Kahjuks ei esine tänavusel Prima Vistal kirjanduslinna resident Olena Huseinova

Autori soovil avaldame tema essee, mis selgitab tema otsust festivalist kõrvale jääda.

Prima Vista kirjandusfestival toetab kindlalt Ukrainat ja Ukraina võitu sõjas. Me tahame Ukraina hääled kõlama panna ja usume, et parim viis end kuuldavaks teha on osaleda, esineda, sõna võtta. Me tervitame ja julgustame Ukraina autoreid ja lugejaid, et nad kasutaksid võimalust, räägiksid oma lugusid, esitaksid kriitilisi küsimusi ruumis, kus neid ei saa vaigistada, silmast silma nendega, kellelt oodatakse vastust. Kui te tunnete, et keegi on teid vaigistanud, ei saa keegi peale teie teid taas kuuldavaks teha.

MIKS MA EI PEA VÕIMALIKUKS OSALEDA PRIMA VISTAL

Kutse kirjanduresidentuuri Tartus (ja ühtlasi kutse osaleda festivalil Prima Vista) saabus märtsis, parajasti siis, kui mina ja mu kolleegid Ukraina PENist olime teel Nikopoli. See oli üks meie tavakohastest PENi reisidest, mida me nimetame toetusreisideks, abistamaks kolleege rindejoone lähikonnas, tule all või neid, kes on just pääsenud okupatsioonist. Pääsesin küll internetti ja vaatasin oma e-kirju, kuid Tartule mõtlesin hiljem, sest rakendus mu telefonis hoiatas, et Nikopoli võib tabada suurtükituli. Nikopol on linn Lõuna-Ukrainas, mis asub vähem kui 50 kilomeetri kaugusel Zaporižžjast ja veidi rohkem kui 60 km kaugusel Krõvõi Rihist. Linn paikneb Kahhovka veehoidla kallastel. Kohalikud nimetavad veehoidlat mereks. Mere taga, sellest kuue kilomeetri kaugusel asub okupeeritud Enerhodar. 12. juulil avasid venelased Nikopolile tule ja see pole siiani lakanud. Ma töötan Ukraina raadios ning minu ülesandeks on teatada raadio teel õhurünnakute ja suurtükitule ohust. Juulikuust saadik on mu häälepaeltesse kinni kasvanud fraas: „Armsad sõbrad Nikopolis ja Nikopoli elanikud, valitseb suurtükitule oht, palun järgige ohutusnõudeid.” See fraas on kinnistunud mu ninna, suhu, kurku, kopsudesse ja kõhtu. Ütlen seda Nikopoli elanikele, sealsete raamatukogude direktorile Olenale, tema abikaasale, nende sõpradele ja naabritele. Olena viib meid linna kõige ohtlikumale tänavale Mõkitskale, otse selle tänava taga on veehoidla kaldapealne ning suund, kust venelased juhivad oma katkematut suurtükituld. Olena näitab meile lasteraamatukogu, mida augustikuus tabas kaks venelaste mürsku. Praegu on märts ja mürsuaugud on tellistega parandatud. Raamatukogu on hele 19. sajandi ukrainapärases stiilis tellismaja. Lasteraamatukogu ilma laste ja raamatuteta. Akendel pole klaase, kuid aknaavad on puuplankudega kinni löödud. Neile puust tahvlitele kleebitud paberist väljalõiked mõjuvad väga erksalt. Silmitsen paberist Peeter Paani ja tema haldjaid. Nad ründavad parajasti kapten Hooki laeva. Teisel aknal on Alice. Alice seisab puu all, aga oksa peal on Irvik Kiisu, kes pajatab talle Märtsijänesest ja Hullust Kübarsepast. „Meil oli selline tore elu,” ütleb Olena. Ukraina keeles on sõna “selline” vaste „taka” ja Olena hääldab seda sõna, surudes t-tähte rõhutades keele vastu suulage tugevamini kui Ukraina keele hääldamise reeglid seda nõuaksid, justkui püüaks edasi anda korvamatu kaotuse tunnet, millesse seguneb viha ja vastutustunne.

Naasin Kiievisse ja vastasin kirjale Tartust. Tänasin residentuurikutse eest ja palusin luba tulla 10 päeva hiljem. Rääkisin oma kirjas lapsepõlveloo punastest kingadest, mille tõi minu isa mulle Tartust 1986. aastal. Siis hakkasin otsima sõnu, mida kasutada, et tagasi lükata kutse esineda Prima Vistal. Pean seda tegema, sest festivali külaliste seas on vene luuletaja ja veebilehe toimetaja, kus teised vene luuletajad jagavad oma kogemusi sõjast, mida nende kodumaa alustas minu kodumaa vastu. Sellel luuletajal ja toimetajal pole küll Vene passi, kuid tema raamatuid annavad välja Venemaa kirjastajad. Sõnu otsides mõtlen Nikopolile ja Nikopoli raamatukogude direktori Olena sõnadele „meil oli selline tore elu”, mida öeldi keelt tugevasti vastu suulage surudes. Juba aasta aega pean iga kord, kui saan kutse mõnele rahvusvahelisele kirjandusfestivalile, küsima, kas seal osaleb ka mõni vene kirjanik. Mul on alati pisut piinlik seda küsimust esitada, tundub, nagu solvaksin  festivali korraldajaid, kahtlustades neid, et nad 2022. ja 2023. aastal on otsustanud ehtida oma festivali vene proosa ja luulega. Ja tõesti, neil festivalidel, kuhu mind on kutsutud, pole programmis vene esinejaid olnud. Kui ma märkasin Prima Vista programmis vene nimesid, mõistsin, et mul puudub lihtne ja selge viis osalusest ära öelda. Lihtne, see tähendab arusaadav. Selge, seega selline, et keegi ei hakkaks mulle kaasatundvalt õlale patsutama või mulle klaasi vett ulatama nagu emotsionaalselt tasakaalutule isikule. Mul kulus mõni päev ja mitu vestlust sõpradega, kirjutamaks külm, formaalne ja eemalolev kiri, kus ma ma ei seleta midagi, vaid üksnes nendin, et kuni Venemaa agressioon jätkub, ei saa ma osaleda ühes ja samas programmis vene kirjanikega, ning et see otsus on tehtud 2022. aasta märtsis ega ole sestpeale muutunud.   

Ma ei kirjutanud midagi Nikopoli lasteraamatukogu akende kohta. Ja need aknad oleksid terved, terved ka Peeter Paan, Alice ja Irvik Kiisu, kui vene luule oleks oma tööd hästi teinud. Kolmkümmend aastat on piisav aeg, et osata oma subjektsust määratleda. Ja üles ehitada kodanikuühiskond. Seesama kodanikuühiskond, kus esitatakse küsimusi ja nõutakse vastuseid. Selline, mis hoiab ära tsivilisatsiooni katastroofid. Ja kaitseb ka paberist väljalõikeid lasteraamatukogude akendel. Luule ülesanne ei ole inimesi kasvatada.  Öeldu on piisavalt lihtne ja selge ega vaja selgitust. Ent ilmselgelt peab luule pakkuma kaastunnet. Ja võib-olla isegi klaasikest vett. Sest luule ei tähenda õpetussõnu, vaid armastust. Armastus aga ei sobi kokku üleolekutundega nende vastu, kes elavad teiega samal maal ja samas kultuuriruumis. Sellest kõigest ei kirjutanud ma midagi.

Jõudnud Tartusse, sain teada, et ka teine ukraina luuletaja on osalemisest keeldunud. Anna Gruver tegi postituse Facebooki. 2022. aasta aprillis põgenes Anna Ida-Ukrainast evakuatsioonirongiga Lvivi. Ta on seoses Venemaa okupatsiooniga Donetskis kaotanud kodu. „Aga mul vedas,” ütleb Anna. „Minu maja Harkivis ei saanud otse pihta, ehkki sai kannatada lööklaines. Aga ikkagi polnud meil enam kodu, nii et mida on kaotada inimesel, kes elab üürikorteris?” Annat vapustas Lvivi tontlik „ohutus” ja ta otsustas minna vabatahtlikuna tööle lastekodusse, mis oli siia Kiievi ümbrusest samuti üle toodud. Teel lastekodusse heitis Anna pilgu Facebooki ning avastas vene luuletaja postituse, kes teatas uhkelt uue “opositsioonilise” ajakirja loomisest. Anna kirjutas sellele teatele kommentaari ja ta polnud ainus ukraina kirjanik, kes seda tegi. Nad küsisid vene luuletajalt, kas talle ei tundu, et see online-platvorm, kus vene kirjanikud vabalt demonstreerivad oma tundeid seoses Vene-Ukraina sõjaga, pole praeguses olukorras sünnis. Nad osutasid ka sellele, et ainus, mida selline platvorm saavutab, on ukrainlaste häälte summutamine, nende muutmine ebamääraseks ja arusaamatuks. „Ma jäin ellu kuulipildujarahes, mida venelased vaatasid televiisorist, teisisõnu, vaatasid, kuidas teised inimesed kannatavad … olgem ausad, kuidas me kõik kannatame”, ütleb Anna, mõtiskledes oma õiguse üle anda hinnang vene kirjanike arvamusele Vene-Ukraina sõjast. Seejärel pani vene luuletaja tema kommenteerimisvõimaluse kinni. Nüüd tõlgitakse seda ajakirja inglise, prantsuse ja muudesse keeltesse. Pealegi on selle ajakirja esitlus kavandatud Prima Vistale, kirjandusfestivalile, kus Anna osaleda ei saa. Ja kus ka mina oma luulet ei loe. 

Mõnikord kujutlen, et olen vene luuletaja. Näiteks siis, kui näen Nikopoli akendeta aknaauke. Või kui Oksana, kes jäi ellu Irpini okupatsiooni ajal, kirjutab mulle Ukraina raadiot kuulates, kuidas ta otsib oma abikaasat, kelle Vene sõjaväelased röövisid nüüd juba rohkem kui aasta tagasi. Või kui ma mõtlen oma kooliaegsele prantsuse keele õpetajale, kes põgenes jalgsi läbi metsa Butšast. Isegi praegu, kui näen Supilinna puumajade akendesse kiigates sealt paistmas hubaseid kööke ja elutube ja mu mälus elustuvad otsekohe jälle purukspommitatud hoone tühjad köögid Peremoha elurajoonis Dnipros, kujutlen ma, et olen vene luuletaja. Kujutlen, milline oleks mu elu sel aastal, ja ei suuda kujutleda midagi muud kui vaikust.Võimalik, et tunneksin end võimetuna, ei tunneks võib-olla maad oma jalge all, tunneksin võib-olla valu ja häbi. Aga peamine mu elus oleks valida vaikus. Pean tunnistama, et kui kehastuksin vene luuletajaks, vajuks mu luulehääl raskesse vaikusse, muutuks otsekui elutuks, oleks kusagil sügaval sisimas kaotanud liikumisvõime. Võib-olla ei kuulukski ma enam kusagile mujale peale selle vaikuse ja tühjuse. Ja kui ma siis 2023. aastal saaksin kirja, kus mind kutsutakse Tartusse luuletusi lugema, ei suudaks ma sellele kirjale isegi vastata. Saaksin e-kirja üha tagasi koos punases kirjas meenutusega, et möödas on juba 5, 10, 15 päeva, aga ma pole kirjale ikka veel vastanud. Tunneksin, et ei ole viisakas eirata inimesi, kes lihtsalt teevad oma tööd, kuid ma ei suudaks ikkagi vastata. 

Mulle on selge, et kujutlusvõime on väga intiimne tõeluse mõistmise viis. Aga isegi kui ma ei kujutle midagi ja lihtsalt loen veel kord Gayatri Chakravorty Spivaki kirjutist „Kas subaltern saab rääkida?” , mõtlen sellele vaikusele kui ainsale võimalikult valikule inimese puhul, kes loob tekste mingis kultuuris, kasutades selle kultuuri keelt, selle kultuuri semiootikat, mille kodumaalt läkitatakse suurtükivalanguid lasteraamatukogu pihta. Sellist valikut aga ei tule. Seda ei olnud juba siis, kui ma 2022. aasta kevadel andsin raadio teel teada rohelistest koridoridest, pääsemaks välja Mariupolist ja Berdjanskist, ja läkitasin oma toimetuseruumist sadu sõnumeid Liliale, Hällilaulu programmi produtsendile, kes oli oma lastega jäänud lõksu okupeeritud Dõmerkasse. Sedaaegu lõid vene luuletajad ja kirjanikud terve rea veebilehti, et võimendada kunstilise võimetuse häält. 2023. aasta kevadel ei tulnud seda valikuõimalust teist korda. Lvivi Marsi väljakul saadeti igavelsele puhkusele üks oluline inimene mu nooruspäevilt, kelle Bahmuti lähedal tapsid venelased. Aga vene luuletajad võtsid ikkagi vastu kutse Tartu kirjandusfestivalile, et pakkuda siin välja oma häält ja tundeid seoses Vene-Ukraina sõjaga. Ja selles valikus sisaldus rida tähendusi, sest see tähendas ka, et ukraina kirjanikke on võimalik tulemuslikult vaigistada ja et nende lood jäävad rääkimata. Niiviisi kostab tänapäevalgi jäävalt küsimus, mille Spivak esitas kümneid aastaid tagasi – kas subaltern saab rääkida? Ja ma kuulen oma vene kolleegidelt vastuseks kõmava – “ei”. 

Aga me ju räägime juba. Me räägime, surudes keele rõhuga vastu suulage, kui ütleme “meil oli selline tore elu”. Me elasime nii hästi, kui suutsime. Me kleepisime oma akendele paberist väljalõikeid. Me pidasime pidusid, kaeblesime nigelate kommunaalteenuste üle, võitlesime depressiooniga, kuritarvitasime veini ja narkootikume, igatsesime kõrgemaid palkasid, võtsime kaalus juurde, tõstsime protestides häält, kurvastasime kaotuste üle, kirjutasime kirju poliitvangidele Krimmis, esitasime vabatahtlikena avaldusi, liitumaks Ukraina antiterroristlike operatsioonidega, lobisesime ja küpsesime. Elu, mida kunagi elasime, on igaveseks läinud. Seda ei saa enam kunagi tagasi. Isegi mitte teiselt poolt Kahhovka merd, okupeeritud Enerhodarist lähtuva igapäevase vene suurtükitule lakkamine Nikopolis ei suuda taastada sellist head elu ei Olena ega ka paberist välja lõigatud Peeter Paani ja Alice’i jaoks. Nende maailm on purunenud tuhandeks killuks, nagu ka paljude teiste oma. Seda kõike on võimatu väljendada vene kirjanike häältest üle rääkides. Pole mõtet otsida neist mingit vastukaja ja veelgi vähem on mõtet laskuda nendega vaidlusse.

Kui küsin Anna Gruverilt, miks ta festivalikutsest ära ütles, vastab ta, et on võimatu esineda ühes programmis kellegagi, kes on eiranud ukraina kirjanike vaateid. Ta leiab, et venelaste niinimetatud „toetus Ukrainale” on tegelikult püüd vaigistada meie häält – luuletajatena, Ukraina kodanikena, inimestena. Ta kinnitab, et mistahes sellised esinemised koos vene kultuuri esindajatega on praegu mõeldamatud. 

„Niikaua kui see kõik jätkub, ütleme me kutsetest ikka ja jälle ära,” ütleb Anna. ja ma arvan, et see „meie” on väärt, et suruda keelt tugevasti vastu suulage. 

Kui ma nüüd jalutasin Supilinna tänavatel, kohtasin sealse mänguväljaku lähedal üht naist koos lapselapsega. Ja äkki tundsin neis ära oma kaasmaalased.

„Kust te pärit olete?” küsin.

„Kupjanskist,” vastab naine. 

Kuuldes ukraina keelt, hakkab poisike kähku vadistama:

„Kas te teate, et venelased ründasid meid öösel? Kas te teate, miks?”

„Tean,” vastasin. 

Olena Huseinova