Inimmõtte ökoloogia
Meelis Friedenthal
Ma olen õues, tuul puhub, linnud laulavad. Üles vaadates on puud ikka veel raagus, taevas seal taga on sinine ja see kõik on päris. Nende pärisus tundub mulle tohutult tähtis ja mul hakkab selle peale mõeldes kõhe. Mul on hirm neid asju kaotada nagu mul on hirm kaotada mõistus, minna hulluks. Vahel on tunne, et kusagil käib mingi krõks, mingi juhuslik äkiline liigutus, ja kõik variseb koost, seosed pudenevad, mõte hajub nagu unenägu.
Mul on viimasel ajal üha selgem arusaam, et me elame tehislike asjade maailmas. Ma ju teadsin seda ennegi, aga nüüd on sellele teadmisele lisandunud tunne, taju, meeleolu. Võib öelda, et ma muretsen selle pärast ja see hoiab mind öösiti üleval. Aga ka mure tehisliku ja loodusliku, kunstliku ja päris asjade pärast ei ole midagi enneolematut. Juba esimesed alkeemikud mõtlesid selle peale, kas alkeemiliselt tehtud kuld on ekvipollentne (see tähendab samaväärne) loodusest leitud kullaga. Nad uskusid, et looduslik kuld kasvab maa sees nagu laps üsas, maa kannab teda rasedana ning inimene aitab tal sündida. Alkeemiliselt valmistatud kuld aga ei kasva maa üsas, vaid kunstlikus tiiglis, retordis, alembikus ning nii ei ole tal õiget ema ega isa. Täpselt sellesama pärast muretseb Mary Shelley oma Frankensteini loos, sest õigupoolest ei ole doktor Frankensteini koletis midagi muud kui alkeemiline homunkulus, inimene, kes on loodud kunstlikult, kes ei ole sündinud üsast, kellel ei ole ema ega isa. See teaduse abil kokku pandud homunkulus on poolik, ta on ise suures hädas ja toob häda kõigile. Kirjanik hoiatab, et kunstlik ei ole võimeline asendama looduslikku.
Kui seda nii öelda, siis ega sellega keegi tegelikult väga ei vaidlegi. Me teame seda kõik, aga ikkagi elame üha rohkem ja rohkem tehislike asjade maailmas, plastikut ei ole võimalik enam vältida, see on meie tsivilisatsiooni alus, kõigi asjade sees, isegi meie ajus,[1] masinad teevad hobuste tööd, lennukid lendavad lõunamaale, pirnid põlevad öösel, me ei saa ju ometigi kiviaega tagasi minna. Öeldakse isegi resigneerunult (see tähendab, ollakse leppinud), et tehnilist progressi ei saa tagasi hoida, ja lisatakse vabandavalt sinna juurde, et elu oli ju vanasti palju halvem, kuritegevust oli rohkem, lapsi suri rohkem, ebavõrdsus oli palju suurem.
Samas on siin kusagil mingi viga, midagi on liigestest lahti, asjad ei ole päris õigesti. Mitte ainult mul ei ole selline tunne, küsi kellelt tahad.
Ma hakkasin mõtlema kliimamuutuse peale. Kõige lühemalt öeldes on kliimamuutus tehisliku, kunstliku toodangu kõrvalprodukt, asi, mida masinate loojad ei osanud ette näha, mingi viga, mis alguses üldse välja ei paistnud, aga mis aegapidi akumuleerus (see tähendab, paisus ja paisus) ja äkki ei saanud sellest enam üle ega ümber, maailm on suures hädas ja see häda laieneb kõigile, valimatult, olgu vana või noor, mees või naine, küsimata võrdsusest või lastehalvatuse kaotamisest või vähenenud kuritegevusest. Mul on häiriv tunne, et siin on mingi muster.
Samasugune tunne tekkis siis, kui räägiti suurte keelemudelite treenimisest (see tähendab tehnoloogiat, mis on aluseks vestlusrobotitele nagu ChatGPT, Gemini, Anthropic Claude jne). Kui neid mudeleid treenida loomuliku keele, inimeste kirjutatud raamatute, juttude, uudiste, blogipostituste ja suvaliste internetivestluste peal, siis masinate loodud teksti täpsus ja kasulikkus paraneb, aga kui proovida neid treenida nende masinate enda poolt genereeritud keele peal, siis muutuvad tulemused hoopis halvemaks.[2] Seesama kehtib ka pildigeneraatorite ja muusikageneraatorite puhul. Lühidalt, sünteetilises (see tähendab kunstlikus) loomingus olevad peaaegu nähtamatud vead kuhjuvad ning tulemuseks on telefonimäng, mille käigus algne lause muutub lõpuks täiesti arusaamatuks. Viga paisub ja paisub.
Lahenduseks oleks muidugi hoiduda tehisintellekti poolt genereeritud teksti kasutamisest uute mudelite treenimisel, kuid häda on selles, et internetti ilmub järjest rohkem ja rohkem sünteetilist “sisu”, kas automaattõlke tulemusena või täielikult masinate poolt looduna.[3] Ma arvan, et praeguseks on juba igaüks sattunud vähemalt korra tehisintellekti poolt tehtud piltide, arvustuste ja YouTube’i videote peale, mis esmapilgul tunduvad enam-vähem asja ära ajavat, aga pikemat vaatamisel ilmneb kusagil mõni väike viga. Tüüpiliseks näiteks oleks meilgi uudisekünnise ületanud Isamaa partei jõulukaardilt vastu vaatav kohatu veidrus (ka selles mõttes, et võimatu on arhitektuuri ja riietuse järgi seda stseeni täpselt geograafiliselt paigutada, võimatu on aru saada, mis seal ikkagi toimub, rahvapeoks ettevalmistumine või küüditamine).[4]
Need asjad ei ole inimesest sündinud, neil ei ole ema ega isa, nad on koletised, nad toovad häda endale ja teistele.
Üldiselt on seegi teada, midagi uut siin ei ole ning siin on võimalik võtta mitu hoiakut. Esiteks võiks hakata sõdima uute tehnoloogiate vastu, hakata ludiidiks (see tähendab, masinapurustajaks). Ludiidid ilmusid välja 19. sajandi alguses, kui kangrute kvalifitseeritud kästiöö asendati masinatega, mis suutsid valmistada produkte palju kiiremini ning ei vajanud erilist väljaõpet. See oli periood, kui tehased hakkasid massiliselt kasutama lapstööjõudu, sest need sõid vähem, said vähem palka ja said masinate opereerimisega enam-vähem sama hästi hakkama kui täiskasvanud. Võiks öelda, et kästiöö demokratiseerus, nüüd võis igaüks masina abil kvaliteetset kangast valmistada. Selliseid episoode on ajaloos veel, kui uus tehnoloogia demokratsieerib mingi tegevuse, mis enne nõudis palju kästitööd ja õppimist ja koolis käimist. Just selle tõttu ei olda ludiitidega lõpuks kunagi nõus, olgu nad kui tahes heade kavatsustega ja romantilised. Mugavus ja ligipääsetavus on olulisemad ja masinad võidavad selle sõja.
Teine võimalus on muidugi aja vooluga leppinult kaasa minna, mis siis, et juhtub palju halba, juhtub ju ka palju head ja vahest tekib mingi tasakaal, kus pooled nii öelda vastastikku teineteist ära tühistavad. Enamus näib seda meelt olevat. Ootame ära, mis saab.
Kolmandaks võimaluseks oleks teadvustada, et selline masinate loodud tekst, pilt ja muusika saastavad meie intellektuaalset maailma umbes samal viisil nagu masinad saastavad meie füüsilist maailma. Alguses ei ole viga hästi nähtav, tundub, et väga hullu midagi ei juhtu, aga see paisub ja paisub ning lõpuks lähevad asjad kontrolli alt välja, ringiga teisest otsast hakkab saastatud maailm meid suretama. Võibolla me oleme võimetud praeguseks kliimamuutust peatama, sest me alustasime sellega liiga hilja (aga pingutada tasub siiski!). Võibolla just selle tõttu oleks mõttekas kohe alguses olla ettevaatlik masinate loodud kultuuri suhtes, et mitte olla mõne aastakümne pärast samas seisus kui praegu kliimamuutuse puhul.
Sisuliselt on vajadus ökoloogilise (see tähendab, loomuliku, mitte kunstliku) mõtlemise järele ka intellektuaalses sfääris ja ma arvan, et see küsimus on praegu vähemalt sama oluline ja sama eksistentsiaalse tähendusega (see tähendab – elu ja surma küsimus).
Ma lähen õue, tuul puhub, linnud laulavad. Puud on hiirekõrvul, taevas seal taga on hall ja see kõik on päris. Nende pärisus tundub mulle tohutult tähtis ja mul hakkab selle peale mõeldes kõhe. Mul on hirm neid asju kaotada nagu mul on hirm kaotada mõistus.
[1]https://ehp.niehs.nih.gov/doi/10.1289/EHP13435
[2]https://towardsdatascience.com/ai-entropy-the-vicious-circle-of-ai-generated-content-8aad91a19d4f
[3]https://arxiv.org/abs/2305.09820
[4]https://teadus.postimees.ee/7939946/amber-kuidas-tehisaru-isamaale-korraliku-joulukaru-keeras