Jaan Malin (Eesti)
Jaan Malin alias Luulur (1960) on eesti luuletaja, kunstnik, kunstikuraator, esseist, toimetaja/kirjastaja jne. Alates aastast 1990 on JM avaldanud 10 luuleraamatut (5 viimati ilmunut: „Sulle. Juhtumata juhuluulet” (2003), „Veljesto 90 (100)” (2010), valikkogu „Alati vahe” (2010), „Meile. Eesti Kirjanike Liit seisuga 1. jaanuar 2010” (2012), „SA“ (2020)) + 1 kogu proosaluulet + asemantilise romaani + 2 näidendit + CD oma häälutustega. 2009 võitis ta Berliinis toimunud European Poetry Slam Days 3. koha. Kunstinäitustel on ta osalenud alates aastast 2013.
Ta on tegelenud sürrealistliku loomega ja eriti eesti sürrealisti Ilmar Laabaniga. JM koostas Laabani töödest raamatuid: kakskeelse kogu tema tõlgetest (2001 – „Magneetiline jõgi“), 2004 – „Sõnade sülemid, sülemite süsteemid” (sisuliselt kogutud luuletused) ja 2008 palindroomiraamatu „Eludrooge ego-ordule”. 2021 ilmus tema koostatuna Ilmar Laabani bibliograafia. Samal aastal ilmus vinüül-LP „ETNO-TONTE. Eesti keele kõla“, mis on üle aastakümnete esimene vinüülplaat luulega. Jaanuaris 2023 on ilmumas järjekordne vinüül-LP eesti luulega: „ETNO-TONTE 2. Metsa mõte“.
1982–93 kuulus JM Tartu Noorte Autorite Koondisesse. Ta on Eesti Kirjanike Liidu (1993. a-st), Eesti Kirjanduse Seltsi (1996. a-st), EYS Veljesto (2008. a-st), rahvusvahelise performance-ühenduse DAstrugistenDA liige (2011. a-st) ja Eesti Kunstnike Liidu liige (2015. a-st).
2010-2018 korraldas JM rahvusvahelist erialadevahelist festivali „Hullunud Tartu” ja 2013-2017 kirjandusõhtute sarja TarSlämm ja kevadest 2017 suveni 2019 luule/loomingulisi kodu-salonge.
1998 ja 2008 pälvis JM üliõpilaspärimuse talletamise eest Eesti Vabariigi presidendi rahvaluule kogumise preemia. 2016 pälvis ta Tartu kultuurkapitali preemia kui aasta parim Tartu kultuurikorradaja. 2022 põlvis Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu preemia Ilmar Laabani bibliograafia eest.
Tema loomingut on tõlgitud järgmistesse keeltesse: inglise, hollandi, leedu, rootsi, rumeenia, serbia, sloveeni, soome, udmurdi, vene, ungari.
Peamiselt kõlaluulega on esinenud järgmistes riikides: Austria, Belgia, Eesti, Holland, Inglismaa, Island, Leedu, Läti, Prantsusmaa, Rumeenia, Saksamaa, Sloveenia, Soome, Taani, Ukraina, Ungari ja Venemaa. Tulevaks aastaks on kutse Euroopa kultuuripealinna Veszprémi ning osavõtt rahvusvahelisest projektist, mille toimumiskoht on otsustamisel (võimalikud on Helsingi, Antwerpen, La Coruna ja Brüssel) ja ajalõtk on märts 2023 – september 2024. Tavaliselt ei kaasne esinemisega tõlkeid.
Sergio Garau (Itaalia)
Sergio Garau on esinenud oma luulega mainekatel festivalidel ja mitmesugustes klubides 30 erinevas riigis Euroopas, Aafrikas, Lõuna- ja Põhja-Ameerikas.
Ta oli Itaalia luuleprõmmu meister nii 2003. kui ka 2016. aastal, võitnud rahvusvahelisi võistlusi (Bolzano 2004, Frankfurt 2010, Madrid 2014, ARTE.tv 2015) ning rahvusvahelisi videoluule- ja etenduskunstide auhindu (DOCtorCLIP 2005, CROSSaward 2018) ning on turneel oma etendustega IO GAME OVER, CTRL ZETA ja SPACE INVADERS alates 2010. aastast. Sergio on olnud luuleprõmmude algataja ja koordineerija Sardiinias, Itaalias ja Euroopas, olles L.I.P.S-i (Lega Italiana Poetry Slam) president ja 2019. Aasta Euroopa luuleprõmmu meistrivõistluste direktor. Ta on juhendanud töötubasid kuues erinevas keeles, tõlkinud luuletusi, andnud välja kirjandusajakirju ja luulekogusid, osalenud residentuurides ja kuulub alates 2001. aastast Torinos asuvasse kirjanike kollektiivis Sparajurij.
Vaata lisaks: http://sergiogarau.xyz.
Eleonora Fisco (Itaalia)
Eleonora Fisco (1997) on Sitsiilia päritolu luuletaja. Lisaks Itaalia luuleetendustel ja prõmmudel osalemisele on ta uurija, õpetaja ja ürituste korraldaja.
Ta on olnud Itaalia luuleprõmmu meistrivõistluste finalist kahel korral – 2019. ja 2022. aastal. Ta on esinenud koos nii Itaalia kui ka teiste maade luuletajatega ja teinud koostööd paljude festivalidega. Ta keskendub oma kunstis põlvkondlikele, perekondlikele ja feministlikele teemadele. Eriti palju on ta kirjutanud oma Sitsiilia juurtest, kehadest, naiste haridusest ja võimalusest muuta mässulisi tegusid vabaduseks. Ta on juba mitu aastat juhtinud luuletöötubasid nii täiskasvanutele kui ka õpilastele, ning on Itaalia luuleprõmmu liidu LIPS juhatuse liige ja U20 Itaalia luuleprõmmu meistrivõistluste asekoordinaator.
Eleonora lõpetas 2020. aastal filoloogia erialal, kirjutades lõputöö Itaalia luuleprõmmust. Praegu tegeleb ta doktoriõppes L’Aquila ülikoolis luuleprõmmu, lavaluule ja kõnemuusikaga.
Maja Jantar (Soome)
Maja Jantar on interdistsiplinaarne, mitmekeelne ja polüfooniline kunstnik, kes elab Isokyrös, Soomes, ja kelle töö hõlmab valdkondi nagu performance, muusika, luule, keraamika, visuaalne kunst ja teater.
Hiljuti tegi ta koostööd Saksa kunstnikuplatvormiga Rotterdam Presenta, et uurida plastikat projektis E.P.I.C. Esietendus ka U Ki Yo E – multimeediakoostöö Godfried-Willem Raesi Logos Robot Orchestra-ga, kus hääl, liikumine, robotid ja videokunst loovad sensoorse teekonna Jaapani puulõigete kaudu. Ta on panustanud muuskuna Michael D’Auzoni täispikas mängufilmis “Depuis que le soleil à brülée”, esinenud tantsu- ja heliproduktsioonis “Asfaraswecantell”, mille koreograaf on Ine Claes ning loonud heli- ja keraamilise installatsiooni banketilaua kujul Pückleri Karavanele Saksamaal ja keraamilise heliinstallatsiooni “Rannajoon” Lunalia Festivalil Mechelenis, Belgias. Ta on ka tuuritanud ooperiprojektiga Enoch Arden, sealhulgas Šveitsi Grand Théâtre de Genêve’s ja Festival of Flanders’il Mechelenis.
Ta on luulegrupi Krikri kaasasutaja ning on esinenud nii individuaalselt kui ka koostöös teistega üle Euroopa ja katsetanud luuleheliteostega alates 1996. aastast. Kauaaegsed koostööpartnerid on Angela Rawlings, kellega koos ta moodustab duo Völva, ja Vincent Tholomé.
Ooperilavastajana on ta teinud mitmeid lavastusi, sealhulgas Monteverdi “Incoronazione di Poppea”, Sciarrino “Infinito Nero” ning Humperdincki “Hänsel und Gretel” ja Bernsteini “West Side Story”. Ta on loonud mitmeid teatri- ja muusikateoseid nii väikesele kui ka suurele lavale, sealhulgas 4 orkestriprojekti noorele publikule.
Tema visuaalset loomingut on eksponeeritud mitmetel näitustel: Art Book Fair‘il, Brüsseli kunstikeskuses Wiels; Été 78’s Brüsselis ja Les Abattoirs de Bomelis Namuris; ning hiljuti Palais de Tokyo’s Pariisis, heliluule näitusel LA VOIX LIBERÉE.
Giovanni Baudnock (Belgia)
Giovanni Baudnock on slämmluuletaja, kellel on osaliselt Belgia ja Mauritiuse juured. Hiphopist mõjutatuna kirjutas Giovanni oma esimesed sõnad juba 12-aastasena, keskendudes erinevatele sotsiaalsetele teemadele, millega ta suhestub. Alates 2012. aastast on ta toonud lavale mitmekesisust, kirjutades nii hollandi kui ka prantsuse keeles luuletusi. Ta sai 2018. aastal Belgia luuleprõmmu meistrivõistlustel teise koha. Lisaks on ta osalenud juba mitmetes teatriprojektides ja olnud külalislektoriks Brüsseli Kuninglikus Teatri-, Kino- ja Heliinstituudis (RITSC).
Ron Whitehead (USA)
Ron Whitehead on ameerika luuletaja, aktivist ja õpetlane, kes on avaldanud mitukümmend raamatut ja albumit. Whitehead on sündinud 1947. aastal Kentucky osariigis, õppinud Louisville’i ülikoolis ning olnud aastakümneid tegev nii hariduses kui ka kultuurikorralduses. Tema loomingut, mida näiteks Hunter S. Thompson on iseloomustanud kui „vaimustavat segu rahvatarkusest ja puhtast matemaatikast“, on tõlgitud enam kui 20 keelde ning ta on esinenud paljudel festivalidel nii Ameerika Ühendriikides kui ka Euroopas, sealhulgas Eestis – 2012. aastal astus ta üles tegevuskunsti rändfestivali „Nulltolerants. Mitmekesine universum. Plahvatus” ning 2014. aastal esines kirjandusfestivalil HeadRead.
2019. aastal oli Whitehead kirjanduslinna Tartu residentuuriprogrammi külaline ning korraldas koostöös Prima Vistaga 24-tunnise kultuurimaratoni nimega Insomniakaton. Tema residentuurist inspireeritud ning elukaaslase Jinn Bugiga kahasse kirjutatud luuletused ilmusid 2020. aastal kakskeelse raamatuna „Ööd muuseumis / Nights at the Museum”, eesti keelde tõlkis raamatu Doris Kareva.
Whiteheadi luulelaadi saab iseloomustada biitpõlvkonna järellainetusena, mida on aga samas mõjutanud ka rokkmuusika, Euroopa avangard, aga ka tema koduosariik Kentucky. Whitehead valiti Ameerika biitpoeet-laureaadiks 2021-2022 ning 2022. aastal omistas Ameerika Biitluule Ühing (Natoinal Beat Poetry Foundation) talle eluaegse uue põlvkonna biitpoeet-laureaadi tiitli. Tänavuse festivali teema kohta ütleb ta nõnda: „Olen juba nelikümmend aastat oma võimatuid unistusi teoks teinud ning teen niikaua kuni elan.”
Neljapäeval, 11. mail kell 18.30 kultuuriklubis Salong.
Laupäeval, 13. mail kell 18.40 kultuuriklubis Salong.
Marius Povilas Martynenko (Leedu)
Marius Povilas Martynenko sündinud 1993. aastal, näitleja, kirjanik, meelelahutaja. Elueesmärk on eluspüsimine.
Pole õnnestunud jõuda täiskasvanuikka. Avaldanud neli raamatut, teinud performance’id, olnud filmi-, tele- ja teatrinäitleja. Kahe poja isa. Kogu selle tegevuse ajal polnud ise kindel, mida teeb.
Kord peeretas nii tugevalt, et seljas hakkas valus. Tänase päevani näib, et see ongi tema kõige suurem saavutus. See on ainuline, samas kui kõike seda, mida varem mainitud, on teinud ka paljud teised. Tal õnnestus ka õhus lendava kärbse pihta sülitada. Elijas on saanud Leedu Kultuuriministeeriumi kunstimeisterlikkuse auhinna.
Ta usub, et kõik on mäng. Püüab seda sageli ka iseendale ja teistele meelde tuletada. Kogu loominguline töö on kas kutse mängule või mäng ise. Elijas on kindel, lõplik tõde ei ole kunagi mingi väide. See on hoopis küsimus. Absurdne küsimus. Aga see küsimus tuleb veel leida.
Neljapäeval, 11. mail kell 20.00 Vildes ja Vines.
Laupäeval, 13. mail kell 22.00 kultuuriklubis Salong.
Lote Vilma (Läti)
Lote Vilma (s 1993) on illustraator ja luuletaja. Ta joonistab ka koomikseid ja tema esimene graafiline romaan ilmub sel aastal. Ta on kirjutanud ja illustreerinud kaks oma raamatut – lastele mõeldud luulepildiraamatu „Dzejnieks un Smarža” („Luuletaja ja lõhn”, 2019) ja noortele mõeldud proosapoeemiraamatu „Ūdenstornis” („Veetorn”, 2021), mis on mõlemad saanud riiklikke auhindu illustratsioonide või kirjutatud teksti eest.
Tema debüütluulekogu „Meitene” ( „Tüdruk”) ilmus 2021. aastal. See ei sisalda illustratsioone! Peale kirjutamise ja joonistamise on Lote nüüd üks kirjandussaadete saatejuhte raadios ja kord kuus saab teda näha joonistamas improvisatsioonilises joonistusteatri etenduses kohalikus baaris.
„Ma pole kindel, et unistus on unistus, kui sel pole vähemalt veidi lootust täituda.
Tundub, et selline unistus tunduks mulle surnuna, pealegi — kes saab tõesti öelda, mis on võimalik ja mis mitte!
Või ehk on võimatu unistus selline unistus, mis kunagi ei lõpe, midagi, mille poole tuleb kogu elu püüelda.
Igatahes tunnen, et unistus peab tunduma elusana.
Unistan enda põhjalikust tundmaõppimisest ja seeläbi rohkem rahu leidmisest siin olles.
Loodan, et loovtöö, nii minu kui teiste oma, on üks viis, mis mind sinna võiks viia.”
Lote Vilma
Teisipäeval, 9. mail kell 19.30 kultuuriklubis Salong.
Vaata lisaks: Lote Vilma (Läti) videotervitust
Andy Willoughby (Ühendkuningriik)
Andy Willoughby on luuletaja, näitekirjanik ja produtsent, kes elab Inglismaa kirdepiirkonnas. Ta on teinud kaua, juba 2000. aastate algusest, koostööd kirjanike ja muusikutega Soomest ja Eestist. Andy Willoughby oli 2019. aastal UNESCO kirjanduslinna Tartu residentkirjanik ja tegi 2011. aastal koostööd Euroopa kultuuripealinna Turuga. Middlesbrough rahvusvahelise luulefestivali T Junction ühe korraldajana oli tal võimalik kutsuda sinna esinema Tartu luulelegend Jaan Malin. Andy Willoughby on avaldanud luuleraamatud on Tough („Sitke”, Smokestack Books), Sampo: Heading Further North (Red Squirrel Press) koos Bob Beagriega, mis on välja antud nii eesti kui soome keeles (e.k („Sampo: teel kaugemale Põhja”, Luul 2015, tõlkinud Kersti Unt) ning Between Stations („Jaamade vahel”) mille on tõlkinud eesti keelde Kersti Unt ja soome keelde Kalle Niinikangas ning mille eesti- ja soomekeelset väljaannet esitleb Prima Vistal kirjastus Enostone. Andy Willoughby loomingut on avaldatud mitmes antoloogias, nagu näiteks The Land of Three Rivers: the Poetry of North East England (B loodaxe Books), From the Ancestors: Poems and Prayers for Future Generations (Trancemission Press) ja Summer Anywhere (Dreich Press).
„Minu võimatu unistus on, et side loodusega, mida tundsime Covidi pandeemia aegu, ei oleks täiesti kaotsi läinud. Nagu paljud teised, tundsime mina ja minu naine Rebecca toonases lukustatud ühiskonnas ümbruse suur ravijõudu. Seda võimendas selles suures vaikuses loodus, mis nii kiiresti lõi õitsele, kui ühiskond lakkas seda saastamast: me nägime kohalikes parkides hirvi, kohalikes tiikides kopraid ja kuulsime kõikjal me ümber linde laulmas, suurem osa inimesi soovis omavahel suhelda ja oli selgesti näha, et kui me, inimesed, korraks peatume, ümberringi vaatame ja kuulama jääme, mõistame, et me pole siin üksi, vaid oleme osa vägevast olemise vaimust, mida me vajame palju enam kui see vajab meid. Elamises pole loota kuigi palju õnne, kui me seda võlujõudu ei tunnista. Kui Ron Whitehead palus minult luuletust oma antoloogia From The Ancestors jaoks, valdas mind soov kirjutada sellest tundest siin Durhami ümbruses ja ma mõistsin ka selle universaalsust. Minu võimatu unistus on, et me peaksime meeles nende aastate väge, kui maailm püsis vaikselt paigal, seda suurt vaikust ravimas kurja, mida me inimestena oleme teinud loodusele, ja et peaksime ühtlasi meeles, kuidas loodus meid vastutasuks hoiab ja tervendab.”
Andy Willoughby
Reedel, 12. mail kell 15.00 Emajõe-äärsel retkel, kogunemine Raekoja platsis purskkaevu juures.
Laupäeval, 13. mail kell 18.00 kultuuriklubis Salong.
Anton Flint (Ühendkuningriik)
Anton Flint on rahvusvaheliselt tuntud rokk-kitarrist ja džässpianist Middlesbrough’st. Ta mängis 1990. aastate alguses protogrunge ansambli The Joes liikmena Seattle’is Ameerika Ühendriikides. Flint on pidevalt esinenud luuletajate taustamuusikuna, töötades Lemn Sissay ja Manchesteri grupiga Giro poets, ja toetanud esinemistel Electric Kool Aid Cabaret Trio liikmena muusikaliselt tuntud luuletajaid, nagu näiteks Joelle Taylor, Siddharta Bose, Jacob Sam-La Rose, Rachel Long ja Esa Hirvonen.
Anton Flint on teinud tihedat koostööd Andy Willoughbyga, alates ajast, mil nad moodustasid 1990. aastatel Manchesteris ja Londonis tegutseva džässiliku luuleimprovisatsiooniduo Barbed Wire Dogs. Flint on loonud multimeediamuusika Andy luulekogul põhinevale kavale Between Stations („Jaamade vahel”) koos soome legendaarse rokk-kitarristi Masi Hukariga ning on aidanud kirjutada laule teatriprojektidele, näiteks Salamander Songs (2017), mida toetas Inglismaa Kunstinõukogu (Arts Council England), samuti muusika lühifilmile The Last Salamander (Dan Perry Productions, 2017).
Laupäeval, 13. mail kell 18.00 kultuuriklubis Salong.
Clara Amaral (Portugal)
Clara Amaral on kunstnik, kes töötab teksti ja performance’iga. Tema interdistsiplinaarne kunstnikupraktika küsib, mida tähendab olla lugeja, olla kirjanik, püüdes avardada olemasolevaid lugemise, kirjutamise ja kirjastamise viise. Tema praktikas on kesksel kohal uurida publitseerimise viise ja kirjutamise ning keele performatiivseid aspekte feministliku ühisosa kaudu. Clara Amarali töid on tutvustatud Hollandis, Portugalis, Hispaanias, Belgias, Rootsis, Austrias, Norras, Šveitsis, Prantsusmaal jne.
Küsimusele tema võimatu soovi kohta vastas Clara Amaral niisuguse häälikumängulise tekstiga, et selle eestindamine ilma seda tundmatuseni moonutamata jääb paraku võimatuks sooviks.
i’m not sure if it’s an impossible wish wish wish maybe i don’t like it when the word “wish” and “impossible” are together like close together i think i think some words shouldn’t be in proximity since it might disturb the order of things like what things what order oh just you know it might do a bad spell a spell of the baaaaaaaaaaaad d d d d and prevent happenings and turn stuff stuffy stuff being turned sometimes i listen to classical music and i thrive i thrive so much so so much i don’t know it’s weird i know it’s weird specially because it’s all this dead white men right right and i wish it wouldn’t be just those dead white men that wrote the classical classical music that i so much so much thrive on so YA maybe that is something i wish you see right there it just came out of me i literally didn’t even noticed it it was just when i was rereading what i wrote cause i do that that i saw that i said i wrote i wish if you know what i mean i think you do i hope you do i do you do so that’s that that
sometimes i also wish i could write different things you know things that would be open things closed things middle things high things the things i’ve been writing lately have to do with dance my grandma dance again alexander technique a girl having time’s back my great grandmother my mother hands with six fingers my mother i sometimes
Teisipäeval, 9. mail kell 21.00 Utoopia Saatkonnas.
Penny Boxall (Ühendkuningriik)
Penny Boxall on Šoti päritolu luuletaja, kelle sulest on siiani ilmunud kolm luulekogu: Ship of the Line („Liinilaev”, Eyewear, 2014), Who Goes There? („Kes seal käib?”, Valley Press, 2018) ja Praise of Hands („Käte kiituseks”, Naoko Matsubara puulõigetega, Ashmole’i muuseum, 2020). Boxall on võitnud Edwin Morgani luuleauhinna ja Mslexia/PBS rahvusvahelise naiste luuleauhinna. Ta on Kuningliku Kirjandusfondi (Royal Literary Fund) stipendiaat Cambridge’i ülikooli Cavendishi kolledži juures, Oxfordi ülikooli Mertoni kolledžis (2019), Château de Lavignys, Šveitsis (2018), Hawthomdeni lossis Šotimaal (2017, 2023) ja Gladstone’i raamatukogus Walesis (2017). 2021. aastal sai ta Inglise Kunstinõukogult (Arts Council) toetuse oma esimese lasteromaani kirjutamiseks ja praegu valmistab ta koos paleontoloog Frankie Dunni ja löökpillimängija Jane Boxalliga ette projekti Replaying the Tape, mis jõuab publiku ette 2023. aasta sügisel New Yorgis.
2022. aasta augustis viibis Boxall Tartu ja Norwichi kirjanikevahetuse programmi raames residendina kuu aega Tartus. Valiku tema siinsetest muljetest inspireeritud luuletusi on tõlkinud eesti keelde Kersti Unt ja need ilmuvad ajakirja Akadeemia mainumbris. Meil on hea meel tervitada Pennyt taas Tartus ning kui me küsisime, mida ta arvab selleaastase festivali teemast, vastas ta meile luuletusega:
Võimatud ülesanded
Ütle, et leidku ta mulle
kaev, kus niiskust ei oleks/ kaev, märg mis poleks
pimeduseta öö
tee, kus eksimist pole
Ütle, et leidku ta mulle
asi, mis täiesti veata
meri, kus hoovusi pole
viis, kuis unustust leida
Ütle, et leidku ta mulle
pidusöök ainult piprast
koit, kus hommik ei järgne
viis, kuis õiglane olla
Ütle, et leidku ta mulle
kodu, kus puuduks uks
silmapiir, ligi mis oleks
miski, mis kindluse annaks
Ütle, et leidku ta mulle
väike lapike maad
sirp, mis tehtud on nahast
leidmiseks seatud tee.
Inglise keelest tõlkinud Kersti Unt
Laupäeval, 13. mail kell 17.30 kultuuriklubis Salong.
Jinn Bug (USA)
Jinn Bug on luuletaja, fotograaaf, aednik, aktivist, visuaalkunstnik, käsitöökunstnik ja elupõline unistaja. Tema fotogtaafilisi vinjette ja luuletusi on ilmunud kvartalikirjas Appalachian Heritage, ajakirjas New Southerner, LEO Weeklys, ning teistes trüki- ja veebiväljaannetes. Tema viimane luuleraamat on koos Ron Whiteheadiga kirjutatud Nights at the Museum („Ööd muuseumis”, e.k 2020, tõlkinud Doris Kareva). 2023.aastal võitis tema sonett Eden Without Us („Eeden ilma meieta” ) Southern Shakespeare’i Festivali ülemaailmse sonetivõistluse. Hetkel töötab Jinn raamatuga Everything Lost Comes to the Intersection („Kõik, mis on kadunud jõuab ristumispaika”). Vt www.JinnBug.com.
„Ma tahaksin lõpetada oma uue raamatu järgmisel aastal Eestis UNESCO kirjanduslinna Tartu resident-kirjanikuna.
Aga see on võib-olla isegi võimalik unistus.
Nagu Ron, olen ka mina terve elu tegelenud unistamise ja unistuste teokstegemisega.
Üks mu praeguseid „võimatuid unistusi” on näiteks ärgitada oma naabreid suurendama oma hoovide elurikkust,
nii et need toidaks loodust ja neid endid. Selle unistuse nimel olen töötanud juba 20 aastat.
See, kui paljud inimesed kasvatavad Tartus linnakeskkonnas aedvilju ja lilli, mõjus väga julgustavalt.”
Jinn Bug
Neljapäeval, 11. mail kell 18.30 kultuuriklubis Salong.
David Hartley (Ühendkuningriik)
David Hartley on kummaliste lugude autor Manchesterist ning Prima Vista 2024 projekti „Too kaasa oma utoopia” raames Tartus residentuuris viibiv kirjanik. Hartley kirjutab kummitustest, jumalatest ja nähtamatutest elevantidest ning tema lühijuttude kogumik „Fauna” oli prestiižse Edge Hilli auhinna üks juhtivaid nominente. Tal on Manchesteri ülikooli doktorikraad loovkirjutamises ja hetkel on ta üks saate Autism Through Cinema kaasautoritest. Tema loomingut on ilmunud Ambit Magazine’is, Black Static Magazine’is ja The Gastlingis ning see uurib reaalse ja ebareaalse piire. Seal kohtab kummitusi, jumalaid,võimatuid linde ja nähtamatuid elevante. Oma residentuuripäevikl uurib ta Tartu ja Manchesteri piirialasid, püüdes kirjutada portaalidest ja mälestustest.
Eelmisel ööl nägi ta, nagu sageli, unes ujumisbasseine. Bassein asus paljudes tubades ja vesi läikles meeleolu loovas valguses. Vee sügavus oli mõõtmatu ja mõnikord olid basseinid inimesi täis, mõnikord aga tühjad. Kui ta basseisnist lahkus, et minna sõpra otsima, pidi ta minema läbi parklate, elumajade, üle umbrohtu kasvanud tühermaa ja läbi vana teatri lavataguse. Sõpra ta ei leidnud. Talle öeldi, et sõber olla läinud basseini. Aga teed tagasi basseini ta ei leidnud. Ärgates unistab ta pettumusteta maailmast. Unistab ajast, mil elu ärritavad asjad võib kõrvale lükata, nii et saaks tegeleda tähtsamate mõistatustega. Ta unistab konventsioonide uputamisest, mis on ehk võimatu, nii et saaksime kindlameelsemalt ujuda võrratult kummaliste asjade keskel.
Kolmapäeval, 10. mail kl 12.00 Tartu Kirjanduse Maja saalis.
Laupäeval, 13. mail kell 19.10 kultuuriklubis Salong.
Edgars Rubenis (Läti)
Edgars Rubenis on kitarrist ja helilooja, kelle taustaks on eksperimentaalne rokkmuusika ja uue muusika komponeerimine. Tema hetkeprojekt Pains And Boogies, mis koosneb kolmest albumist, uurib teraskeeltega kitarri traditsioonide elujõulisust.
Töötades eriti varajase bluesi ja ragtime’i vormidega, kirjutab ta näiliselt vanu, kuid täiesti uusi lugusid — materjali, mis austab nende stiilide suuri algatajaid ja julgeb ka omal moel hargneda.
Edgars Rubenis ilmus esmakordselt underground-muusika maailma 2000. aastate keskel Riia eksperimentaalse rokkbändi Mona de Bo liikmena.
Seda on peetud üheks kõige olulisemaks ansambliks viimase kümnendi Balti muusikamaastikul ning see on avaldanud viis albumit, mis hõlmavad psühhootilist indie garage’i, vaba improvisatsiooni ja mürarokki kokkupuuteid.
Teisipäeval, 9. mail kell 21.00 Kultuuriklubis Salong.
Marija Luīze Meļķe (Läti)
Marija Luīze Meļķe (1997) on luuletaja ja näitleja, karikaturist ja publitsist, seni kõigis neis valdkondades paljutõotavaks peetud.
Aeg-ajalt tähistatakse seda potentsiaali mõne riikliku auhinnaga.
„Minu võimatu unistus nii inimese kui ka luuletajana oleks selline rahaline sissetulek,
et ma ei peaks toimetuleku pärast muretsema,” ütleb ta.
Teisipäeval, 9. mail kell 19.30 kultuuriklubis Salong.
Anna Belkovska (Läti)
Anna Belkovska (1992) on luuletaja ja näitekirjanik. Tema esimene luulekogu „Veranda” sai Läti kirjanduspreemiate jagamisel 2022. aasta parima debüüdi auhinna. Praegu töötab Anna juba oma järgmiste raamatute kallal (üks neist räägib teismelistest Läti väikelinnades 2000. aastate alguses) ning teatrietendusega (mis esietendub just festivalinädalal), mis räägib tema isast ja pere elust sõltuvushaige isaga. Selles etenduses astub Anna esmakordselt ka teatrilaval üles.
„Minu võimatu unistus inimese ja kirjanikuna on see, et oleks rohkem aega. Tööle keskendumise, sõprade ja pere eest hoolitsemise, reisimise ja mitte midagi tegemise soovi; depressiooni ja ärevusega võitlemise, erinevate valdkondade tundma õppimise ja uurimise soovi vahel jääb mul kahjuks alati ajast puudu.
Pean leppima faktiga, et kunagi ei jätku aega kõige tegemiseks. Pean alati tegema järeleandmisi ja muutma prioriteete, kuid siiski on võimatu kõike korraga teha, eriti kui tuleb võidelda Baltimaade talvega, mil üldse millegi tegemine on suur väljakutse.”
Anna Belkovska
Teisipäeval, 9. mail kell 19.30 kultuuriklubis Salong.
NB! Kahjuks ei osale Anna Belkovska luuleõhtul, kuid teised kaks luuletajat on Tartus ja ootavad kõiki huvilisi kuulama!
Hans Platzgumer (Austria)
Kirjanik, muusik ja helilooja Hans Platzgumer sündis 1969. aastal Innsbruckis, praegu elab ta vaheldumisi Bregenzis ja Viinis. Ta kirjutab romaane ja esseid ning loob teatri- ja kuuldemängumuusikat.
Viinis ja Los Angeleses muusikat õppinud ning maailma eri paigus elanud Platzgumer on välja andnud mitukümmend albumit ja esinenud paaril tuhandel kontserdil. Ta on kirjutanud eri koosseisude jaoks punk-, rokk- ja elektroonilist muusikat, New Yorgis loodud rokktrio HP Zinker sai 1990. aastatel Grammy nominatsiooni. Tartusse võtab laulukirjutaja Platzgumer kaasa oma poolakustilise indie-rokkbändi Convertible.
Pärast rahvusvahelist muusikukarjääri on Platzgumeri loomingulise tegevuse raskuspunkt kandunud viimasel paaril aastakümnel kirjandusele. Tänaseks on ta avaldanud 10 raamatut, lisaks romaanidele paar esseeraamatut ja laulutekstide kogumiku.
Autobiograafiline esikromaan elust muusikuna „Ekspeditsioon” (Expedition) ilmus 2005, laiemat tähelepanu äratas 2011. aastal ilmunud „Elevandijalg” (Elephantenfuss), mille tegevus toimub 25 aastat pärast katastroofi Tšornobõli tuumajaama ümbritsevas surmatsoonis. Eesti keelde on tõlgitud Platzgumeri seni kõige menukam, Saksa Raamatuauhinnale nomineeritud romaan „Serval” (Am Rand, 2016). Viimati ilmunud romaanist „Bogneri lahkumine” (Bogners Abgang, 2021) saab Piret Pääsukese tõlkes lugeda katkendit ajakirja Akadeemia aprillinumbrist.
Romaanikirjanik Platzgumerit huvitavad äärmuslikud olukorrad, hall tsoon elu ja surma vahel, piirisituatsioonid, milles avaldub inimese tõeline olemus. Tema loomingu läbivaks teemaks on inimese käitumise ja valikute eetilisus ning vastutustunde tajumine.
Platzgumer ei kirjuta üksnes romaane, vaid ta on ka tänapäeva ühiskonda ja kultuurielu analüüsiv tundlik ja kriitilise sulega esseist. Festivalil avatud Utoopia Saatkonda võtab ta kaasa oma nägemuse täna veel võimatust maailmast, mida kirjeldab nii: „Minu utoopia, võib-olla võimatu, võib-olla alles fööniksina tuhast reaalsuseks saav unistus on inimkond, kes suudab ületada nüüdisaja kapitalistliku maailmakorralduse laiaulatuslikult destruktiivse, enesehävitusliku vormi ja vastupidiselt lühinägelikele, isemeelsetele huvidele suudab mõista end osana loodusest.”
Teisipäeval, 9. mail Tallinna Kadrioru Saksa Gümanaasiumis.
Neljapäeval 11. mail kell 21.00 Utoopia Saatkonnas.
Laupäeval, 13. mail kell 20.00 kontserdil „Kirjanikud muusikas” oma bändiga Convertible.
Loe ja vaata lisaks:
Hans Platzgumer „Eurotsentrismi lühike ajalugu”, Sirp 28.04.2023
Hans Platzgumer (Austria) – videotervitus
Rimma Markova (Rootsi)
Luule- ja proosakirjanik ning Rootsi PEN-klubi liige Rimma Markova on sündinud Peterburis geodeetide peres. Ta lõpetas Pedagoogilise Instituudi joonistamisõpetaja erialal ning töötas 12 aastat kooliõpetajana Murmanski oblastis. Seal ilmusid ka tema esimesed kaks luuleraamatut. Tagasi Peterburi tuli Markova juba tunnustatud poeedina, hiljem aga emigreerus Rootsi, kus elab praeguseks juba üle 20 aasta.
Rimma Markova luuletusi on tõlgitud rootsi, inglise, gruusia, bulgaaria ja hiina keelde. Sel kevadel ilmus tema looming eesti keeles ajakirjas Looming Katrin Väli tõlkes. Markova luule on siiras, lihtne, ilma kaunistuste ja paatoseta, see meenub tavalist kõnet. Iga luuletus on tugev just oma lihtsuse ja aususe tõttu.
Markova on tuntud ka kui proosakirjanik, tema romaan „Stoltz” räägib rootslase Stoltzi ja tema venelannast naise Olga suhetest. Raamat „Must viiking”, mis on ilmunud Rootsis vene keeles koos rootsikeelse paralleeltõlkega, räägib segaperest pärit lapse enesemääratlemisest: teismeline peategelane tunneb end võõrana nii Rootsis, kus ta elab, kui ka Venemaal, kust on pärit tema ema, ning samuti oma isa kodumaal Somaalias.
Markova on osa võtnud paljudest rahvusvahelistest luulefestivalidest ning on mainekate kultuuri- ja kirjanduspreemiate laureaat. 2011. aastal pälvis Markova Rootsis Aasta Rahvavalgustaja tiitli.
„Ma soovin näha Venemaad vaba demokraatliku riigina. Riigina, mille pärast pole häbi. Siiani on see kahjuks võimatu soov.“
Rimma Markova
Teisipäeval, 9. mail kl 17.30 Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis.
Neljapäeval, 11. mail kl 14.30 Tartu Linnamuuseumis.
Reedel, 12. mail kl 15.30 Tartu Ülikooli raamatukogu muusikaosakonnas.
Jenny Erpenbeck (Saksamaa)
Kirjanik ja lavastaja Jenny Erpenbeck sündis 1967. aastal Ida- Berliini intellektuaalide perekonnas. Tema teekond kirjanduseni võttis aega, kuigi kirjanikud olid nii vanavanemad kui ka teadlasest isa.
Õppinud raamatuköitjaks, töötas Jenny Erpenbeck teatris rekvisiitori ja kostümeerijana ning avastas oma kire teatri vastu. Pärast õpinguid teatriteaduse ja muusikateatri režii erialal töötas ta Austria ja Saksamaa ooperimajades ning on alates 1998. aastast vabakutseline lavastaja.
1999. aastal ilmus esikteos, jutustus „Vana laps“ (Die Geschichte vom alten Kind), milles on leitud paralleele Kafka moonutatud maailmadega. Teos äratas saksa kirjandusruumis kohe suurt tähelepanu ja on tõlgitud ka eesti keelde (Pegasus, 2009, tlk Sigrid Reili).
Debüütromaanis „Külaskäik“ (Heimsuchung, 2008) jutustab Erpenbeck loo ühest suvemajast ja selle elanikest läbi kogu 20. sajandi, aga ennekõike on see raamat kodust, paiksusest, kõigest sellest, mis inimesi mingi koha, maastiku, kultuuri külge seob. Ka 2012. aastal avaldatud ja 2021. aasta lõpus eesti keeles ilmunud „Viimsepäeva õhtu“ (Aller Tage Abend, e. k. Gallus, tlk Terje Loogus) on rännak läbi 20. sajandi karmide sündmuste. Mõlemas romaanis on üksikisiku elusaatus paigutatud ajaloolisse konteksti ja sisse põimitud Erpenbecki enda perekonnalugu.
„Viimsepäeva õhtut“ on nimetatud kirjanduslikuks eksperimendiks. Erpenbeck kasutab peategelase elukäiku kujutades kirjanikule antud võimu lasta juhtuda võimatul – ta annab 20. sajandi algul Galiitsias sündinud lapsele viis erinevat elu ja laseb tal viis korda surra.
Erpenbecki värskeimat romaani „Kairos“ (2021) peetakse üheks kõige siiramaks ja paremaks romaaniks SDV allakäigust. Romaanis, mille tegevus toimub 1980. aastate lõpus Ida-Berliinis, jutustab ta suure vanusevahega paari armastusloo, selle taustal arenevad sündmused, mis viivad müüri langemiseni.
Arvukate kirjandusauhindadega tunnustatud Erpenbecki loomingut on tõlgitud 30 keelde. Kriitikute hinnangul on ta üks saksa nüüdisaja erakordsemaid kirjanduslikke hääli, kelle loomingus sulavad harmooniliselt kokku mõistuse ja südame hääl. Tema sugestiivses keeles, täiuslikult komponeeritud ja laia tõlgendusruumiga proosas nähakse luulele omaseid jooni.
„Minu kahjuks ilmselt täitumatu soov on, et kõik rahvad maa peal lahendaksid oma eriarvamused ilma verevalamiseta.“
Jenny Erpenbeck
Kolmapäeval, 10. mail kell 17.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis.
Neljapäeval, 11. mail kell 17.30 Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus (Narva mnt 11).
Vaata lisaks: Jenny Erpenbeck (Saksamaa) – videotervitust