Sootuled
Kumb on parem, kas halvem või vasem?
Tahes või tahtmata, unes või ilmsi
ketrab teadvus kogu see aeg
eiteakust ette tulevat lõnga.
Kas teame,
mida ta kolba sees koob?
Hirmud ja ihad, kogemus, kujutlus –
kõik jookseb kokku ja põimub
olemisköieks, mis hoiab ja hoiatab,
röögatuseni võpatab vahel.
Liikudes peaaegu kinnisilmi,
liikudes pooleldi käsikaudu
tänaseks liigagi laetud ruumis,
mis – mis – mis
on pakatamas ja plahvatamas,
mis – mis – mis –
mis on su missioon?
Mis joon
on see, mida tõmbad?
Mis joon on see,
mida mööda sa käid?
On see mis qi, mis kannab?
On see miski, mis vaid näib?
Mis toon on su olemisel?
Hirmud ja ihad,
kogemus, kujutlus.
Mõistus tõrgub.
Soovtulevik virvleb sootuledes.
Vaata taha.
Kas julged tunnistada?
Vaata ette.
Kas taipad ära tunda?
Mis hetkel
täitunud soovunelm pöördub
õudusunenäoks?
Mis hetkel selgub, et hullemast hullem,
mis juhtunud,
päästis veel pöörasemast?
Hirm ja iha ööst öösse,
hing kinni,
taovad kaarte.
Panused tõusevad
Tuhatnelja.
Kogemus, kujutlus
igal hommikul uues valguses
laovad kaarte.
Lootus sosistab:
kas tuleb välja?
Teadvus, millel on keha,
küsib:
mida saab teha?
Valmistu halvimaks,
et võiks saabuda parim.