Andy Willoughby on  luuletaja, näitekirjanik ja produtsent, kes elab Durhamis Inglismaa kirdepiirkonnas ning kellel on aja jooksul kujunenud tugevad sidemed Eestiga. Esimest korda jõudis ta Eestisse 2009. aastal – viis aastat pärast seda, kui oli tutvunud Kristiina Ehiniga Siberis soome-ugri rahvaste kongressil, mida külastas koos soome luuletajatega. Ta on juba 2000. aastate algusest teinud koostööd kirjanike ja muusikutega Soomest ja Eestist. 2011. aastal esines ta mitmel pool koos soome, inglise ja eesti kirjanike ning muusikutega, teiste seas Santa Karhu ja Aapo Ilves, ning see koostöö päädis mälestusväärse ühisesinemisega Hullunud Tartu festivalil sama aasta oktoobris. Just siis tekkis tal sügav kiindumus Tartusse, mida kujundasid siinsed kirjanikud ja muusikud, Emajõgi ning Inglisild ja Kuradisild Toomemäel.

Sellest ajast saati on ta korduvalt esinenud Prima Vistal ning oli 2019. aastal UNESCO kirjanduslinna Tartu residentkirjanik. Willoughby on olnud oma sünnilinna Middlesborough poeet-laureaat, õpetanud loovkirjutamist ja lavaluuletehnikaid ning töötab jätkuvalt luulet ja haridust siduvate projektidega, keskendudes eriti nendele sihtgruppidele, kelleni on keeruline jõuda. Ta on avaldanud luuleraamatud „Tough” („Sitke”, Smokestack Books), „Sampo: Heading Further North” (Red Squirrel Press) koos Bob Beagriega, mis on ilmunud ka eesti ja soome keeles („Sampo: teel kaugemale Põhja”, Luul 2015, tõlkinud Kersti Unt). Samuti on ta avaldanud kogu „Between Stations“ („Jaamade vahel“, 2023), mille tõlkisid eesti keelde Kersti Unt ja soome keelde Kalle Niinikangas; teose eesti- ja soomekeelne väljaanne ilmus 2023. aastal kirjastuse Enostone vahendusel (kõvakaaneline väljaanne ilmus 2024. aastal).

Andris Kalnozols (1983) on Läti kirjanik. Tema näidendeid on lavastatud Läti Rahvusteatris, samuti teatrites Dirty Deal Teatro ja Ģertrūdes ielas teater. Kalnozols on loovkirjutamisega tegelenud alates 1999. aastast ning avaldanud teoseid väljaannetes “Literatūra un Māksla”, “Pedvāles burtnīca III” ning veebiajakirjas “Satori”.

Koos kursusekaaslastega Läti kultuuriakadeemia draama ja nukuteatri osakonnast rajas Kalnozols 2005. aastal nukuteatri seltsi täiskasvanutele nimega Umka, kandes seal kirjandusliku materjali eest hoolt kuni aastani 2012.  Ajavahemikus 2008–2017 kirjutas ja tõi ta lavale mitu teatritükki: ühevaatuselise näidendi “Lielā iela”, näidendi „Novakare. Kopsavilkums”, oma diplomitöö „Labākais cilvēks Tahkurannā” („Parim inimene Tahkurannas”), mis sai 2013. aastal “Patriarha rudens” peaauhinna; ja näidendi „Mazie jautājumi”. Neile järgnesid „Benzīnvīrs”, „Aizvakar vienmēr”, „Koku opera” Sansusi festivalil ja „Traktopera”. 2015. aastal ilmus Kalzonolsi tekst „Tava pēdējā odiseja Ziemeļkurzemē, Kalnozol!” kunstiväljaandess „Popper”. 

2020. aasta lõpul avaldas Orbīta oma sarjas “Orbīta raamatukogu” Kalnozolsi debüütromaani „Kalendārs mani sauc” („Kalender on mu nimi”).