Avemaria põhikirja neljas punkt on, et kõik bändiliikmed peavad heaks hakkama – ja loooodetavasti mõjub see ka (vähemalt esimeses reas seisvatele) kuulajatele. Nende esituses kõlav muusika on segu heasüdamlikust indie´st ja maailma kõige halvemast päevast. Asjakohased märksõnad: raadio, kraaviperved, tööriistakuur, vitraažaknad, villasokid, võsa, armastus ja akuhape.

Riste Sofie Käär – vokaal, kitarr
Kalli Talonpoika – trummid
Alexander Kaseste – bass
Jarko Skolin – kitarr

Bändi saab kuulata 10. mail kell 20.00 algaval kontserdil “Kirjanikud muusikas” Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis Salong.

Aapo Ilvese nime ette võib kirjutada luuletaja, laulukirjutaja, libretist, dramaturg, tõlkija, aga ise võtab ta kõik oma viimase aja tegevused kokku sõnaga laulukirjanik, sest just see sõna peaks hõlmama luuletamise, kirjutamise ja musitseerimise.

Eesti, võru ja setu keeles kirjutava laulukirjaniku sulest on ilmunud luulekogud, proosakogumikud ning arvukalt näidendeid, lisaks on ta illustreerinud üle poole tosina teose ning avaldanud arvustusi ja artikleid ajakirjanduses. Aapo Ilves on hinnatud laulusõnade autor, kes on kirjutanud laulutekste nii popartistidele kui ka libretosid ooperitele ja muusikalidele, üsna palju on ta laulutekste ka tõlkinud. Aapo Ilvese kui muusiku ja laulukirjutaja looming on salvestatud autoriplaatidele „Aga ükskord” (2013) ja „Kirivane” (2016).

Aapo on olnud pea igal aastal Prima Vista esinejate seas, olles palju aastaid ka festivali traditsiooniks kujunenud kirjanike kontserdi hea nõuga toetaja. Aastate jooksul kirjanike kontserdil kõlanud lugudest on Aapo kokku pannud heliplaadid „Laulvad kirjanikud” (2007) ja „Lutsuvad kivid. Kirjanikud muusikas” (2013).

Aapo Ilves on üks suhteliselt vähestest eesti kirjanikest, kes pole elama asunud Tallinna või Tartusse – tema kirjutab ja loob muusikat hoopis Räpinas.

Triinu Meres: „Küsimus „mis ma olen” pani päris kauaks mõtlema. Teisi ei huvita ilmselt mu ilus hing. Mind ennast ei huvita mu haridustase või erinevad väiksemat sorti kirjandusauhinnad. Pikkus ja kaal pole teema, aga nii tuntud ma ka ei ole, et kirjutada „on avaldanud palju erinevaid raamatuid igasugustes žanrides.” Pealegi ei ole. Ühe luulekogu ja peaaegu kõik ülejäänu, mis paberil avaldatud, on ulmeline. Üldiselt teataksegi mind ulmekirjanikuna, kuigi ausõna – omateada pole ma kirjutanud ühtegi ulmeromaani. Mina kirjutan raamatuid. Žanri määravad need, kes tahavad raamatut žanrihuvilisele lugejale müüa. Lisaks kirjutan ma võrgupäevikut. Blogi, kui laensõna kasutada. Seal jutustan oma ATH-st, autismist, füüsilistest omapäradest, perekonnaelust, demiseksuaalsusest ja kõigest sellest, millest korralik inimene ilmselt endatutvustuses ei kõneleks.

Mina ei ole korralik inimene. Vähemalt see on selge. 

Epp Petrone (1974) on tuntud eelkõige omaelulooliste „Minu…” ja „Meie…” sarja kirjastajana. Ta on ise kirjutanud eri žanrites: reisikirju (triloogiad „Kas süda on ümmargune?” ja „Minu Ameerika”), nii ilukirjaduslikke („Meestest, lihtsalt”) kui ka ajakirjanduslikke lühivorme („Lastekirju” jt). Kõige rohkem on Petrone kirjutanud aga lastele: muinasjutukogumikke („Võlusõnad” jt), oma pere ainelise raamatusarja („Marta varbad”, „Anna hambad” jt), mille raamatutele on tulnud hiljuti lisa mamma-tegelase kujul („Mamma köök” jt). Ta on proovinud kätt ka lastele mõeldud ajaloolise seiklusjutuga („Riks ja neli kuningat”) ja loomalugude vormis memuaaridega („Hiir püksis”). Sellel Prima Vistal esitleb Petrone oma muinasjutukogumikku „Kust tulid muinasjutud?” ning ulmesugemetega romaani „Linnutee koodid”.

Henri Hütt on (etendus)kunstnik, kelle loomingus leidub tehnoloogilise dominandiga etenduskunstivorme, helilavastusi, lavastatud näitusi, kureerimist, kirjutamist, installatsioonilisi etendusi ning muud tabamatut. Tema loomingust leiab viimasel kümnendil nii selliseid lavastusi, mis hõlmavad kogu teatriruumi, kui ka tühja ruumi mikrotonaalset värelust. “Mida rohkem sa teed, seda vähem sind mäletatakse” on üks tema pidevaid paradoksaalseid loomeajendeid.

Dr. Amy Cutler on interaktiivsete narratiivide lektor Exeteri Ülikoolis Ühendkuningriigis. Ta töötab mitme distsipliini ja kunstivormi piiridel: luule, bio-kunst, elav kino, mängude disain ja kultuurigeograafia. Tema hiljutine album, SISTER TIME, on keskendunud armastuslaulule Antropotseeni tingimustes. Album oli aastal 2023 Bandcampi, Tapped Outi ja ajakirja The Wire’ parimate albumite nimekirjas. www.amycutler.net

Francis Gene-Rowe on looja ning kultuurikriitik, kes tegeleb luule, mängude ja ulmekirjandusega ning õpetab globaalset meediat Southamptoni Ülikoolis. Tema luulet võib leida raamatutest „Strange Realism” ja „Corroding the Now: Poetry and Science|SF” (Veers Books & Crater Press). Francis on Londoni Ulmeuuringute Kogukonna kaasdirektor ning on avaldanud uurimusi petrokultuuride, küberpungi, Ursula K. Le Guini ja Philip K. Dicki kohta. https://linktr.ee/francisgenerowe.

Christiane Vadnais on omandanud Lavali ülikoolis magistrikraadi loovkirjutamise alal ning lisaks ilukirjanduslikule loomingule on ta Quebeci kirjanduselus tegev ka kultuurikorraldajana. Temalt on ilmunud üks romaan ja rohkelt lühiproosat ning ta teeb kaasa ka mitmesugustes interdistsiplinaarsetes projektides. Tema loomingut on seni tõlgitud kuude keelde ning tunnustatud ka mitmesuguste auhindadega. 

Vadnais on alates 2017. aastast kirjutanud peamiselt ökoulmet, mis avab võimalikke tulevikke seoses keskkonnaprobleemide ja kliimamuutusega. Tema 2018. aastal ilmunud debüütromaan  „Faunes” („Fauna”) koosneb unenäolistest lugudest, milles ähmastuvad inimliku ja loomaliku piirid ning tekib uutmoodi tasakaal. Aastatel 2020–2022 osales ta interdistsiplinaarses koostööprojektis  „L’île inventée” („Leiutatud saar”), milles raamatu, näituse ning taskuhäälingu kaudu kujutleti inimeste ja taimede ühiskonna loomist väiksel Lõuna-Atlandi saarel, ajaliseks kontekstiks alternatiivajalooline 19. sajand. „Põimides ulmet, maagilist realismi ning intiimse ja kehalise poeetilist kujutamist, püüab minu looming vabastada kirjandust antropomorfismi kammitsaist ning uurida elusolendite eksistentsi võimalusi murranguajastul,” ütleb Vadnais ise oma loomingu kohta. Christiane Vadnais viibib tänavu kevadel Tartus UNESCO kirjanduslinna residentuuris. Ta plaanib siin töötada oma teise romaaniga, samuti loodab ta sõlmida sidemeid siinse kirjarahvaga ning tihendada sidemeid kirjanduslinnade Tartu ja Quebeci vahel.

David Hartley rööviti 2023. aasta Prima Vista festivalil ja pandi kinni iidse männipuu tüvesse sügaval keelatud metsas. Seal viibides sai ta sõbraks loomadega, kinkides neile oma jutukogu „Fauna” (Fly on the Wall Press, 2021) eksemplare, mis neile väga meeldisid. Vastutasuks tõid loomad Davidile süüa ja vett juua ning õpetasid talle põhilisi ellujäämisvõtteid, milledes paljud ta tänaseks on unustanud. Davidil õnnestus lõpuks põgeneda ja jõuda koju Manchesteri Ühendkuningriigis, kus ta pani kirja rea sellest kogemusest inspireeritud süngeid muinasjutte. Kasutades kohaliku kunstivõluri Henri Küti trikke, on Prima Vista festival Davidit ahvatlenud siia naasma ja oma leide esitlema. Ainult ühel päeval esineb ta publikule etteaste “Tindi kehastus” raames, mis on loodud koostöös Henriga. Ta ärgitab teid kohale tulema, sest see võib olla viimane asi, mida ta oma elus teeb.  

David Hartley võib leida ka Instagramist:@DHartleyWriter ja kui teile meeldib veidi aega surnuks lüüa, võite paljusid tema imelikest lugudest tasuta leida aadressilt davidhartleywriter.com

Jinn Bug on luuletaja, fotograaaf, aednik, aktivist, visuaalkunstnik, käsitöökunstnik ja elupõline unistaja. Tema fotogtaafilisi vinjette ja luuletusi on ilmunud kvartalikirjas Appalachian Heritage, ajakirjas New Southerner, LEO Weeklys, ning teistes trüki- ja veebiväljaannetes. Tema viimane luuleraamat on koos Ron Whiteheadiga kirjutatud Nights at the Museum („Ööd muuseumis”, e.k 2020, tõlkinud Doris Kareva). 2023. aastal võitis tema sonett Eden Without Us („Eeden ilma meieta” ) Southern Shakespeare’i Festivali ülemaailmse sonetivõistluse. Hetkel töötab Jinn raamatuga Everything Lost Comes to the Intersection („Kõik, mis on kadunud jõuab ristumispaika”). Vt www.JinnBug.com

Ron Whitehead on ameerika luuletaja, aktivist ja õpetlane, kes on avaldanud mitukümmend raamatut ja albumit. Whitehead on sündinud 1947. aastal Kentucky osariigis, õppinud Louisville’i ülikoolis ning olnud aastakümneid tegev nii hariduses kui ka kultuurikorralduses. Tema loomingut, mida näiteks Hunter S. Thompson on iseloomustanud kui „vaimustavat segu rahvatarkusest ja puhtast matemaatikast“, on tõlgitud enam kui 20 keelde ning ta on esinenud paljudel festivalidel nii Ameerika Ühendriikides kui ka Euroopas, sealhulgas Eestis – 2012. aastal astus ta üles tegevuskunsti rändfestivali „Nulltolerants. Mitmekesine universum. Plahvatus” ning 2014. aastal esines kirjandusfestivalil HeadRead. 2019. aastal oli Whitehead kirjanduslinna Tartu residentuuriprogrammi külaline ning korraldas koostöös Prima Vistaga 24-tunnise kultuurimaratoni nimega Insomniakaton, uuesti toimus Insomniakaton 2023. aastal ning korraldajatel oli rõõm tervita ka Roni taas kord Tartus. Tema Tartu-residentuurist inspireeritud ning elukaaslase Jinn Bugiga kahasse kirjutatud luuletused ilmusid 2020. aastal kakskeelse raamatuna „Ööd muuseumis / Nights at the Museum”, eesti keelde tõlkis raamatu Doris Kareva.

Whiteheadi luulelaadi saab iseloomustada biitpõlvkonna järellainetusena, mida on aga samas mõjutanud ka rokkmuusika, Euroopa avangard, aga ka tema koduosariik Kentucky.  Whitehead valiti Ameerika biitpoeet-laureaadiks 2021-2022 ning 2022. aastal omistas Ameerika Biitluule Ühing (Natoinal Beat Poetry Foundation) talle eluaegse uue põlvkonna biitpoeet-laureaadi tiitli.

Argo Vals on eesti helilooja, kitarrist ja elektroonilise muusika looja. Team põhitegevuseks on kitarrimäng, kuid talle pakuvad põnevust ka mitmesugused muud, vahel vastandlikud heliallikad. Ta ammutab inspiratsiooni kujutluste maailmaga tihedalt seotud päriselust. Muusikat loob ta peamiselt kitarril, klahvpillidel ja trummimasinatel, aga ka koos trummaritega ning mängib omaloodud ja -salvestatud luupidega.

Argo Vals on välja andnud kolm täispikka sooloalbumit: „In Loving Memory of” 2020, „Nokturn” 2015 ja „Tsichsier” 2012. aastal. Kaks neist albumitest on olnud nomineeritud Eesti Muusikaauhindae jagamisel kui alternatiiv/indie kategooria aasta albumid. 

Argo on olnud mitme ansambli liige, mänginud progressiivroki, moodsat džässi mõjudega rokki, postrokki, indie-rokki, akustilist muusikat ja mathcore’i  – seega kasutanud erinevaid helimaailmu ja lähenemisi. Ta on loonud muusikat bändidele nagu Argo Vals Band, Viljandi Kitarrttriio, Talamak ja Animal Drama; komponeerinud ja seadnud muusikat kitarriduole Vals/Petti, akustilisele kirtarrikvartetile ValsPetti + Kartau/Kiivit ja duole koos oma venna Aigar Valsiga; on loonud muusikat tantsuetendustele, dokumentaalfilmidele, teleseriaalidele ja teatrile.

Anne Richter (1973) on luuletaja ja proosakirjanik, kes elab UNESCO kirjanduslinnas Heidelbergis. Ta õppis Jena, Oxfordi ja Bologna ülikoolis võõrkeeli ning on kogunud tuntust oma loominguga alates 2009. Aastast. Ta on saanud mitmeid loovkirjutamise stipendiume oli 2011. aastal Ingeborg Bachmanni auhinna nominentide seas. Richter on avaldanud ühe novellikogu, kolm romaani ning ühe luuleraamatu. Tema debüütromaan „Fremde Zeichen” (2013) kirjeldab kahe Ida-Saksamaa perekonna elu läbi kolme põlvkonna ning oma teises romaanis pealkirjaga „Unvollkommenheit” laiendab ta jutustust Saksamaa piiridest kaugemale, 1990. aastate Rumeeniasse, maale, mida tol ajal iseloomustas üleminek kommunismist kapitalismi. Richteri kolmas romaan, „Sendezeit” ilmus tänavu märtsis ning kõneleb kahest pimedast teismelisest, kes püüavad algusaastate SDVs raadiosaateid teha ning satuvad silmitsi väljendusvabaduse piirangutega. Anne Richter on esinenud paljudes paikades üle Euroopa ning võtnud UNESCO kirjanduslinnas Prahas osa saksa ja tšehhi luuletajate tõlkeprojektist „Expedition Poetry.“

Joelle Taylor on auhinnatud luuletaja, näitekirjanik ja kriitik. Ühendkuningriigi kunagise slämmluule tšempionina rajas ta 2001. aastal üleriigilise noorte luuleprõmmu võistluse nimega SLAMbassadors – tegemist on pikima ajalooga praegu tegutseva noorte slämmluule meistrivõistlusega Euroopas. Lisaks ilukirjanduslikule ja performatiivsele tegevusele viib Taylor läbi loovkirjutamise töötube ja esinemisoskuste meistriklasse ning võõrustab Londoni luule- ja muusikaklubi nimega Out-Spoken.

Tema sulest on ilmunud neli luulekogu ja üks romaan. Taylori viimane luulekogu, „C+NTO & Othered Poems” võitis 2021. aasta T.S. Elioti auhinna ning seda käsitles BBC Radio 4 kunstidokumentaal „Butch”. Pärast arvukate auhindade võitmist viis luulekogu Joelle Taylori Austraalia tuurile, mis kulmineerus esinemisega Sydney ooperiteatris 2022. aasta märtsis. Lisaks sai Taylorist Queenslandi Luulefestivali digiresident-poeet 2023. aastaks ning teos adapteeritakse peatselt ka teatrilavadele.

Taylor on varemgi Eestit väisanud, Prima Vistal astus ta esmakordselt üles 2018. aastal, mil TarSlämmi juhte Sirel Heinloo küsis temalt Õpetajate Lehe intervjuus, kuidas ta luuleni jõudis. „Kirjutamine on hingamisest ja söömisest vaid sammuke edasi. See on minu jaoks hädavajalik ellujäämise kunst. Alguses kirjutasin ma selleks, et endast aru saada, et anda tunnistust iseendale. Nüüd kirjutan ma, et olla tunnistajaks maailmale,” vastas Taylor.

http://www.joelletaylor.co.uk/

Eike Eplik (1982) on skulptor ja installatsioonikunstnik, kes kasutab oma töödes tihti loodusest pärit motiive. Epliku jaoks on oluline vahetu materjaliga töötamine, ta kasutab skulptuuritehnikaid klassikalisest kipsivalust ja keraamikast traatskulptuuri paberi- ja puiduassamblaažide ning leidobjektideni. Tema kunstis kujutatud protsessid on tihti alateadlikud ja mitte alati lõpuni lahtiseletatavad, installatsioonid on jutustavad ja poeetilised.

Eike Eplik on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuurieriala (BA, 2007). Õpingute ajal täiendas ta end, töötades praktika raames eri kunstnike juures Saksamaal, Rootsis ja Soomes. Ta jätkas oma õpinguid Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonnas (MA, 2010). Eplik töötab Kõrgemas Kunstikoolis Pallas õppejõuna. Ta pälvis 2006. aastal Eduard Wiiralti stipendiumi ning 2012. aastal kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT noore kunstniku produktsioonistipendiumi KUKU NUNNU. 2015. aastal oli ta Sadolini kunstipreemia nominent ja 2018. aastal autasustati Ado Vabbe nimelise stipendiumiga. Eike Eplik oli üks riikliku kunstnikupalga saajaid aastatel 2021–2023 ning 2021. aastal

autasustati teda Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga. Põhjalikum ülevaade KKEK kunstnike andmebaasis ja Eike Epliku kodulehel.

Olha Povoroznõk on Lvivist pärit ukraina poeet, kunstnik ja filmitegija, kes tegeleb dokumentaalsete ja kunstiliste projektidega, kus kohtuvad video ja tekst. 

2015. aastal linastus New Yorgis Ševtšenko Teadusühingus tema esimene poeetiline film „Ім’я Води” („Vee nimi”) ning 2019. aastal ilmus kirjastuselt Krok samanimelisena ning tema enese illustreerituna ka Povoroznõki debüütluulekogu. Sellele järgnenud aastatel ilmus veel mitmeid poeetilisi lühifilme, mis pälvisid tähelepanu filmi-, video- ja luulefestivalidel. 
2021. aastal lõi ta kaks poeetilist filmi: „Port DeBorn”, mis põhineb tema enese luuletustel, ning koostöö Lvivi literaadi Ostap Slõvõnskiga, „Відчинені Вікна” („Avatud aknad”). Lisaks valmis tal samal aastal koos Dialogue Arts Counciliga dokumentaalsari „Muutuste muutus”, milles on kokku kogutud ja tõlgendatud mälestusi ja mõtisklusi Lvivi kultuurilistest ja intellektuaalsetest kontekstidest vahetult enne ja pärast iseseisvumist 1991. aastal. Ta on osalenud mitmel kunstinäitusel ning teatriprojektides ja oli 2023. aastal UNESCO kirjanduslinna Lvivi kirjandusauhinna finalistide seas.

Soome romaanikirjaniku Emmi Itäranta teoseid on kirjeldatud kui tugevate ökoloogiliste allhoovustega lüürilisi düstoopiaid. Tema esikromaan, Philip K. Dicki, Arthur C. Clarke’i ja Kuldse Kombitsa auhindade lühinimekirjadesse jõudnud „Vesi mäletab” („Teemestarin kirja”, 2012) on usutav ja hirmuäratav tulevikukirjeldus, kus maailma kõige suurem defitsiit on puhas vesi. Valitseb diktatuur, mille peamine ülesanne on vett jaopärast jagada. Siin sarnasused menuk-düstoopiatega ka lõppevad. Itäranta keskendub romaanis peamiselt oma tegelaste psühholoogilistele keerdkäikudele keskkonnakatastroofi olukorras. 2022. aastal jõudis lugu ka kinolinale.

Olnud üheksakümnendatel vahetusüliõpilane Inglismaal, jõudis Itäranta pärast Soomes teatriteaduse eriala lõpetamist, tööotsingute nurjumisi ja pikki töötuse-perioode tagasi Suurbritanniasse, õppima loovkirjutamist juba kodusesse Kenti ülikooli. Kirjanik on tunnistanud, et otsus täielikult kirjutamisele pühenduda ei sündinud suurte kõhklusteta, kuid see on töö, mida ta üle kõige armastab. Itäranta, üks kõige rahvusvahelisema lennuga soome kirjanikke elas 14 aastat Inglismaal Canterburys ning kirjutas teoseid kahes keeles, enne kui pöördus 2021. aastal tagasi oma kodulinna Tamperesse, kus elab nüüd koos abikaasa ja kahe kassiga.

Itäranta on kirjutanud veel kaks romaani, „The City of Woven Streets” („Kootud tänavate linn”, 2016) ning „Kuunpäivän kirjeet” („Kuupäevade kirjad”, 2020). Tema teosed on võitnud teiste hulgas Kalevi Jäntti noortekirjanduse auhinna, Noore Aleksis Kivi auhinna, Kuvastaja parima Soome fantaasiaraamatu auhinna ning Tähtivaeltaja auhinna parima ulmeteose eest.

Lesley-Ann Brown on Taanis tegutsev Trinidadi-Ameerika prosaist, luuletaja ja esseist. Taanis asutas ta mustanahaliste ja teistest rassidest naiste luulerühmituse Say It Loud! ning kirjastuse Bandit Queen Press. Prima Vista püsipartneri Repeater Books väljaantult on tal ilmunud teosed „Decolonial Daughter: Letters from a Black Woman to her European Son“ (2018) ning ta mõjukal blogil põhinev „Blackgirl on Mars“ (2023).Oma teostes vaatleb Brown kriitilise pilguga Ameerika ja Euroopa rassi- ja soostereotüüpe, imperialistlikke mõttemalle ning ka näiliselt edumeelse Taani suhtumist vaestesse ja sisserändajatesse. Õpetajana on ta kriitiline ka haridussüsteemi suhtes ning otsib oma loomingus teed hoolivama ja loodushoidlikuma tulevikuühiskonna poole.

Tänavusel festivalil on Lesley-Ann Browni vestluskaaslaseks Carolina Pihelgas.

Lydia Sandgren sündis 1987. aastal ja kasvas üles Lääne-Rootsi maapiirkonnas. Juba psühholoogiaõpingute ajal Göteborgi Ülikoolis alustas ta romaani kirjutamist, mis  2020. aastal ilmus tema kirjandusliku debüüdina kandes pealkirja “Kogutud teosed”. 690-leheküljeline romaan pälvis samal aastal Augustipreemia, Rootsi kõige prestiižikama kirjandusauhinna, ning on tõlgitud paljudesse keeltesse. Eesti keeles ilmus teos Ene Mäe tõlkes kirjastuse Eesti Raamat väljaandena 2022. aastal.

Romaanil on kaks ajatelge: 1980. ja 1990. aastad ning 2010. aastate paiku. Suurem osa kirjeldatud  sündmustest leiab aset Göteborgis. Romaan on ühelt poolt intiimne ja detailne kirjeldus linnast ja selle intellektuaalsetest kultuuriringkondadest, teisalt  pakub teadmisi inimpsüühhikast ja sellest, mis kujundab meid inimestena.

“Kogutud teoseid” on nimetatud perekonnasaagaks. Mõlema ajatelje tegevus keskendub Bergi perekonnale: Martinile, tulevasele kirjanikule, kellest  saab hiljem raamatukirjastaja, ja tema hilisemale abikaasale Ceciliale, kellest saab humanitaarteaduste doktor. Paariga on lähedastes suhetes Martini sõber kunstnik Gustav Becker. Hilisemal ajateljel on kesksel kohal Martini ja Cecilia tütar Rakel. Teda ja tema perekonna elu on mõjutanud suur salapära: ühel aprillipäeval 1997. aastal kadus ootamatult Cecilia, jättes maha oma mehe ja lapsed ning sellest ajast alates pole temast enam midagi kuulda olnud.

Kogu aeg psühholoogina tegutsenud Lydia Sandgren on lisaks romaanile avaldanud muuhulgas arvamusartikleid ja esseesid psühhiaatriavaldkonnast ja psühholoogiast, sh essee “Haiguskunstist”, mis räägib kahest Göteborgi 20. sajandi skisofreenia diagnoosiga kunstnikust.