Johanna Rannik (Eesti)

Johanna Ranniku tõsisem suhe kirjandusega algas teises klassis, kui ta kirjutas jõululuuletuste võistluseks vabavärsilised read „Need silmad on kõikjal meie ümber / kuid ometi keegi neid ei näe.“ Samal ajal leidis aset ka tema esimene loominguline kriis, sest võistluse teemaga sobimiseks pidi ta luuletuse lõppu keevitama viimasel hetkel kohmaka värss-salmi: „Kui puud end raagu laotavad / need silmad välja vaatavad / nad jõuluaega ootavad.“

Rannik pälvis Tartu Ülikoolis bakalaureusekraadi riigiteaduste erialal, kus ta avastas oma sügava huvi identiteedipoliitika ja teisestamise vastu. Selle teemaga jätkab ta täna Tartu Ülikoolis teatriteaduse magistrantuuris. Rannik on vabakutseline kultuurikriitik, kelle põhialadeks on küll teater ja ühiskonnakriitika, ent kes puutub endalegi üllatuseks üha enam kokku ka kirjandusega – seda suuresti tänu Värske Rõhu toimetuse usaldusele, toetusele ja ideedele. Avaldada proosat, mille keskmes on tema enda tunded ja kogemused, on tema jaoks veel ärevusttekitav ja võõras, ent sellegipoolest tunneb ta, et muutub läbi sellise haavatavuse oma loomingus üha autentsemaks. Ja selles suunas vast peakski liikuma? 

Kogukonnameelsena kuulub Johanna Rannik Eesti Teatriuurijate ja -Kriitikute Ühendusse ja Teatriteaduse Üliõpilaste Looži, osaleb žüriides ning õpetab koolinoortele nõusolekut. Ta armastab liitsõnu ja tunneb end melanhoolias mugavalt.

Foto: Johanna Rannik
Foto autor: Mia Tohver