Emmi Itäranta (Soome)

Soome romaanikirjaniku Emmi Itäranta teoseid on kirjeldatud kui tugevate ökoloogiliste allhoovustega lüürilisi düstoopiaid. Tema esikromaan, Philip K. Dicki, Arthur C. Clarke’i ja Kuldse Kombitsa auhindade lühinimekirjadesse jõudnud „Vesi mäletab” („Teemestarin kirja”, 2012) on usutav ja hirmuäratav tulevikukirjeldus, kus maailma kõige suurem defitsiit on puhas vesi. Valitseb diktatuur, mille peamine ülesanne on vett jaopärast jagada. Siin sarnasused menuk-düstoopiatega ka lõppevad. Itäranta keskendub romaanis peamiselt oma tegelaste psühholoogilistele keerdkäikudele keskkonnakatastroofi olukorras. 2022. aastal jõudis lugu ka kinolinale.

Olnud üheksakümnendatel vahetusüliõpilane Inglismaal, jõudis Itäranta pärast Soomes teatriteaduse eriala lõpetamist, tööotsingute nurjumisi ja pikki töötuse-perioode tagasi Suurbritanniasse, õppima loovkirjutamist juba kodusesse Kenti ülikooli. Kirjanik on tunnistanud, et otsus täielikult kirjutamisele pühenduda ei sündinud suurte kõhklusteta, kuid see on töö, mida ta üle kõige armastab. Itäranta, üks kõige rahvusvahelisema lennuga soome kirjanikke elas 14 aastat Inglismaal Canterburys ning kirjutas teoseid kahes keeles, enne kui pöördus 2021. aastal tagasi oma kodulinna Tamperesse, kus elab nüüd koos abikaasa ja kahe kassiga.

Itäranta on kirjutanud veel kaks romaani, „The City of Woven Streets” („Kootud tänavate linn”, 2016) ning „Kuunpäivän kirjeet” („Kuupäevade kirjad”, 2020). Tema teosed on võitnud teiste hulgas Kalevi Jäntti noortekirjanduse auhinna, Noore Aleksis Kivi auhinna, Kuvastaja parima Soome fantaasiaraamatu auhinna ning Tähtivaeltaja auhinna parima ulmeteose eest.

Foto: Emmi Itäranta
Emmi Itäranta