Klara Hveberg (Norra)

Foto autor: Agnete Brun

Klara Hveberg (s 1974) ei plaaninud kunagi kirjanikuks saada. Hariduselt on ta matemaatik, kes oma doktoritöös uuris fraktaale ehk keerulisi geomeetrilisi kujundeid, mille osad on suure kujundi vähendatud koopiad. Juba enne doktoritöö kaitsmist tekkis tal krooniline väsimussündroom, mis võttis talt järk-järgult töövõime.

Romaani kirjutama asudes oli tal energiat päevas vaid mõne lause jaoks. Nii valmisid fragmendid suuremast loost, mille kokku panemisel tuli appi matemaatika, täpsemalt fraktaalid. Vaikselt välja arenevas loos kordusid sarnaselt fraktaalidele samad elemendid erinevates suurustes ja erinevates perspektiivides. Selle seose loomisest alates hakkas lugu naturaalselt kirjutades arenema fraktaalses struktuuris.

Hvebergi esikromaanis „Lene din ensomhet langsomt mot min“ (ingl k Lean Your Loneliness Slowly Against Mine) tutvume kahe naismatemaatikuga, nendeks on Sofja Kovalevskaja 19. sajandil ja Rakel Havberg meie ajal. Sofja Kovalevskaja oli esimene naissoost matemaatikaprofessor. Hveberg ise ütleb, et tema jaoks näis eriti huvitav Kovalevskaja isiksus, kuidas ta oli ühtaegu nii tugev kui ka haavatav, intelligentne, kuid samas naiivne. Kui Hvebergi jaoks on matemaatikas tähtis asju võimalikult lihtsal ja selgel viisil esitada, siis oma kirjutistes naudib ta just inimloomuse keerukamate ja mitmetähenduslikemate aspektide lähemat uurimist.

Tegelane Rakel Havberg on autori nime anagramm – ja nii nagu romaani kahe peategelase elude vahel on fraktaalselt avalduvad paralleelid ja peegeldused, on neid ka autori ja tema fiktiivse kaksikõe vahel. Romaan räägib armastusest ja üksildusest, haigusest, matemaatikast, kunstist ja muusikast, ning sellest, kuidas kunst võib aidata elu lahti mõtestada. Hvebergi debüütromaan on juba ilmunud taani ja korea keeles ning on ilmumas inglise, saksa ja poola keeles.

Prima Vista tänavune teema on “Väike maailm”. Mida see sõnapaar teie jaoks tähendab? Kas ja kuidas seostub teie looming “Väikse maailma” temaatikaga?


Mu esimene mõte on “Milline väike maailm!”, lause, mida kasutame, kui sünnib midagi väga ebatõenäolist. Aga ma mõtlen ka “väikesest maailmast” kui vastandist “suurele maailmale”: meie väikesest igapäevasest harjumuste ja tegevuste, pere ja sõprade maailmast kontrastina suurele poliitika kunsti ja teaduse maailmale. Suurem osa meist elab peaaegu eranditult väikeses maailmas, ent see väike maailm muutub pidevalt, sest seda mõjutab ja valgustab suur maailma.

Rakel, mu debüütromaani keskne tegelane, elab tõesti väikeses maailmas – ta pole kunagi õppinud enesele sõpru võitma ning jääb romaanis kusagil poole peal nii haigeks, et peab veetma suurema osa oma ajast voodis. Mis aga hoiab teda elus ja mõistuse juures, on sisend suurest maailmast: ideed, muljed ja tunded, mis jõuavad temani kirjanduse, muusika ja – matemaatika maailmast. Juhuslikult (“Milline väike maailm!”) avastab ta vene matemaatikus Sofia Kovalevskajas kellegi, kellest ta hakkab mõtlema peaaegu nagu oma kaksikõest ning ta väike maailm hakkab paisuma, hõlmates ka üheksateistkümnenda sajandi kultuuri- ja teadusilma. Kui Rakel hakkab kirjutama, on tema suunatuleks matemaatiline mõiste fraktaal, mis ehitub üles iseenda väiksematest koopiatest – seega sisaldab väike maailm täpset koopiat suurest maailmast!

Ma näen kunsti (kaasa arvatud matemaatika) kui viisi ühendada suurt maailma väikesega – viisi osutada selle tähendusrikkusele, mida kogeme ja millele tähenduse anname.