Agneta Pleijel (Rootsi)

Foto: Göran Segeholm

1940. aastal Stockholmis sündinud Agneta Pleijel on üks silmapaistvamatest praegu elavatest rootsi kirjanikest. Ta on kirjutanud romaane, näidendeid, lüürikat, kirjanduskriitikat ja olnud tegev kultuuriajakirjanikuna. Pleijel debüteeris näitekirjanikuna 1970. aastal, tema esimene luulekogu ilmus 1981, oma esimese romaani „Tuulepiilurid” (Vindspejare), mis tõi kaasa suure läbimurde kirjanikuna, avaldas ta 1987. aastal.

Pleijeli viimane romaan „Kaksikportree” (Dubbelporträtt, 2020) ilmus Anu Saluääre tõlkes eesti keeles 2021. Romaan põhineb tõsielulisel sündmusel: maailmakuulus kunstnik Oskar Kokoschka maalis 1969. a. portree veel kuulsamast detektiivromaanide autorist Agatha Christie’st. Dialoog ja kuue maaliseansi kirjeldused on Pleijeli väljamõeldis, kuigi paljud mälupildid, mis vestluse käigus esile kerkivad, on ajalooliselt aset leidnud. Seansside käigus sünnivad Kokoschka ja Christie vahel esmalt läbi raskuste, hiljem üha ladusamalt, vestlused, mis käsitlevad enamasti elu ja kunsti vahelisi seoseid. 

Pleijeli loomingus ei ole tegelike, ajalooliste sündmuste käsitlemine fiktsiooni vormis kuigi ebatavaline nähtus. See kordub erinevates teostes, näiteks näidendis „Kollontai” (Kollontaj, 1979) ning romaanis „Fungi” (Fungi, 1993).

Pleijeli enda perekonnalooga on seotud tema esimene romaan „Tuulepiilurid” (Vindspejare,  1987) ning 21. sajandi esimesel kümnendil ilmunud romaanitriloogia, milles autor kirjeldab inimsaatuseid alates 18. sajandist läbi oma suguvõsa.  Pleijeli enda elu käsitleb kaheosaline autobiograafia „Ennustus” (Spådomen, 2015,e.k. 2019) ja „Mehe lõhn” (Doften av en man, 2018).

Armastus, allasurutud naiselikkus ja mehelikkuse avastamine on olulised motiivid terves Pleijeli loomingus, näiteks jutustuses „Siirius” (Hundstjärnan,1989) noore tüdruku perspektiivist ja moodsaks klassikaks liigituvas teoses „Talv Stockholmis” (En vinter i Stockholm, 1997, e.k. 2000) keskealise naise silme läbi. 

Pleijel, kes veetis osa lapsepõlvest USAs, ei ole oma loomingus kunagi piirdunud ainult Rootsi miljööga: romaan „Lord Nevermore” (Lord Nevermore, 2000) viib lugeja Austraaliasse ja kaks teist romaani, sh esikromaan „Tuulepiilurid” Jaava saarele, kus asuvad osaliselt Pleijeli juured: Jaavalt on pärit Pleijeli emapoolne vanaema ning Jaaval sündis ka kirjaniku ema, pianist, tõlkija ja kirjanik Sonja Berg Pleijel.

1970. aastatel ajalehe Aftonbladet kultuuritoimetajana töötanud Pleijel on avaldanud ka artiklite ja esseede kogu „Kirjandus amatööridele” (Litteratur för amatörer, 2012).  Agneta Pleijeli loomingut on pärjatud paljude prestiižsete kirjandusauhindadega, sh Rootsi Akadeemia Põhjamaade auhinnaga 2018. aastal.

Agneta Pleijel kohtub lugejatega neljapäeval, 12. mail kell 16.00  Tartu Linnaraamatukogu saalis vestlusõhtul „Partii sule ja pintsliga“. Temaga vestleb Esbjörn Nyström (Rootsi). Fookuses on Agneta Pleijeli romaan „Kaksikportree. Romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast“ (Varrak 2021, tlk. Anu Saluäär). Rootsi keeles, sünkroontõlkega eesti keelde.

Prima Vista tänavune teema on „Mängu piirid“. Kust jooksevad mängu piirid?

Agneta Pleijel: „Mängu piire ületatakse siis, kui vastasmängija hõikab „Ei!” või on rahulolematu, aga kirjutamisel kui mängul ei ole piire (on piiritu).”

Vaata Agneta Pleijeli  tervitusvideot siit: https://www.youtube.com/watch?v=m6Uhh3ELQLc.

Alexander Genis (USA)

Foto: erakogu

Alexander Genis (snd 1953) on tõeline kosmopoliit: ta on juudi päritolu, Venemaal sündinud, Riias üles kasvanud ja Läti Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna lõpetanud ning 1977. aastal Ameerika Ühendriikidesse emigreerunud (kus ta tänaseni elabki) literaat. Ka tema kultuuriline tegevus katab üsna laia spektri, nii on tegemist kirjaniku, esseisti, kirjanduskriitiku, kulturoloogi kui ka raadiosaatejuhiga ühes isikus. USAs alustas ta oma karjääri New Yorgis, kus kohtus teiste hulgas Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Jossif  Brodskiga ning kirjaniku Sergei Dovlatoviga. Nüüdne ameeriklane Genis elab New Jerseys, kuigi tema puhul oleks õigem öelda, et ta elab raamatutes. Tema enesemääratluse võtab kõige paremini kokku nägemus, et kosmopoliit pole mitte maailmakodanik, vaid Paabeli torni allüürnik ja Aleksandria raamatukogu lugeja.

USAs juhib Genis Vabadusraadio iganädalast saadet „Ameerika tund“ („Американский час“), mis on pühendatud Ameerika kultuuri tutvustamisele venekeelsele kuulajale. Ta on töötanud ajalehes Uus Ameeriklane („Новый американец“), mida andis välja tema sõber Sergei Dovlatov. Tal on ka oma kolumn „Lugemise tunnid“ („Уроки чтения“) ajalehes Novaja Gazeta. Serbia kirjanik Milorad Pavić on öelnud: „Genis paigutas end niimoodi, et näeb Venemaad Ameerikast ja Ameerikat Venemaalt – läbi Hiina“.

Ka Eesti lugejale ei tohiks Genise nimi enam kaugelt võõras olla, on ju tema vaimukad ja hoogsad esseed maailmakirjandusest „Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra“ (LR, 2016) ning „Dovlatov ja tema ümbrus: filoloogiline romaan“ (LR, 2013) Toomas Kalli vahendusel mitte üksnes eestikeelsena ära trükitud, vaid lugejatele päris lähedale jõudnud. Ka on Alexander Genis Eestis juba mitmeid kordi käinud, kusjuures Intervjuus Toomas Kallile (Sirp, 20.10.2017) on ta tunnistanud, et esimest korda tuli ta siia pöidlaküüdiga kõigest 7. klassi lapsena. Genis on ka osalenud ühel Prima Vista festivalil (2018), kuid kahjuks õnnetusjuhtumi tõttu ainult interneti vahendusel. Nüüd aga publikul on võimalik tervitada seda säravat intellektuaali meie ülikoolilinnas. 

Alexander Genis osaleb 9. mail meie venekeelse programmi Lotmani päeva üritustel ja kohtub publikuga oma autoriõhtul TÜ raamatukogu konverentsisaalis 11. mail kell 17.00. 

Vaata Alexander Genise tervitusvideot siit: https://www.youtube.com/watch?v=Ufp3gHIK3iE.