On maailm siis suuremaks või hoopis väiksemaks saanud?
Kas ta on äkki täpselt sama suur, kui on inimene?
Ja sedavõrd suurem, kui saared on saared – ja inimesed inimesed?
Øyvind Rangøy

Patroon Øyvind Rangøy

“Ükski inimene pole saar,“ ütles John Donne. Inimestest ma alles õpin, aga saartest ma üht-teist tean. Minu lapsepõlve maailm oli umbes viissada meetrit pikk, kakssada meetrit lai ja seda ümbritses vahelduva sügavusega ookeanivesi. Saarel oli seitse maja – kõik elanikud olid samast suguvõsast, välja arvatud naabermaja elanikud, kellele naaberkülast pärit perekonnanimi andeks anti. Taevakaared olid natuke teistsugused kui ülejäänud maailmas: „põhi“ tähendas ida ja „lõuna“ tähendas läänt – sest elu oli seatud laevateede järgi.

Ma ei mõelnud kunagi, et selles oleks midagi erandlikku, imelikku. Mõtlesin hoopis selle peale, kui imelik pidi olema linnas elamine, kus uksi tuleb lukustada. Meie ust ei olnud isegi võimalik lukustada, võti oli ammu kadunud – ja lisaks oli niikuinii alati keegi kodus. Mu onu Klaus lukustas küll ust, kui ta majast lahkus. Ent võtme jättis ta väljapoole ette. Lukustamine oli lihtsalt märk, et ta polnud kodus, et polnud mõtet koputada. „Aga miks sa selle ette jätad?“ küsisin kunagi. „No aga võib-olla keegi tahab sisse?“ arvas onu.

Kas see oli väike maailm? Saare ja selle kõrval asuva neeme vahel oli abajas, kus mõõna ajal polnud praktiliselt vett ollagi. Adru oli siis hunnikutes, mõni väike krabi või erakvähk liikles, aga tõesti tundus maailm väike seal madalas vees. Ja siis, iga päev sama truult, hakkas vesi tõusma. Kui suure tõusu ajal panna sukeldumismask ette, ilmnes imeline maailm. Need õnnetud adruhunnikud olid nüüd suured puud, päikese käes rohesinakas vees lausa muinasjutumets. Ei tundunud enam üldse väike see maailm.

Minu lapsepõlvemaailmas olid televiisorid veel suuresti puitkorpusega ja kaugjuhtimispuldita. Olin numbreid õppinud ja küsisin ema käest, miks televiisoril on nupud numbritega üks kuni kaheksa, milleks neid kasutatakse? „Need on kanalite nupud,“ selgitas ema. „Välismaal saad mõnes kohas valida, mida vaatad.“ Ja ma imestasin.

Kolmkümmend aastat tagasi jõudis tuhandetesse kodudesse esimene erakanal ja uudne nähtus: telereklaam! Esialgu lausa ootasime seda. „Kuule, reklaam!“ võisin hüüda – ja õed-vennad ruttasid huviga uudistama. Üks reklaamide sari jäi eriti meelde. Tutvusime põnevates klippides erinevate kultuuride eksootilise kulinaariaga. Siis näidati pajaroa kuivainega kotti, mis peaks meile seda pakkuma ja lõpetati soovitusega: „Maailm on suur. Maitse teda.“

Ent maakera on imepisike nööpnõelapea kosmoses, mis omakorda olevat väga suur, aga kes seda suudab hoomata? Kolmkümmend aastat hiljem olen maailma natuke maitsnud. Ta on vähemalt Eesti võrra laienenud, kus mul on omad väikesed maailmad Tartus, Tallinnas, Põltsamaal – aga suhtlen inimestega igal pool maailmas, ja huvitavate seoste ilmnemisel öeldakse tähendusliku ilmega käepärases keeles: on ikka väike maailm!

On maailm siis suuremaks või hoopis väiksemaks saanud? Kas ta on äkki täpselt sama suur, kui on inimene? Ja sedavõrd suurem, kui saared on saared – ja inimesed inimesed?