Esbjörn Nyström (Rootsi)

Esbjörn Nyström omandas doktorikraadi saksa kirjanduses Göteborgi ülikoolis 2004. aastal.

Alates 2022. aastast töötab ta Luleå tehnoloogiaülikooli teadustöö nõunikuna. Varem on ta olnud saksa keele lektoriks ja teaduriks Göteborgi ja Stockholmi ülikoolides.

Ta on ka õpetanud rootsi keelt ja kirjandust Tartu Ülikoolis ajavahemikel 2008–2011 ja 2014–2017.

Esbjörn Nyström on Prima Vista kirjandusfestivaliga olnud seotud alates 2017. aastast. Tema peamised uurimissuunad on toimetamisteooria, draama, ooperilibreto ja filmistsenaarium 20. sajandil saksa, hollandi ja skandinaavia keeltes. 

Esbjörn Nyström vestleb Agneta Pleijeliga  neljapäeval, 12. mail kell 16.00  Tartu Linnaraamatukogu saalis vestlusõhtul „Partii sule ja pintsliga“. Fookuses on Agneta Pleijeli romaan „Kaksikportree. Romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast“ (Varrak 2021, tlk. Anu Saluäär). Rootsi keeles, sünkroontõlkega eesti keelde.

Juha Hurme (Soome)

Juha Hurme (s 1959) on üks väljapaistavamaid ja auhinnatumaid Soome kirjanikke ja teatriinimesi, kelle teravad sõnavõtud ja suurepärane esinemisoskus on teinud temast ka ühe enim jälgitud Soome kultuuritegelase. Hurme on kirjutanud kuus romaani, käsikirjutanud ja lavastanud kümneid näidendeid ning asutanud ja juhtinud erinevaid teatriasutusi. Tema loomingus ühendub autobiograafia sageli laialdaste teadmistega kultuurist ja ajaloost. Eriti südamelähedased on talle Soome kirjandusklassikud, kelle loomingut ta on korduvalt tõlgendanud või sellele viidanud. Mullu „tõlkis“ Hurme Soome esimese romaani, Aleksis Kivi (1834–1872) „Seitse venda“ tänapäeva soome keelde. 

2017. aastal pälvis Hurme Soome kõige prestiižsema kirjandusauhinna Finlandia teosega „Neem“ (tlk Tiiu Kokla, Varrak, 2021). „Neem“ jutustab Soome kultuuriajaloost, alates Suurest Paugust kuni 1809. aastani, mil Soomest sai Vene impeeriumi osa. Ühtlasi on see terve meie planeedi kultuuriloo sündi ja arengusse süübiv teos, mida on raske paigutada ühte žanrisse. Tegemist on justkui pika esseega, milles ühenduvad kõige säravamal viisil Hurme kui tänapäevase renessansiinimese analüüsivõime, intellektuaalsus ja virtuoosne sõnakasutus. 

„Neem“ on Soomele pühendatud raamat – ja ühtlasi Soome müüdi lammutamismanifest. See võtab juppideksi kõik paatosliku ja püha, mis puudutab ühe rahva omapära, originaalsust ja tõekspidamisi. Sõnade taustal kõlab autori heatahtlik ja puhastav naer. Hurme teksti hurma annab tabavalt edasi Tiiu Kokla tõlge eesti keelde, mis oli Eesti Kultuurkapitali aastapreemia nominent 2021. aasta ilukirjandusliku tõlke kategoorias.

Juha Hurme esineb 10. mail 2022 kell 18.00 Tartu Kirjanduse Majas. Kirjanikuga ajab juttu Heidi Iivari. Vestlus toimub eesti ja soome keeles. Toetab Soome Instituut.

Loe veel: 

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/juha-hurme-inimesest-neemes-soomes-ja-kalevalas/ (eesti keeles)

https://kultuur.postimees.ee/7264444/skandinaavia-kaenlaaugus-elamise-kroonika (eesti keeles)

https://kultuur.err.ee/1608523688/tiiu-kokla-juha-hurme-on-kirjanikuna-ohtlik-nahtus (eesti keeles)

https://www.helsinkiagency.fi/headland/ (inglise keeles)

Birutė Jonuškaitė (Leedu)

Birutė Jonuškaitė on Poolas leedulaste etnilises piirkonnas sündinud leedu kirjanik, esseist ja publitsist. Lõpetanud ajakirjanduse eriala Vilniuse ülikoolis, jäi ta päriseks Vilniusesse elama ning on öelnud, et ei taha Vilniust vahetada ühegi linna vastu kogu maailmas, ehkki tal on olnud  võimalusi paljudes paikades olla ja pikemat aega koguni välismaal elada. Kuna ta on lapsepõlvest saadik olnud kakskeelne, kahe kultuuri (leedu ja poola) inimene, on ta kogu elu kirjutamise kõrval tõlkinud ka poola kirjandust leedu keelde. Jonuškaitė on kogunud materjali Czesław Miłoszi kohta juba 1980. aastast alates, oli üks esimesi, kes kõndis Miłoszi lapsepõlve radadel ning kirjutas veel enne Leedu iseseisvuse taastamist temast artikleid, tõlkis leedu keelde romaani „Issa org“ katkendi ja avaldas selle kultuuriajakirjas.  Kokku on ta tõlkinud umbkaudu 35 poola kirjanduse proosa- ja luuleraamatut. 

Ent Birutė peamine tööpõld on ilukirjanduslik proosa. Ta on avaldanud kuus romaani, mitu jutuvalimikku, kolm esseekogu ja kaks luuleköidet. Tema loomingut on korduvalt auhinnatud Leedu kirjanduspreemiatega ja kahel korral on ta pälvinud Leedu Kultuuriministeeriumi preemia kultuuriteemalise publitsistika eest. Poola Vabariigi presidendi otsusel auhinnati teda Kuldristiga eriliste teenete eest Poola-Leedu kultuurisidemete arendamisel (2016). Samal aastal sai Jonuškaitė Leedu Vabariigi valitsuse kultuuri- ja kunstipreemia. Tema loomingut on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Esimene eesti keelde tõlgitud Birutė raamat (tõlkija Tiiu Sandrak) –  romaan „Maranta“ valiti Leedu Aasta Raamatu konkursil viie 2015. aasta parima täiskasvanutele mõeldud raamatu hulka. Autor pälvis nimetatud romaani ja  selle teise osa „Maestro” eest Balti Assamblee kirjanduspreemia 2020. aastal. Poolakeelne „Maranta” väljaanne (tõlkija Agnieszka Rembiałkowska) leidis Poolas palju soodsat vastukaja ning valiti eelmisel aastal Gdynia kirjanduspreemia lõppvoorus viie nomineeritud raamatu sekka.   

Jonuškaitė on leedu kirjanduses ainuke proosakirjanik, kelle loomingus kajastuvad muude universaalsete teemade kõrval eredalt Poola leedulaste piiriäärse elu probleemid – väikese kodumaa temaatika. Kriitikute arvates saab „Marantat” lugeda kui ühe suguvõsa lugu, mida Sejny kandi koloriidi, traditsioonide ning mentaliteedi taustal esitatakse kolme naise  – vanaema, ema ja lapselapse – erineva elu maailma, usu ning väärtushinnangute kaudu. Samuti võib romaani lahti harutada kui põnevalt põimitud värvikat detektiivilugu, mis lõpeb ootamatult, sest jääb ju segaseks, kas oli laip või ei olnud. Niisamuti on romaan kui omapärane varjatud teoloogiline traktaat (ärgem unustagem, et toataime Maranta leuconeurat kutsutakse mõne rahva, näiteks taanlaste seas Jumala Kümne Käsu taimeks). Seda saab lugeda kui filosoofilis-psühholoogilist teost, kus kõneldakse meie eluvalikutest olukorras, kus me ei tea, kes me oleme, ega suuda hoomata mõnda tõde enda ja maailma kohta. Autor väidab, et paljusid meist saadab sündimisest saadik nii- või naasugune vari, mis jälgib meid, kui võtame vastu olulisi otsuseid, teeme karjääri, emigreerume või tuleme tagasi, kogeme edu ja valmistame oma lähedastele pettumust. 

Romaanis esitatakse palju olulisi küsimusi, kuid autor ei tee seda otsesõnu, vaid pikaks ajaks meeldesööbivate tegelaskujude kaudu. Raamatut sulgedes pole võimalik mainitud tegelasi unustada, väidavad nii kriitikud kui lugejad. Sa hakkad nendega polemiseerima, vaidlema, ehkki nad pole ühegi väite illustratsioonid, vaid on sama elusad nagu me isegi: komplitseeritud, ettearvamatud, tulvil saladusi. Nende kujutluspildid on põimunud väga eredate dialoogidega, tunnete, lõhnade ja värvidega, iseloomulike väljendite ja žestidega, harjumuste, maailma tunnetuslaadi ja teoloogiliste fantaasiatega. Isegi need tegelased, kes näitavad romaani kestel ennast vast kaks-kolm korda ja kellele autor pühendab kokku üldse vaid mõne lehekülje, jäävad kauaks meelde ning muutuvad meile tähtsaks ja huvitavaks.  

Romaani peategelane, praegusaegne inimene kunstnik Rasa otsib ennast Varssavis, Pariisis, Ameerikas, Jeruusalemmas, kuni lõpuks märkab pimeduses ekseldes valgusevihku selsamal maal, kust oli oma teekonda alustanud. Seega me sirgume, armastame, reedame, lahutame, jätame lahkunutega hüvasti, tervitame sündijaid, peame kinni põhimõtetest, et neid hiljem murda, et astuda piiridest üle. Samal ajal: „Tule minu juurde,“ sosistab vanalinna taha pugev päike, „tule, kuni kõik teed viivad veel pühakodade poole, kuni neid pole alla neelanud Õlimäelt Kidroni orgu roomav pimedus …” 

Seega on alati võimalus märgata meid kutsuvat valgust, meil on võimalus leida jõudu varjupiirist üle astumiseks, väidab autor. Aga kuidas lõpeb meie teekond? „Kuid kaugelt eemalt paistab vaid sirge, kindla sihiga tallatud teerada – otsekui lumest põimitud pats. Neid juhib sauna kohale kerkiv suits. Aga võib-olla Petlemma täht. Kes teab?“ Iga lugeja leiab vastuse endale ise.  

Alates 2018. aastast on Birutė Jonuškaitė Leedu Kirjanike Liidu esinaine.

Leedu kirjaniku Birutė Jonuškaitė autoriõhtu toimub 11. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis. Kohtumisel tuleb juttu nii autori romaanist „Maranta“ (eesti k 2021) kui ka kirjaniku loomingust üldisemalt ning tööst Leedu Kirjanike Liidu esinaisena. Vestlust juhivad Tiiu Sandrak ja Tiina Kattel. Üritus on leedu keeles, järeltõlkega eesti keelde.

Vaata Birutė Jonuškaitė tervitusvideot siit: https://www.youtube.com/watch?v=7IJd1OYtBQ4.

Jill Kenny (Iirimaa)

Jill Kenny (BA inglise kirjanduses ja M Sc multimeedia alal) on kirjanik, kes pärineb Kesk-Iirimaalt. Oma teostes uurib ta vastastikuse sõltuvuse ja enesetunnetuse teemasid.

Elulugude kirjutamine kolmandas isikus tekitab temas alati mitmeminutilise eksistentsiaalse kriisi, kuid annab samas inspiratsiooni edasi kirjutamiseks. Tema loomingut on ilmunud niisugustes väljaannetes nagu Future Perfect, sissejuhatusega president Michael D. Higginsilt; Arc, Canada National Poetry Magazine. Teda on nomineeritud mitmesugustel luulevõistlustel, nagu näiteks: Black Horse Poetry Competition, Over the Edge New Writer of the Year ning Trócaire/Poetry Ireland luulevõistlus –  viimasel tuli ta ka võitjaks.

2021. aasta novembris võitis Jill osaluse Irish Writers Centre mentoriprojektis ning töötab praegu koos Markiewiczi auhinna võitja Joanna Walshiga esimese luulekogu kokkupanemisel. 

Jill Kenny on Tarslämmi finaali külalisesinejaks reedel, 13. mail kell 20.00 Vildes ja Vines.

Prima Vista tänavune teema on „Mängu piirid“. Kust jooksevad mängu piirid?

Küsmuse peale, kus on mängu piirid, kirjutas Jill lühipala.

Palake mängust

Mäng

on

lõpp

Ma mängin tähtede ja sõnadega. See on ja ei ole mäng. Minu jaoks on mõttekas lugemine nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt. Tahan alati mängida selle kujutisega seal all, nii et see sobiks paremini  mu meeleoluga. Näiteks korjan ma read kokku omamoodi palliks, märgin ära lõpu sõnaga „lõpp”, näidates sellega, et lahendust ei olegi: on lihtsalt juhuslik elu lõppemine, elu lõppemine, mille olen veetnud mõtiskledes selle konkreetse mustri üle. Mäng ei ole paha asi. 

Psühhoanalüütik D. W. Winicott uskus, et lapsed mängivad selleks, et saada üle ärevusest või mõtetest, mis võiksid ärevaks teha. Teeb see teid kurvaks? Kelle pärast?

Mäng on münt, millega kraabime lotokaarti. Et mida siis täpselt võita? Pinna tugevasti kraapimine ei too meile automaatselt võitu, mida kaardil polnudki, aga ruuduke muutub nähtavamaks ja seegi võib pakkuda mingit rahuldust. Äravisatud lotokaart on samuti mäng. Ilmub kirjutis: kõik uus, mis ilmub, on mäng.

Kõik, mis kaob, on samuti mäng. 

See tuleb tagasi, ütled sa.

Värske tindijälg ja puhas leht on mäng. Phähh, ütlete.

Aga tühi leht sisaldab kõike. Mitte Michelangelo  lause  „kuju sisaldub marmoritükis endas” moodi kõike, lihtsalt kõike.

Kord talvisel ajal Himaalajas langes lumi mu märkmikule  mägi oli valge, valged olid ka taevas ja lumi ja mida rohkem ma kirjutasin, seda rohkem täitus valgega mu märkmik. 

Ma ei suutnudki seda kirjutada ja nii oligi hästi.

Lumehelbed imbuvad lehekülge nagu tint inimesse. Mõlemad muutuvad piisavalt kergeks, et mängida, kuid ei tea, kuidas.

Võib-olla oleme kujuteldamatul viisil seotud kõigega: tolmukübeme ja tolmust puhta kaminaga. Sõnasõnaline jutt ei ilmuta meelega midagi.

Mängul on võime end tõsiselt võtta, mida pole tegelikkusel.

Mäng toob esile sõnu nagu seos, rännak, aeg; neid kõiki peab lööma palja jalaga nii kaugele kui võimalik, nagu vana lapitud jalgpalli. Ja tuikav jalg aitab kõike mõista.

Mäng jookseb end kaasa võttes minema, kui tal lubatakse mängida. Ega vabanda.

Mäng

on

algus

Jurga Vilė (Leedu)

Rändur, unistaja, filmide tõlkija, mõtetekuduja Jurga Vilė (s 1977) võib oma elu jagada kaheks – enne ja pärast esimese raamatu ilmumist. Ta on lõpetanud Vilniuse ülikoolis prantsuse filoloogia eriala, studeerinud Pariisis visuaalkunste, filmide arhiveerimist ja restaureerimist. Jurga on aastaid töötanud teatri- ja filmifestivalide koordinaatorina ning kirjutanud kultuuriväljaannetele. Tema elu pöördus pea peale 2017. aastal, kui ilmus ta debüütteos „Siberi haiku“ (eesti keeles 2022), kus ta oli laste jaoks paberile pannud oma isa ja vanaema fragmentaarsetest mälestustest välja kasvanud küüditamisloo.

2018. aastal ilmus Jurga sulest tema teine raamat „Õrnuse vabrikuke“ („Švelnumo fabrikėlis“, kunstnik Lina Zigmantė), 2021. a vahvate piltidega „Kameeleoni unenäod“ („Chameleono sapnai“, kunstnik Lina Sasnauskaitė) ja „Pulpas ja tema roheline jalg“ („Pulpas ir jo žalia koja”, kunstnik Akvilė Magicdust). Kõige värskem uudis on käesoleva aasta märtsikuus ilmavalgust näinud kinematograafiline näidend noortele ja täiskasvanutele „Kuu pealt kukkunud. Unenägu Oscar Miloszist ja teistest lindudest“ („Nukritę iš Mėnulio. Sapnas apie Oskarą Milašių ir kitus paukščius“).

Jurga Vilė ning illustraatori ja koomiksiautori Lina Itagaki kohtumine ning töötuba toimub 9. mail kell 14.00 Tartu Ülikooli raamatukogu Tõstamaa seminariruumis. Juttu tuleb nende ühistööna sündinud graafilisest romaanist „Siberi haiku“ (eesti k 2022). Samuti saab osaleda töötoas Letters in Match Boxes. Vestlust juhib Tiina Kattel. Vestlus on leedu keeles, järeltõlkega eesti keelde. Töötuba toimub inglise keeles, vajadusel järeltõlkega eesti keelde. 

***

„Siberi haiku“ (2017, eesti k 2022)

Tekst Jurga Vilė 

Pildid Lina Itagaki 

Kirjastus Draakon & Kuu 

Tõlkinud Tiina Kattel

Selle väga ebatavalise ja muljetavaldava graafilise romaani või siis koomiksiraamatu teema pole üldsegi lastepärane, pole kergelt mõistetav. Et seda lugu noorele lugejale lähemale tuua, valisid kirjanik ja kunstnik hübriidse koomiksi, kirjade žanri. 

Ühel 1941. aasta juunikuu varahommikul kamandavad tigedad sõdurid 13-aastase Algiukase ja kogu tema pere voodist välja ja käsivad neil ennast sõiduks valmis seada – koos tuhandete leedulastega viiakse nad sunniviisil Siberisse. Miks nad küüditatakse? Mis on nende süü? Kus asub see Siber? Algiukasel on palju küsimusi. Sellel kaugel ja karmil maal peab pere külmavõetud kartuleid süües, pisaratega suppi soolates ja lauludega südant soojendades ellu jääma. Sünnib küüditatute koor „Õunad“ ja lauldes kasvavad tiivad.

Jurga Vilė ja Lina Itagaki graafiline romaan „Siberi haiku” ei jutusta üksnes Algiukase saatusest. Selliseid valusaid perekondade ellujäämislugusid kannavad südames paljud leedulased, samuti lätlased ja eestlased. Kuid kui neid kirja ei panda ja üles ei joonistata, vajuvad need unustusehõlma…

Kuivatatud õunte järele lõhnav tundlikult jutustatud Leedu küüditamislugu sillutas autoritele tee sadadele kohtumistele lugejatega, raamatumessidele, festivalidele Brüsselis, Luksemburgis, Berliinis, Pariisis, Delhis jne. Tänaseks on see raamat tõlgitud juba 13 – prantsuse, itaalia, läti, inglise, saksa, vene, rumeenia, poola, ukraina, tšehhi, jaapani, hispaania, eesti – keelde ja on pälvinud rida auhindu ning tunnustust nii Leedus kui ka piiri taga: 

• 2017 kuulutas IBBY Leedu osakond selle aasta parimaks lasteraamatuks ja parimaks illustreeritud lasteraamatuks 
• 2017 White raven
• 2018 valisid lugejad selle Leedu aasta parimaks laste- ja noorteraamatuks ning sellele omistati Aloyzas Petrikase kirjanduspreemia 
• 2020 IBBY aunimekiri, Janis Baltvilksi preemia laureaat Lätis 
• 2021 Deucher Jungendliteratur preis laureaat Saksamaal

Vaata  Jurga Vilė ja Lina Itagaki tervitusvideot siit: https://www.youtube.com/watch?v=DHtcD_pcEN0.

Lina Itagaki (Leedu)

Lina Itagaki  (s 1979) on õppinud Tokyo ülikoolis jaapani keelt ja lõpetanud 2003. aastal rahvusvahelise majanduse bakalaureuseõppe. Hiljem innustus ta joonistamisest ja lõpetas 2010. aastal Vilniuse kunstiakadeemias graafika eriala. Praegu on Lina vabakutseline illustraator ja koomiksite looja.

Ka tema, nagu Jurga Vilėgi debüütraamatuks oli graafiline romaan „Siberi haiku” (2017, eesti keeles 2022).

2019. aastal ilmus teine Lina poolt illustreeritud Leedu ajaloost rääkiv lasteraamat „Vilniuse palee ja selle peremehed” („Vilniaus rūmai ir jų šeimininkai“), mis valiti samal aastal Leedu kõige ilusamaks lasteraamatuks ning millele omistati 2020. aastal Bologna lasteraamatumessil illustraatorite näituse diplom.

Ta osaleb mitmesugustes rahvusvahelistes projektides, konkurssidel ja näitustel. 2020. aastal joonistas ta koostöös Albaania kommunistlike kuritegude uurimise instituudiga koomiksi kuulsast Albaania teadlasest Sabiha Kasimatist, kes diktaator Enver Hoxha käsul hukati.

2021. ilmus veel neli Lina illustreeritud raamatut. Üks neist – koomiks „Grybase kuld” („Grybo auksas“) on kuues tõelistel ajaloolistel sündmustel tuginev raamatuprojekt, millega tal töötada on tulnud. Koomiks räägib kuulsast Leedu skulptorist Vincas Grybasest, kelle sakslased Teise maailmasõja alguses tapsid.

Praegu illustreerb Lina veel üht ajalooainelist raamatut ja ootab kannatamatult, mil saab lõpuks hakata joonistama pilte lustakatele raamatutele, kus poleks sõda ning kus peategelased elaksid kaua ja õnnelikult.

Lina Itagaki ning kirjaniku Jurga Vilė kohtumine ja töötuba toimub 9. mail kell 14.00 Tartu Ülikooli raamatukogu Tõstamaa seminariruumis. Juttu tuleb nende ühistööna sündinud graafilisest romaanist „Siberi haiku“ (eesti k 2022). Samuti saab osaleda töötoas Letters in Match Boxes. Vestlust juhib Tiina Kattel. Vestlus on leedu keeles, järeltõlkega eesti keelde. Töötuba toimub inglise keeles, vajadusel järeltõlkega eesti keelde. 

***

„Siberi haiku“ (2017, eesti k 2022)

Tekst Jurga Vilė 

Pildid Lina Itagaki 

Kirjastus Draakon & Kuu 

Tõlkinud Tiina Kattel

Selle väga ebatavalise ja muljetavaldava graafilise romaani või siis koomiksiraamatu teema pole üldsegi lastepärane, pole kergelt mõistetav. Et seda lugu noorele lugejale lähemale tuua, valisid kirjanik ja kunstnik hübriidse koomiksi, kirjade žanri. 

Ühel 1941. aasta juunikuu varahommikul kamandavad tigedad sõdurid 13-aastase Algiukase ja kogu tema pere voodist välja ja käsivad neil ennast sõiduks valmis seada – koos tuhandete leedulastega viiakse nad sunniviisil Siberisse. Miks nad küüditatakse? Mis on nende süü? Kus asub see Siber? Algiukasel on palju küsimusi. Sellel kaugel ja karmil maal peab pere külmavõetud kartuleid süües, pisaratega suppi soolates ja lauludega südant soojendades ellu jääma. Sünnib küüditatute koor „Õunad“ ja lauldes kasvavad tiivad.

Jurga Vilė ja Lina Itagaki graafiline romaan „Siberi haiku” ei jutusta üksnes Algiukase saatusest. Selliseid valusaid perekondade ellujäämislugusid kannavad südames paljud leedulased, samuti lätlased ja eestlased. Kuid kui neid kirja ei panda ja üles ei joonistata, vajuvad need unustusehõlma…

Kuivatatud õunte järele lõhnav tundlikult jutustatud Leedu küüditamislugu sillutas autoritele tee sadadele kohtumistele lugejatega, raamatumessidele, festivalidele Brüsselis, Luksemburgis, Berliinis, Pariisis, Delhis jne. Tänaseks on see raamat tõlgitud juba 13 – prantsuse, itaalia, läti, inglise, saksa, vene, rumeenia, poola, ukraina, tšehhi, jaapani, hispaania, eesti – keelde ja on pälvinud rida auhindu ning tunnustust nii Leedus kui ka piiri taga: 

• 2017 kuulutas IBBY Leedu osakond selle aasta parimaks lasteraamatuks ja parimaks illustreeritud lasteraamatuks 
• 2017 White raven
• 2018 valisid lugejad selle Leedu aasta parimaks laste- ja noorteraamatuks ning sellele omistati Aloyzas Petrikase kirjanduspreemia 
• 2020 IBBY aunimekiri, Janis Baltvilksi preemia laureaat Lätis 
• 2021 Deucher Jungendliteratur preis laureaat Saksamaal

Vaata Lina Itagaki ja Jurga Vilė  tervitusvideot siit: https://www.youtube.com/watch?v=DHtcD_pcEN0.

Adelaide Ivánova (Brasiilia)

Adelaide Ivánova on Brasiilia luuletaja, fotograaf ja aktivist. Ta on avaldanud kümme luulekogu, kõige viimane neist „chifre“ („sarv“) ilmus 2021. aastal. Luulekogu „o martelo“ („vasar“) eest pälvis ta aastal 2018 Rio kirjandusauhinna ning see on tõlgitud inglise, saksa, hispaania ja kreeka keelde. Ivánova tegeleb dokumentaalse fotograafiaga ning ka oma luuletustesse põimib ta aktuaalseid poliitilisi teemasid.

Prima Vista tänavune teema on „Mängu piirid“. Kust jooksevad mängu piirid?

Adelaide Ivánova: „Täiuslikus ühiskonnas arvestaksid kõikide mängude piirid loodusega ning eluga Maa peal, see tähendab inimloomade ja mitte-inimloomade austamist, kunsti kui elusisu austamist, põlisrahvaste ja nende oskuste austamist jne. Aga praegu ei ela me veel täiuslikus ühiskonnas, nii et mängu piirid on ilmselgelt need, mille on määranud fondihaldurid, suurmaaomanikud, miljardärid, armeed jne.“

Adelaide Ivánova esineb laupäeval, 14. mail kell 19.00 algaval sündmusel „Luulepidu lüürilise minaga”, mis toimub Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubi Salong suveaias ja ruumides.

Nikola Madžirov (Põhja-Makedoonia)

Nikola Madžirov on Põhja-Makedooniast pärit luuletaja ja tõlkija. Ta on end nimetanud „pagulaste järeltulijaks vastu tahtmist“, viidates sellega oma perekonna põgenemisele Balkani sõdade ajal XX sajandi alguses. Tema tekstides on alati kohal teatav kodutuse või kuulumatuse tunne, olemata samas juurtetu. Madžirovi luuletusi on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde, eesti keeles on ilmunud tema valikkogu „Valgus ja tolm“ (2016).

Prima Vista tänavune teema on „Mängu piirid“. Kust jooksevad mängu piirid?

Nikola Madžirov: „Viis aastakümmet olen ma elanud linnas, mis asub kolme riigipiiri vahetus läheduses – neid piire on loonud muutlik ajalugu ning sõdades ja tuules räsitud lipud. Minu kodulinnas on lihtne mõista absoluutsete müütide ajutisust, see on paik, kus on võimalik puudutada mittekuulumise ihaluse vaikust. Lapsena matkasin ma Belasica mäe tippu, kus kolme riigi piirid puutuvad kokku ja jooksin ringiratast, et näha, kuidas minu vari ületab järjestikku kõiki neid piire, aga tuleb viimaks ikkagi väsinuna tagasi minu keha juurde, turvalisusesse. See, mis mind aga praegusel ajal tõeliselt hirmutab, on maailma mäng piiridega. Ma näen, kuidas tankide varjud sõidavad neist üle ja armistavad meie usaldust aja vastu.“

Nikola Madžirov esineb laupäeval, 14. mail kell 19.00 algaval sündmusel „Luulepidu lüürilise minaga”, mis toimub Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubi Salong suveaias ja ruumides.

Nyk de Vries (Holland)

Nyk de Vries on luuletaja ja muusik, kes kasvas üles väikeses Friisimaa külas Noardburgumis. Ta kirjutab nii friisi kui ka hollandi keeles ning on avaldanud mitmeid romaane ja proosaluulekogusid.

Aastatel 2019–2021 oli ta Friisimaa luulelaureaat (Dichter fan Fryslân) ning lõi koos režissöör Herman Zeilstraga kaheksa luulefilmi. Ta esineb tihti koos muusika ja videoga, nii ka Tartus.

Prima Vista tänavune teema on „Mängu piirid“. Kust jooksevad mängu piirid?

Nyk de Vries: „Mäng seisneb selles, et lugeja tuleb haarata kaasa üsna arusaadava keelega ja siis, peaaegu märkamatult, juhatada ta maailma, mis on oluliselt mitmetähenduslikum. See kõik pole niisama. Ma kasvasin nimelt üles väikeses kogukonnas, kus mitte igaüks ei lugenud iga päev raamatuid. Tahaksingi oma loominguga jõuda sedalaadi inimesteni. Aga loomulikult on sellelgi mängul omad piirid.“

Nyk de Vries esineb laupäeval, 14. mail kell 19.00 algaval sündmusel „Luulepidu lüürilise minaga”, mis toimub Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubi Salong suveaias ja ruumides.

Grownups (Läti)

Grownups on luulet ja heli ühendav performance, kus astuvad üles läti luuletajad Krišjānis Zeļģis ja Artūrs Punte.

Projekt põhineb Krišjānis Zeļģise kontseptuaalsel luuleraamatul „Pieaugušie’“ („Täiskasvanud“). Luuletaja hääl laval genereerib ja kutsub interaktiivselt esile helilisi elemente, mille on valmistanud ette Artūrs Punte modulaarsüntesaatoritel. Nad otsivad ühenduslülisid kontseptuaalse luule ja heli vahel, et lisada luulele helilise mõõtme kaudu sügavamat taju.

Autorid püüavad leida lausutud sõna sisemist rütmi ja küllastumust ning luua seeläbi ainulaadseid luulest tõukuvaid helimaastikke.

Grownups esineb laupäeval, 14. mail kell 19.00 algaval sündmusel „Luulepidu lüürilise minaga”, mis toimub Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubi Salong suveaias ja ruumides.

Māris Švernsi trio „Baložu pilni pagalmi” (Läti)

„Baložu pilni pagalmi” on olnud läti indiemuusikas tuntud 1994. aastast ning neid peetakse üldiselt kohaliku undergroundi kultusbändiks. Iga nende plaadi ilmumist ootavad pühendunud fännid innuga.

Bänd on pidevalt eksperimenteeriv, purustades arusaamu õigest ja valest muusikast. „Baložu pilni pagalmi” loob vahvaid, erakordse soundiga meloodiaid igapäevaelust, mis võimaldavad kuulajal kogeda varajase hommikutunni ilmutuse haruldast puhastavat mõju. © Positivus Festival (2017)

Bänd on välja andnud 12 täispikkuses albumit lauludega; nende hulka ei kuulu laulukirjutaja Māris Švernsi viis sooloalbumit, milledest viimane  anti nägi ilmavalgust 2019. aastal ning valmis koostöös luuletaja Madara Gruntmanega.

Koosseis:

Māris Šverns

Klāvs Lauls

Uldis Cedra

„Baložu pilni pagalmi” esineb kontserdil „Kirjanikud muusikas”, mis toimub Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubi Salong suveaias (vihma korral Salongis) neljapäeval, 12. mail kell 20.00.

Nina Lykke (Norra)

Nina Lykke (s. 17. juunil 1965 Trondheimis)  kasvas üles Oslos, lõpetas Kopenhaageni graafikakolledži ja on alates 1989. aastast töötanud Oslos graafilise disainerina. Ta on teist korda abielus ja kahe täiskasvanud tütre ema. 

Tema neljast teosest on romaan „Full spredning“ (2019) ilmunud eesti keeles Sigrid Toominga tõlkes aastal 2021 pealkirjaga „Surmahaigus“ Põhjamaade romaani sarjas. 

Nina Lykke töid iseloomustab huumoriga segatud satiir ja traagilised teemad. „Surmahaiguse“ minajutustaja Elin nii töötab kui elab (!) perearstikeskuse pisikeses kabinetis ja vaatab tagasi oma paarikümneaastasele abielule ja selle lagunemisele, ajades vahepeal juttu nurgas seisva plastmassist luukere Torega. Raamat võlub oma teravmeelsuse ja tabavate tähelepanekutega nii perearsti töö kui ka tänapäeva elu kohta. Läbivateks teemadeks on truudu(setu)s, abielu lagunemine, keskklassi tõeline ja näiv elu, vananemine, meditsiin, dementsus, nutielu. „Surmahaigus“ on Nina Lykke neljas romaan, mis pälvis 2019. aastal Norra kirjanduse Brage auhinna ning toodi 2021. aasta sügisel Norra rahvusteatris ka lavale. 

Prima Vista tänavune teema on „Mängu piirid“. Kust jooksevad mängu piirid?

Nina Lykke: „Näen nalja ja koomikat peaaegu kõiges. Niisiis pole minu jaoks “mängul” (mida antud juhul tõlgiksin kui nalja/naeru) ja mängulisusel piire. Minu ainus vastuväide või tõke tekib siis, kui kõik loos või raamatus või filmis on koomiline, sest sellisel juhul kaob nali ära. Põhitoon peab ikka olema tõsine ja naljast saagu omamoodi kõrvalprodukt.”

Nina Lykke kohtumine lugejatega toimub neljapäeval, 12. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus, õhtu kannab pealkirja „Mänglev tõsidus” (A Playful Seriousness) Nina Lykkega vestleb tõlkija Sigrid Tooming. Vestlus on norra keeles, sünkroontõlkega eesti keelde. Kohapeal saab soodsalt osta autori romaani „Surmahaigus”. 

Vaata Nina Lykke tervitusvideot siit: https://www.youtube.com/watch?v=BxRqzSv3gQQ.

Rasa Bugavičute-Pēce (Läti)

Rasa Bugavičute-Pēce (s 1988) on Läti dramaturg ja kirjanik, kelle originaalnäidendeid, dramatiseeringuid ning libretosid lavastatakse nii Läti suuremates ja väiksemates teatrites kui ka väljaspool Lätit. Näiteks Eestis, aga ka Leedus, Venemaal ja Iisraelis. Bugavičute-Pēce kirjutab ka filmi-, teleseriaalide, raadiolavastuste ning kontsertide stsenaariume. 

Eesti keeles on temalt ilmunud raamat „Poiss, kes nägi pimeduses” (tõlkinud Contra) (Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab). Samuti saab tema loominguga tutvuda Vaba Lava lavastuse „Mul oli nõbu” kaudu.

Raamatu „Poiss, kes nägi pimeduses” pani Rasa Bugavičute-Pēce ka näidendivormi. Raamatu esitlus toimus Läti rahvusteatri fuajees vahetult enne samanimelise lavastuse esietendust. Loo aluseks on autori abikaasa enda isiklik kogemus. Kirjaniku sõnutsi pole aga tegemist dokumentaalse looga. Nii raamatus kui ka lavastuses segunevad tema abikaasa ja ta enda lapsepõlv ning autori kogemus emana. Siiski on näidendis osi, mida raamatus ei kohta.

Alates 2015. aastast töötab Rasa Bugavičute-Pēce Liepāja teatri koosseisulise dramaturgina.

Ja nagu ta ise iseenda kohta ütleb – ta on naine, ema, tütar, lapselaps ja sõber.

Rasa Bugavičute-Pēce koduleht: http://www.rasaraksta.lv/ 

“Poiss, kes nägi pimeduses” kajastusi:

• ajalehes Sirp
• blogis Lugemissoovitus
• Tallinna Keskraamatukogu blogis

Läti kirjaniku Rasa Bugavičute-Pēce autoriõhtu toimub 13. mail kell 18.00 Tartu Ülikooli raamatukogu muusikaosakonnas. Kohtumisel tuleb juttu kirjaniku loomingust üldisemalt, tööst dramaturgina ning romaanist „Poiss, kes nägi pimeduses“ (e.k. 2021), mis sobib lugemiseks nii noortele kui ka täiskasvanutele. Vestlust juhib Contra. Musitseerib Eerik Kokk. Üritus on läti keeles, järeltõlkega eesti keelde. 

P.S. Tervislikel põhjustel ühineb autor meiega Zoomi vahendusel. Contra ja Eerik ning raamatud on kohapeal!

Lisaks on võimalik kirjaniku loominguga tutvuda 11. ja 12. mail kell 19.00 Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis, kus etendub lavastus „Mul oli nõbu“ (Vaba Lava). Lavastuse dramaturg on Rasa Bugavičute-Pēce. Lavastaja Valters Sīlis, tõlkija Contra. Osades Rea Lest ja Henrik Kalmet. Piletid saadaval Piletilevis.

Tariq Goddard (Ühendkuningriik)

Tariq Goddard on kirjutanud kuus raamatut, mida on nomineeritud mitmetele preemiale või nendega pärjatud (Whitbread, Wodehouse, Commonwealth, Independent Publishers Award).

Ta on kirjastuse Repeater Books ning enne seda kirjastuse Zero Books asutaja. Tema uus romaan High John The Conqueror ilmub tänavu novembris.

Prima Vista tänavune teema on „Mängu piirid“. Mis on teie jaoks mängu piirid?

Tariq Goddard: „Elus on palju mänge, kuid elu pole üks neist.”

Tariq Goddard ja Carl Neville esinevad reedel, 13. mail  kell 17.00 veebis, kus tutvustavad kogumikku The Repeater Book of Heroism. Külalistega vestleb Berk Vaher. Vestlus on inglise keeles.

Sündmus Facebookis: https://www.facebook.com/events/315793637369833

Kirjanduslinn Tartu YouTube:
https://www.youtube.com/channel/UCu40s0q4_mr4WixxVPFefxQ

Vaata Tariq Goddardi tervitusvideot siit: https://www.youtube.com/watch?v=hw72fARNVnc.

Carl Neville (Ühendkuningriik)

Carl Neville on avaldanud Zero kirjastuses kaks lühiuurimust, üks Briti kinost 1990ndail ja teine Ameerika kinost 1970ndail; samuti Repeateri kirjastuses kaks romaani, Resolution Way ja  Eminent Domain.

Ta on ka Tribune’i filmikriitik. Ta kirjatööd kajastavad ta huvi sotsiaalse klassi, poliitika ja popkultuuri vastu.

Prima Vista tänavune teema on „Mängu piirid“. Mis on teie jaoks mängu piirid?

Carl Neville: „Leian, et kui kõik osalevad omal tahtel ja reeglid on selged, ei peaks erilisi piire olema.”

Carl Neville ja Tariq Goddard esinevad reedel, 13. mail  kell 17.00 veebis, kus tutvustavad kogumikku The Repeater Book of Heroism. Külalistega vestleb Berk Vaher. Vestlus on inglise keeles.

Sündmus Facebookis: https://www.facebook.com/events/315793637369833

Kirjanduslinn Tartu YouTube:
https://www.youtube.com/channel/UCu40s0q4_mr4WixxVPFefxQ

Timur Vermes (Saksamaa)

Timur Vermes on saksa kirjanduse viimase kümnendi suurimaid üllatajaid, sest tema  debüütromaanist „Ta on tagasi” ( „Er ist wieder da”, 2012) sai tõeline bestseller, mis  püsis viis kuud edetabelite tipus. Tänaseks on romaan tõlgitud rohkem kui 40 keelde, sh eesti keelde (Kunst, 2013, tlk Piret Pääsuke) ning romaani põhjal valmis režissöör David Wnendti käe all 2015. aastal menukas mängufilm.  

Satiirilises romaanis „Ta on tagasi” ärkab Hitler ellu tänapäeva Berliini tühermaal. On aasta 2011 ja Hitler ei jõua ära imestada, mis ümberringi toimub: kõikjal on palju türklasi, riiki juhib keegi naine ning edumeelne televärk raiskab oma ressurssi tobedate koka- ja jutusaadete peale. Kõik, kes Hitleriga kohtuvad, peavad teda geniaalseks koomikuks ning õige pea avastabki ellu ärganud Hitleri televisioon – ta saab isikliku komöödiasaate ja hakkab koguma poolehoidjaid. Seejuures ei tee ta midagi muud, kui räägib seda, mida päriselt mõtleb.

Autor parodeerib teravalt tänapäeva kergesti manipuleeritavat massimeediat ja parteipoliitikat. Kui alguses saab lugeja naerda Hitleri üle, siis hiljem juba koos Hitleriga nüüdisaja maailma kitsaskohtade üle. Küsimus, kas nii tohib, kas autor ei testi mitte mängu piire, on kerge tekkima. 

Hitleri parodeerimine sai alguse eelmise sajandi 20ndate Saksamaa ööklubidest, 1940. aastal linastus Charlie Chaplini film „Suur diktaator” ja tänapäeva meelelahutustööstus on pakkunud rohkelt pilasketše Hitlerist klouni, äpu või hulluna. Vermese Hitler seevastu pole mitte ainult oma paranoiade ja kinnismõtete küüsis, vaid on ka õpihimuline, tehnikast vaimustuv, järjekindel ja sõnaosav. Võib küsida, kas see pole mitte Hitlerit liialt humaniseeriv lähenemine? Või tahab autor hoopis lugeja unest üles raputada, andes mõista, et suurte katastroofide põhjustajad ei pruugi olla klounid ja hullumeelsed?

Timur Vermes sündis 1967. aastal Nürnbergis sakslannast ema ja ungarlasest isa perre. Ta õppis ülikoolis ajalugu ja politoloogiat, tegi enne esikromaani ilmumist ajakirjanikuna kaastööd ajalehtedele ja pakkus variautori teenust. Tänaseks on tema sulest ilmunud veel groteskne pagulaskriisi käsitlev romaan „Die Hungrigen und die Satten” „“Näljased ja täissöönud”, 2018) ning  vormiga eksperimenteeriv põnevik „U” („Metroo”, 2021).

Kohtumisõhtu Timur Vermesega kannab pealkirja „Kasulikud kaasmängijad“ ning toimub 9. mail kell 17.30 Tartu Linnaraamatukogu saalis, kus temaga vestleb ajaloolane Olaf Mertelsmann. Vestluse keskmes Vermese bestselleriks saanud satiiriline romaan „Ta on tagasi“ Hitleri taas ellu ärkamisest tänapäeva Berliinis (ee. 2013, tlk Piret Pääsuke). Vestlus toimub saksa keeles, sünkrootõlge eesti keelde.