Filmiprogramm Tartu Elektriteatris

Killuke Prima Vista kirjandusfestivalist jõuab Elektriteatri publikuni 10.-14. mail 2022. Tänavuse festivali läbiv teema on mängu piirid.”

Kinos on kokku kolm kirjandusega haakuvat linateost. Meie ees avanevad Vaino Vahingu ja Kalju Lepiku elud, ning Ryūsuke Hamaguchi viib meid sõidule Haruki Murakami samanimelisel novellil põhinevas linateoses Drive My Car”, mis pälvis pisut enam kui kuu aega tagasi parima võõrkeelse filmi Oscari.

Filmiseansid on tasuta!

Teisipäeval, 10. mail kell 18.45

Vaino Vahingu päevaraamat

Eesti 2021, 1h 20m

Režissöör Rainer Sarnet

Foto: Elektriteater

Mis päästab – kunst või mäng-, kui armastus on suurim piin?

Kirjanik ja psühhiaater Vaino Vahing pidas aastatel 1968-1984 päevaraamatut, kirjutades Tartu kultuurielust, armuseiklustest, boheemlikest olengutest ja vaimsetest otsingutest. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piiride ületamine. Kunsti ja elu vahele ta piiri ei tõmmanud. Ta provotseeris inimesi, et nad kaotaks maski, kontrolli enda üle. See oli tema kuulus Spiel ehk mäng. Disharmooniast inspiratsiooniallikat tehes tundis ta hirmu end armastuses kaotada. Tema päevaraamatut läbib idee ohverdada kunsti nimel elu. Kas see aga on üldse võimalik või tuleb püüda kõigepealt armastada?

Rainer Sarneti lavastuslik dokumentaalfilm üritab valgustada neid salakavalaid musti auke, mille serval Vahing balansseeris, mis teeb ta inimlikuks ja muudab tema loomingu võluvaks. “Vaino Vahingu päevaraamat” on film, kus tippvormis ja aastaid kokku mänginud Von Krahli trupp (Mari Abel, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak ja Liina Vahtrik) asetatakse vahingulikku piirsituatsiooni, kus on võimalik avalduda inimhinge originaalsusel ja siirusel.

Neljapäeval, 12. mail kl 18.00

Kalju Lepik kahel rannal
Eesti
2021, 1h 10m
Režissöör
Jaan Seim, Janika Kronberg

Foto: Elektriteater

Pagulasühiskonna kultuurielus oli Kalju Lepik keskne kuju mitte ainult oma luuleloomingu poolest. Ta pidas ettekandeid aktustel ja üritustel, oli suurepärane luuletuste deklameerija ja ta kirjutas pühendusluulet paljude eesti kultuuritegelaste ja organisatsioonide juubelite ja tähtpäevade puhul. Tegi kaastööd eesti ajakirjandusele, näiteks Rootsis ilmuvale Teatajale.

Et eesti pagulasühiskond nii visalt elas ja püsis, selle eest võib tänada palju inimesi, nende hulgas kindlasti Kalju Lepikut. Lepikule oli pagulasühiskond tähtis ja eelduseks tema tööle ja loomingule. Eestisse pöördus Lepik tagasi 1990. aastal Eesti taasvabanemise eel, leides seal samuti kiiresti tunnustust.

Plaanid möödunud aastal Stockholmis Kalju Lepiku sajandat juubeliaastat tähistada ei saanud pandeemia tõttu teoks. Tahet ja tegijaid oli küll olemas. Mida teha? Selles olukorras tekkis filmi tegemise mõte, millega saaks Lepikut tutvustada ja tähistada.

Öeldud, tehtud. 2021. aasta alguses leiti filmijad ja seejärel tuli kokku grupp Rootsis tegutsevaid eesti lauljaid, muusikuid ja luuletuste lugejaid. Algasid võtted, kus esitati Kalju Lepiku luuletusi ja laule tema sõnadele. Tehti intervjuusid inimestega, kes tundsid Lepikut ning Stockholmis filmiti kohti, kus Lepik elas ja viibis.

Sellega asi aga ei piirdunud. Varsti tekkis kontakt Eesti kirjandusteadlase ja –kriitiku Janika Kronbergiga, kes tundis Lepikut ja oli äsja avaldanud raamatu tema kirjutiste ja kõnedega. Kui film alguses keskendus Lepiku elule Läänemere läänekaldal, siis nüüd, tänu Kronbergile, avanes pilt Lepikust Läänemere idakaldalt vaadatuna. Sõna sai terve rida inimesi ja kultuuritegelasi Eestis.

Seega valmis film ”Kalju Lepik kahel rannal”. Tegemist ei ole biograafilise filmiga inimese elust. Pigem on siin killud, mis kokku panduna moodustavad mosaiigi, kus peale Kalju Lepiku enese, paistavad kontuurid tema lähedastest, sõpradest, kolleegidest ja ühiskonnast, kus ta elas. Elavaks teevad filmi Lepiku luuletused ja sõnavõtud Lepiku tütrelt, sõpradelt ja kolleegidelt. Filmis näeme ka Kalju Lepikut ennast. Film on dokument, mis jääb ja mille juurde saab tagasi pöörduda.

Jaan Seim

Filmile teeb sissejuhatuse Janika Kronberg.

Laupäeval, 14. mail kell 15.00

Drive My Car

ドライブ・マイ・カー
Jaapan
2021, 2h 59m
Režissöör
Ryûsuke Hamaguchi

Foto: Elektriteater

Yusuke Kafuku (Nishijima Hidetoshi) on teatrinäitleja ja -lavastaja, kes elab õnnelikus abielus oma näitekirjanikust abikaasa Otoga. Ootamatult naine sureb, võttes endaga kaasa ühe saladuse. Kaks aastat hiljem saab Yusuke, kes ei ole ikka veel abikaasa kaotusest üle saanud, tööd ühel teatrifestivalil ja sõidab Hiroshimasse. Seal kohtub ta introvertse naise Misakiga, kellest saab tema autojuht. Misaki aitab Yusukel seisa silmitsi oma kadunud abikaasa müsteeriumiga, mis on teda kogu aeg kummitanud.


Linateos põhineb jaapani menukirjaniku Haruki Murakami samanimelisel novellil, mis ilmus kogumikus Mehed ilma naisteta” (2014).

Ryûsuke Hamaguchi on produktiivne jaapani režissöör ja stsenarist. Tema 13. linateos Drive My Car” võitis Cannes´i filmifestivalil kolm auhinda, teiste hulgas parima stsenaariumi ning FIPRESCI kriitikute auhinna. 94. Ameerika filmiakadeemia auhindade jagamisel pälvis Drive My Car” parima võõrkeelse filmi Oscari.