (eesti keeles 2019), „Havanna tuuled“ (2021), „Maskiball“ (2023) ja „Sügismaastik“ (2024). Romaanidest moodustuv aastaring on tuntud kui „Neli aastaaega“ ehk „Havanna kvartett“.

Kristina Sadauskienė oli esimene külaline kirjanduslinn Tartu Põhja- ja Baltimaade residentuuriprogrmmis, mis sai teoks Põhjamaade Kultuuripunkti toel.  Sadauskienė viibis Tartus residentuuris 2023. aasta lõpul ja 2024. aasta alguses. Praegu töötab ta Klaipéda draamateatri meedia ja avalike suhete spetsialistina. Ta töötab ka giidina ja on ühtlasi kirjanik. Temalt on ilmunud kaks reisijuhti – Klaipéda ja Biržai kohta. Just tema mõtetest on saanud inspiratsiooni kogu “Tagasi Tartusse” jalutuskäikude projekt, kus osaleb ühtekokku viis endist resident-kirjanikku. 

Oma jalutuskäigu kohta ütleb Sadauskienė nõnda:

„Tunnine jalutuskäik Tartu kesklinnas. Algus Kassitoome lähedal. Lõpp pole selge. Hoolimata giidi väitest, et kõik on tõsi, ei pea teda läbinisti usaldama.

Sattusin Tartus tohututesse lumekeeristesse, nende vaikusse, kus kõik oli valge. Tundmatusse maailma. Selles maailmas mu ümber oli mõistatuslikkust, aga ka turvatunnet. Majaseintes sahistas miski (keegi). Mina olin siin võõras inimsuheteta olend tundmatus paigas. Nii ma siis lasksin end vabaks. Häbitult, ilma ajalooraamatuteta: Mis asi see siin on? Miks ta on? Kus on kõik kenad kutid? Ja kus on meri? Kahe kuu vältel ilmutasid mulle end mõned vägevad asjad. Mõned jäid õnneks peidetuks ka. Ja ma jagan teiega, mis pilt mul tekkis Tartust ja mis tähenduse ma Tartule annan, meenutades aega, mille siin veetsin. Usun, et see erineb suuresti linna ametlikust ajaloolisest, geograafilisest või geoloogilisest pildist. Aga et see meile vastuvõetav oleks, võime alati väita, et kõik on kujutlusvõime vili.”

Saksa kirjanik ja tõlkija Klaus Modick (1951, Oldenburg) on avaldanud mitmeid kultuuriloolisi ja biograafilisi romaane.  Ta kirjutanud näiteks Bertolt Brechti ja Lion Feuchtwangeri sõprusest („Sunset“, 2011) ning luuletaja Rainer Maria Rilke ja kunstnik Heinrich Vogeleri keerulistest suhetest („Konzert ohne Dichter“, 2015). Rilke-romaanist „Kontsert ilma poeedita“ sai tõeline bestseller, mille võtsid soojalt vastu nii kriitikud kui ka lugejad. 

Prima Vistale tuleb Klaus Modick kõnelema ennekõike oma romaanist „Keyserlingi saladus“ („Keyserlings Geheimnis“, 2018), mille üheks tegevuspaigaks on Tartu. See on romaan baltisaksa päritolu kirjanikust, saksa kirjanduse impressionistist Eduard von Keyserlingist  (1855–1918). Kuramaal sündinud Keyserling õppis 1875–1877 tollases Dorpati ülikoolis õigusteadust ning tema kogu elu kiivalt hoitud saladus on seotud just Tartus veedetud aastatega. Kultuurilooliselt Eestiga seotud romaani on Anne Aroldi tõlkes välja andnud kirjastus Eesti Raamat.

Lisaks kunstnikuromaanidele ka ajaloolisi ning perekonnaromaane avaldanud Modicki loomingut võib kõige lühemalt iseloomustada kui anglosaksi kirjandust meenutavat hõrku intelligentset meelelahutust, mis vaatamata näilisele kergusele vastab ometi paljudele kriteeriumitele, mida nõudlik kirjandus endale seab. Modicki romaanid on hästi komponeeritud,  mitmekihilised, sisenduslikud ja detailirohked. 

Keyserlingi loominguga tuttavad lugejad tunnevad Modicki romaanis ära Eduard von Keyserlingi teoste stiili ja atmosfääri. Kirjanik on ka ise kinnitanud, et püüdis kirjutada romaani nii, nagu oleks seda võinud teha Keyserling.

Klaus Modicki romaan võiks olla ajendiks, tutvumaks ka kirjandusklassiku enda teostega. Eesti keeles on ilmunud „Õhtused majad“ (1989), „Lained“ (1996), „Helged päevad“ (1912) ja „Pastori armastus“ (1931, orig. „Dumala“).

Klaus Modicki essee „Tühik: Teel Eduard von Keyserlingi juurde” ilmus 2020. aastal Anne Aroldi tõlkes ajakirja Akadeemia aprillinumbris. 2024. aasta augustis  avaldas Akadeemia Eve Pormeistri intervjuu kirjanikuga.

Klaske Havik on analüüsi- ja kujutusmeetodite professor Delfti tehnoloogiaülikoolis. Tema raamat „Urban Literacy. Reading and Writing Architecture” („Linnakirjaoskus. Kuidas lugeda ja kirjutada arhitektuuri”, 2014) seostab arhitektuuri ja linna kirjandusliku keelega kohtade kasutamise, kogemise ja kujutlemise puhul. Havik on teose „Writingplace, Investigations in Architecture and Literature” („Kirjutamise koht, uurimus arhitektuurist ja kirjandusest”, 2016), toimetaja ning rajas ajakirja Writingplace ja Euroopa uurimisvõrgustiku Writing Urban Places. Haviki teoseid on ilmunud Hollandi kirjandusajakirjades, tema luulekogu “Way and Further “ilmus inglise keeles 2021. aastal. 2022. aastal valiti ta  Tampere ülikooli audoktoriks tunnustusena tema arhitektuurialaste kirjatööde eest. Klaske Havik on alates 1998. aastast regulaarselt külastanud Eestit. Ta pidas Eesti kunstiakadeemias loenguid ja on kuulunud akadeemia kaitsmisnõukogusse. Ta on ka teinud kaastööd ajakirjadele Maja ja Ehituskunst.

Julia von Lucadou (1982) sündis Heidelbergis ja õppis loovkirjutamist Šveitsi Kirjandusinstituudis ning meediadramaturgiat Mainzis. Ta on töötanud režissööri assistendi ja teletoimetajana. Tema esimene romaan „Die Hochhausspringerin“ („Kõrghoonesukelduja“) oli 2018. aastal nomineeritud Šveitsi raamatuauhinnale ning pälvis 2019. aastal Šveitsi kirjandusauhinna. Raamatus maalib ta pildi perfektsusele ja optimaalsele sooritusele orienteeritud jälgimis- ja hoolekandeühiskonnast. Katkend romaanist koos Jaak Tombergi järelsõnaga ilmus ajakirja Akadeemia 2024. aasta märtsinumbris. Katkendi on saksa keelest eesti keelde tõlkinud Anne Arold. 

2022. aastal järgnenud romaanis „Tick Tack“ vaatleb Lucadou kriitliselt mitmeid tänapäeva ühiskonnale omaseid ilminguid sotsiaalmeedia põlvkonna vaatepunktist, käsitleb “filtrimulle” ja noorte radikaliseerumist internetis. Aastal 2023 loodi teose põhjal ka teatrilavastus.

Julia von Lucadou oli 2024. aasta Prima Vista külaline ja valiti tänavu Goethe Instituudi värske kirjandusresidentuuri esimeseks residendiks. Konkursile laekunud taotluste hulgast paistis tema projekt silma keskendumisega vääritimõistmise ja üksteisest möödarääkimise teemale.

Kirjandusresidentuur Tartus on sündinud Tallinna Goethe Instituudi, Tartu Saksa Kultuuri Instituudi, kirjandusfestivali Prima Vista ja kolme UNESCO kirjanduslinna koostööprojektina Eesti Raamatu Aasta tähistamiseks. Programmi eesmärk on innustada kirjandusega seotud uurimistööd ja kultuurivahetust UNESCO kirjanduslinnade Heidelbergi, Bremeni ja Tartu vahel.

Ernesto Salazar-Jiménez on sündinud Venezuela pealinnas Caracases, aga elab juba üle 20 aasta Saksamaal. Prima Vistale tuleb ta UNESCO kirjanduslinna Bremeni esindajana. Alates 2016. aastast on Ernesto sealse kirjandusrühmituse Blaumeier Atelier liige ning on osalenud Bremeni kirjanduselus, eriti Bremeni kirjanduskeskuse korraldatud arvukates töötubades ja kirjandusõhtutel.

Kirjanikuna käsitleb Ernesto peamiselt üksilduse ja kultuurivahetusega seonduvaid teemasid, inimesena huvitub kunstist, loodusest, võõrkeeltest ja haridusest. Tema lühijutud on ilmunud erinevates antoloogiates, valik tekste on avaldatud Bremeni kirjanduskeskuse väljaande MiniLit 14. numbris. Ernesto on ka teksti „The Roads that Lead to Edinburgh“ (Literaturmagazin Bremen, 2024) autor, mis kirjutati Bremeni linna tellimusel, et tähistada Edinburgh’ 20. aastat UNESCO kirjanduslinnana.

Kirjanikuna saadab Ernesto Salazar-Jiménezit tema teekonnal üksildus, olles ta usaldusväärseim inspiratsiooniallikas. Tema jutustustes, mis räägivad üksildastest olenditest kõledas keskkonnas, peegelduvad lapsepõlvemälestused, teiste elu vaatlemine, aga näiteks ka kohtumised putukatega. Oma autoriõhtutel, nagu „Die Leichtigkeit der Einsamkeit“ („Üksilduse kergus“) ja „Aber bestellen wollte ich einen Ponyhof“ (“Aga tellida tahtsin ma ponifarmi“), kutsub ta publikut sügavapõhjalisele kultuurilisele arutelule.

Vaata ka: https://www.literaturmagazin-bremen.de/beitraege/the-roads-that-lead-to-edinburgh

David Hartley Manchesterist on kummaliste lugude kirjutaja. 2024. aasta Prima Vistal lõi ta koos etenduskunstnik Henri Hütiga kaasava jutustamissündmuse “Tindi kehastus” , kus tätoveeritud eestlastest moodustasid kehade metsa. Inspireerituna 2023. aasta Prima Vista üritusest Utoopia Saatkond viis ta 2024. aastal samanimelise sõnakunsti sündmuse Manchesteri, kus rohkem kui 100 inimest jagasid oma nägemusi paremast tulevikust.

Hartley on kolme lühijutukogu autor: „Spiderseed” („Ämbliku seeme, Sleepy House Press), „Incorcisms” (Arachne Press) ja „Fauna” (Fly on the Wall Press). Tema viimane raamat on endatehtud piiratud trükiarvuga zine „Sprites of Svenshögen” („Svenshögeni vetevaimud”), mis on inspireeritud kirjanik-residendina veedetud ajast Rootsi maapiirkonnas, rongijaamast ümber ehitatud residentuurimajas.

David ootab põnevusega tagasipöördumist Tartusse, et viia läbi palveränd läbi Karlova kohtuma väga tähtsa siiliga. Teel avastatakse ka uusi müüte. Õhutatakse häid mõtteid ja ellu ärkavad uued lood. Aga muul ajal võib teda leida  instagramist aadressil @DHartleyWriter.

Daina Tabūna (1985) on Läti kirjanik. Ta on lõpetanud Läti kultuuriakadeemia teatri, filmi ja TV draama erialal. Tema proosat ja artikleid on mitmetes kultuurimeedia väljaannetes avaldatud alates 2000. aastast.

Tema lühijuttude kogu „Pirmā reize” („Esimene kord”), on kaasaegne täiskasvanuks saamise lugu, mis oli 2015. aastal üks Läti kirjanduse auhinna nominente ja aasta parim kirjandusdebüüt. Valik Tabūna jutte on avaldatud ka Ühendkunigriigis, kogumikus The Secret Box ja neid on tõlgitud leedu, sloveeni, saksa ja hiina keelde.

2022. aastal avaldati tema lastejutt „Stasis un Atlantijas okeāns” („Lõhepoiss Sammy ja ookean”). Teos on lisatud Läti rahvusraamatukogu eestvedamisel toimiva Laste, noorte ja lapsevanemate žürii lugemisnimekirja ning on ka Janis Baltviksi laste- ja noortekirjanduse auhinna nominent. 2024. aastal kohandati teos ka Läti nukuteatri lavale.

2023. aastal ilmus Daina Tābuna esimene romaan „Raganas” („Nõiad”). Romaan oli 2024. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna nominent ja 2024. aastal parima proosaromaanina ka Läti kirjanduse aastaauhinna nominent. Romaan on tõlgitud eesti ja serbia keelde.

Anita Mileika (1987) on luuletaja, kes kirjutab nii läti kui ka latgali keeles. Mileika esimene luulekogu “Mūžīgā nepārtikusī stirna” (“Igavesti vaene metskits”, 2015), mis sisaldas luuletusi läti ja latgali keeles, tekitas ühteaegu elevust nii lätlaste kui ka latgalite seas. Luulekogu oli nomineeritud Läti kirjanduse aastaauhinnale parima debüüdi kategoorias 2015. aastal ning pälvis samal aastal Boņuksi auhinna, mida antakse välja parima saavutuse eest latgali kirjanduses.

Anita ütleb enda kohta: mulle meeldib tõsta raskusi, mistõttu käin igapäevaselt jõusaalis. Mul on kuus kassi ja kaks luuleraamatut.