Kristel Mägedi näitlejaharidusega vabakutseline kirjanik, muusik, ning maalikunstnik.

fs (Indrek Mesikepp) on luuletaja ja DJ, ajakirja Looming peatoimetaja. Teeb IDA raadios postpungisaadet “Floorhsow”.

Aime Hansen on kirjanik, performance kunstnik ja visuaalne kunstnik. Ta on avaldanud proosa-  ja luuleraamatuid, esinenud paljudel üritustel ja festivalidel, pannud välja näitusi. Hariduselt TÜ lõpetanud keeleteadlane. Seekord esineb ta Insomniathoni kavas teatraalse lavaluulega.

Aime on juba pikemat aega kirjutanud ja esitanud story-telling stiilis teatraalset lavaluulet nii eesti kui inglise keeles. Luuletused on stseenid, mitmesuguste tegelaste monoloogid ja dialoogid. Luule-etenduse käigus tegelased muutuvad kolmemõõtmeliseks, luuletaja ise mängib oma karaktereid.  Insomniathoni kavas astuvad lavale näiteks Kahtlane Härra Professor, Otsekohene Naabrinaine, Globe Teatri näitleja George, Viisakas Tulnukas jt. Selle kava jaoks on Aime valinud humoorikad luuletused.

Aime arvab et osalemine Londoni lavaluule maailmas on tema praegust luulestiili suuresti mõjutanud. Teisalt on tema praegune luule inspiratsiooni saanud muistsetest kultuuridest (Egiptus, Sumer jne), lapsepõlve mälestustest ja elu müsteeriumidest. Aime luule tõsisemat poolt võib kogeda luuleraamatus “Ma olin mereingel” ( 2011).  Aime proosat iseloomustavad jooned on  visuaalsus, armastus müstika ja põnevuslugude vastu ning mõjud erinevatest kultuuridest üle maailma. Proosaraamatud: “Jaipur-Delhi-Himaalaja: reisikohvrist leitud lood”(2009, novellikogu, pälvis kirjanduspreemia), “Eestlasena Londonis: kübar jalas, saabas peas” (2011, reisiraamat ) ning “Uus-Meremaa sõnas ja pildis” (2011, reisiraamat ).

Raamatud inglise keeles : “Coffee morning with angels”, (2018, luulekogu)
“Maagilised peeglid /Magic Mirrors”, (2019, kahekeelsete tekstidega kunstiraamat ).
Loomeisiku kontakt: globaltraveller678@gmail.com

Aime esineb Insomniathoni kavas laupäeval, 11. mai õhtul humoorika teatraalse luule kavaga inglise keeles.

Alan N. Shapiro on Saksamaal elav ameeriklane, kes on kaitsnud doktorikraadi kunsti- ja meediauuringute alal Oldenburgi ülikoolis. Tema kõige värskeim raamat pealkirjaga “Decoding Digital Culture with Science Fiction: Hyper-Modernism, Hyperreality, and Posthumanism” ilmub kirjastuse Transcript Verlag väljaandel tänavu juunis. Varem on temalt ilmunud raamat “Star Trek: Technologies of Disappearance, The Software of the Future, Transdisciplinary Design, and The Technological Herbarium”. Ta õpetab uue meedia teooriat Bremeni Kaunite Kunstide ülikoolis ning samuti Luzernis, Šveitsis. Varem oli ta Essenis Folkwangi ülikoolis heterotoopia professor. Praegu kirjutab ta oma auto-sotsio-biograafiat pealkirjaga Venice in Las Vegas. Shapiro määratleb end ulmeteoreetikuna.

Halõna Kruk (sündinud 1974) on rahvusvaheliselt tunnustatud luuletaja, tõlkija ja kirjandusteadlane. Ta on olnud Ukraina PENi asepresident ning õpetab praegu Lvivis Ivan Franko ülikoolis ukraina kirjandust. Krukilt on ilmunud kuus luulekogu, ta on pälvinud mitmesuguseid kirjandusauhindu ning tema luulet on tõlgitud enam kui 20 keelde; eesti keelde on tema loomingut vahendanud Anna Verschik ning Maarja Kangro, viimane pälvis Kruki luuletuse „Inimkonna ajalugu” tõlke eest mullu August Sanga nimelise luuletõlkeauhinna. Kruk kirjutab ka lastele ja noortele ning tema lasteraamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Kristina Viin (sündinud 22. novembril 1985 Võrus) on kunstnik, illustraator ja luuletaja. Viin on õppinud skulptuuri Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ning Tartu Ülikoolis teoloogiat ja religiooniuuringuid. Temalt on ilmunud luulekogud „Nõtkel elevandisammul” (2014) ja „Isepüüdleja” (2018) ning „Unetamisi” on tema kolmas kogu. Kristina Viin on Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi ja Eesti Kirjanike Liidu liige.

Hullunud Tartu festivali ajal kirjutati, et Kiho on suur luuletaja, kelle loomingut on osanud tähele panna mitmed kirjandusteadlased, kes on tõstnud esile ta “luule laia diapasooni – ka vormi mõttes” (nii Sirje Olesk), aga ka loodusteadlased, kes on rääkinud ta “hingest tulevatest tarkadest salmidest ja eripärasest rahvuspoliitilisest luulest” (nii Kalevi Kull), mida aga keegi tänapäeva Eestis eriti avaldada ei taha. Seepärast on neid tekste ka harva kuulda-näha. Nüüd võib mõnd teksti taas kuulda, lisaks tema tehtud tõlkeid, millest viimatised ilmusid Akadeemia aprillinumbris Kant 300, mis on Veinis ja Vines toimuval luuleõhtul ka saadaval

Claudia Baniahmad on farmatseut ja luuletaja, kes elab Saksamaal Marburgis ning on apteegi  Apotheke an der Hohen Leuchte vaimne ja ärijuht. Tänavu ilmub saksa kirjastuse Noel-Verlag väljaandel tema luulekogu. Tal on doktorikraad endokrinoloogias ning ta on töötanud Max Plancki Instituudis Münchenis ning Ameerikas Houstonis kolledžis Baylor College of Medicine. Baniahmad praktiseerib alternatiivmeditsiini, keskendudes holistilisele teraapiale, tema luule käsitleb tervenemist kooskõlas loodusega ning posthumanistlikku ökoloogiat maailmas, kooseksisteerimist mitteinimliku, tehnoloogilisega.

Olen sündinud Tallinnas, aga suure osa elust elanud Tartus ja olnud seotud kultuurikorraldusega. Seni olen avaldanud oma tekste Värskes Rõhus, Vikerkaares ja Müürilehes. Minu debüüt novellikogu „Kafe” oli nomineeritud Betti Alveri kirjandusauhinnale. Ma olen suur vaatleja ja kirjutamise puhul on mulle oluline intuitiivne lähenemine. Minu hobideks on lugemine, ujumine, kõndimine ja päeviku kirjutamine. Meeldib käia ka teatris, kinos, näitustel ja niisama linnas ja looduses ringi tuiata. Hetkel õpin lisaks magistriõppes linnakorraldust ja olen huvitatud ka linnaruumiteemadest.

Olen filosoofiateaduskonna doktorant ja sõnaseadmine ühel või teisel viisil on mu igapäeva lahutamatu osa. Luuletuste kirjutamises köidab mind see, kuidas tuttavad sõnad võivad käituda täiesti etteaimamatult. Mõnikord saan millestki päriselt aru alles siis, kui sellest on saanud luuletus. Luuletusega püüan väljendada midagi, mida ei ole osanud teisiti öelda. Mulle näib, et paljud kirjanikud, kelle luuletusi või raamatuid armastan, kirjutavad üht ainust lugu üha uuesti ja nii ka mina, kuni mul õnnestub (kui õnnestub) see tabamatu kinni püüda.

Kirjastus Ilmamaa on avaldanud minu debüütkogu „Valguse teed minna”.

Ásta Fanney Sigurðardóttir (sündinud 1987) on kunstnik ja luuletaja, kes muu hulgas töötab nootide, helide ja sõnade, aga ka etenduskunstiga. Tema loomingus pöörab tähelepanu ootamatule ja veidrale ning hajutab piire erinevate meediumide vahel. 2018. aastal toimus Reykjavíki kunstifestivalil tema etendus „Lunar-10.13 & Gáta Nórensu”, mis põimis luulet, muusikat ja installatsioone. Tema loomingust leiab muu hulgas tursaooperi ning üminal ja kõlaluulel põhinevaid kooripalasid. Ta on oma kompositsioonide, luule ning etendustega üles astunud mitmesugustel festivalidel ja näitustel nii Islandil kui ka mujal maailmas. 2017. aastal pälvis ta Kópavoguri luulepreemia ning 2021. aastal nomineeriti ta Bernard Heidsieck-Pompidou kirjandusauhinnale. 

Timo Toots (1982) on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle teosed väljenduvad interaktiivsete installatsioonidena, mis tegelevad sotsiaalsete käitumismustrite, infovälja ja virtuaalsusega. Tema loomingus tulevad esile küsimused tehnoloogilise arengu mõjust ühiskonnale ja indiviidi elukvaliteedile. Ta on alates 2006. aastast eksponeerinud oma teoseid nii Euroopas kui ka Ameerikas ja Aasias ning tema loomingut leidub nii erakogudes kui ka Eesti Kunstimuuseumis ning Kunsti ja Meedia Keskuses Saksamaal (ZKM – Zentrum für Kunst und Medien). 2012. aastal pälvis Toots Prix Ars Electronica interaktiivse kunsti kategooria olulise preemia Golden Nica. 2013. aastal asutas ta Lõuna-Eestis kunsti- ja tehnoloogiatalu Maajaam, mida juhib koos Mari-Liis Rebasega. Maajaam pakub residentuuriprogrammi kunstnikele ning mitmesuguseid töötubasid. Talu ümbruses eksponeeritakse koos suurema meeskonnaga teostuvat tehnoloogiakunsti vabaõhunäitust Wild Bits ning oma stuudios nimega Masinism leiutab Toots mitmesuguseid mängulisi esemeid.  

Kalli Kalde (1967) on õppinud Tartu Kunstikoolis ja Tallinna Ülikoolis ning töötab praegu maali, joonistamise ja graafika õpetajana Tartu Kunstikoolis. Eesti Vabagraafikute Ühenduse ja Tartu Kunstnike Liidu liige. Näitustel esineb maalide ja graafikaga alates 1988. aastast, tema töid on valitud rahvusvahelistele näitustele paljudes välisriikides. Kalde on pälvinud järgmised auhinnad: 2020. a žürii medal Poolas Lodzis (17th International Triennial of Small Graphic Forms), Aasta Graafik 2019 (Eesti Vabagraafikute Ühenduse preemia), 2015. a I preemia Bulgaarias Sofias 14. Lessedra rahvusvahelisel graafikanäitusel ning 2015. a II preemia Rootsis Tidaholmis 7. rahvusvahelisel litograafiasümpoosiumil.

Joanna Concejo on sündinud 1971. aastal Poolas, Słupskis ning õppinud Poznani Kaunite Kunstide Akadeemias graafika erialal. 1998. aastal, joonistamise ja illustratsiooni diplom taskus, seadis ta end püsivalt sisse Prantsusmaal. Esimest korda märgati teda kunstnikuna tänu kunstiinstallatsioonidele 2002. aastal, kui ta kutsuti osalema Busani biennaalile Koreas. Järgnevatel aastatel toimus mitu tema teoste näitust, sh Berliinis ja Pariisis. Aastal 2004 saatis ta oma joonistused Rahvusvahelisele Lasteraamatute Messile Bolognas ja sai kvalifitseeritud illustraatorite näitusele – see oli tema töö algus illustratsiooni vallas. Joanna Concejo raamatuid antakse välja Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias, Šveitsis, Poolas. Kirjastuse Format eestvõttel ilmus Poolas ja Prantsusmaal IBBY poolt auhinnatud leporello vormis raamat „Prints kommipoes” Marek Bieńczyki tekstiga ning Poola nobelisti Olga Tokarczuki tekstiga „Kaotatud hing”, mis on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde ja autaustatud Bologna Ragazzi Award Special Mentioniga, Monaco Rahvusvahelise Noorteraamatukogu White Raveniga (Internationale Jugendbibliothek), samuti Tallinna illustratsioonitriennali grand prix’ga 2023 aastal.

Joanna Concejo Eestis:
Valikut Joanna illustratsioone ja raamatuid Eestis sai esmakordselt näha näituse „Look! Polish Picture Book!” raames, mille korraldas Läänemeramaade Kultuuri Keskuse Gdańskis aastal 2016 Eesti Lastekirjanduse Keskuses. Mitmeid tema töid eksponeeriti ka Tallinna illustratsioonitriennaali „Pildi Jõud” 2020 väljapanekul Eesti Rahvusraamatukogus, kus ta muu hulgas sai auhinnaks Eesti rahvamustriga kindad, mida kannab talviti meelsasti. 2. augustil 2023 avati Eesti Lastekirjanduse Keskuses Joanna Concejo isikunäitus, mida autor ise tutvustas 8. septembril. Sama näitust on Poola Vabariigi Suursaatkonna vahendusel eksponeeritud ka Saare Maakonna Keskraamatukogus, Läänemaakonna raamatukogu lasteosakonnas ja Tapa Keskraamatukogus ning nüüd on see jõudnud Tartu Linnaraamatukogusse, Tartu Ülikooli Raamatukogusse ja Tartu Mänguasjamuuseumisse, kus Concejo illustratsioone vaadata Prima Vista kunstiprogrammi raames. Alates 17. maist kuni 16. juunini eksponeeritakse aga ERMis koostöös Adam Mickiewiczi Instituudiga mahukamt näitust. Kunstnik ise on Tartus 16. ja 17. mail, viib läbi jalutuskäike oma näitustel, juhendab õpituba, annab autogramme Tokarczuki ja Concejo raamatu „Kaotatud hing” eestikeelsesse väljaandesse ning osaleb näituse avamisel 17. mail kell 12 ERMis

Eve Kask (1958) on lõpetanud ERKI graafika osakonna raamatukujundaja diplomiga (1984). Rahvusvaheline edu tuli 1980. aastate lõpus mütoloogiliste ja feministlike allüüridega värviliste linoollõigetega (personaalnäitused 1989 Helsinkis, 1990 Hamburgis), Kase kunst on aga nelja aastakümne jooksul olnud pidevas muutumises. Kask on katsetanud 90ndate teisest poolest orgaaniliste materjalidega (29 ½ Linnagaleriis 1998) ja olnud vaimustunud kunstnikuraamatust, sel sajandil aga liikunud antropoloogilise dokumentalismi („Kuidas rääkida salapaigast seda reetmata” Shipyardis 2020) ja sotsiaalpoliitilise kunsti piirimail (2+2=… Tartmusis 2018). Pikaajalised kunstiprojektid on lõppenud raamatu väljaandmisega – „Käsmu inimesed ja majad“ I ja II (2003, 2019/20), „Eesti bussiputkade peaaegu täielik teejuht“ (koos Signe Kiviga 2008), „101“ (riigikogulaste silmad 2010), „EE Eesti Edulugu“ (2018). Mitmed kunstiprojektid on sündinud koostöös või  intervjuumeetodit rakendades nagu ka käesolevas,  kahekümne kolmest 2023. aasta tööst koosnevas sarjas „Üksindus ja üksmeel“. Viimase paari aastakümne jooksul on Kase fookuses olnud inimene ja ühiskond või siis kogukond. Personaalnäitusi on olnud kokku 37 nii kodu- kui välismaal, lisaks üle saja näitustel osalemise ja kümmekond kureeritud näitust nii Eestis kui välismaal.

Kadri Toom (1984) tegeleb eksperimentaalse graafikaga. Teda huvitavad teemad on tihti seotud elukeskkonnaga. Viimase aja teosed tõukuvad maastikukogemusest, nii ekraanidel, linnaruumis kui ka perifeersetel väljadel. Loomingus jäävad kõlama kollaažilikud vaikelud, mis peegeldavad tänapäeva inimese mõtteviisi ning ruumitunnetust. Oma teostes kasutab ta alternatiivseid ja eksperimentaalseid graafika- ja fototehnikaid ning kombineerib neid värvipindadega. Tema tegemisi iseloomustab üüüd väljuda traditsioonilisest vormist graafikas. Kadri Toom on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna aastal 2006 ja Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakonna magistrikraadiga 2009. aastal. Ta kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Vabagraafikute Ühendusse ning juhendab Eesti Kunstiakdeemias ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis tudengeid vabagraafika kursustel.

www.instagram.com/kadritoom

Elisabeth Heinsalu (s. 2003) õpib Tartu Ülikoolis prantsuse keelt ja kirjandust. Tema loomingut on avaldatud Loomingus, Värskes Rõhus ja väliseesti väljaannetes Kontakt ning Elo. 2023. aastal ilmus Heinsalu debüütluulekogu „Kui ma olin udu” (Kirjastus Tuum). Raamatus vaadeldakse selliseid teemasid nagu väliseestlus, õiglus, ahvatlused, inimene linnas ja hinge pime öö. Luulekogu on Väikese Hipi Fondi käsikirjakonkursi laureaat ja üks Betti Alveri kirjanduspreemia nominentidest. Tema luuletekste on tekste tõlgitud soome- ja prantsuse keelde.

Elisabeth naudib maailmas ja mõtetes äärealadel reisimist, uute kultuuride ja keelte avastamist ja indie-filmide vaatamist. Tihti vaevab teda igatsus naasta Assooridele loominguliselt inspireerivale São Migueli saarele. Tihti kohtab teda kas jooksmas, tenniseväljakul tennist mängimas või ka ratsutamas.

Mikk Tšaškin on vabakutseline kirjanik. Ta on sündinud 1998. aastal Tartus. Lapsena ja teismelisena tahtis ta kangesti arhitektiks saada. Huvi selle valdkonna vastu on tal säilinud siiamaani, mistõttu on tema teostes väga hea ümbritseva ruumi ja keskkonna tunnetus. Kirjutama hakkas Tšaškin 16-aastaselt, käies siis Elvas koolis. Mõni aeg hiljem viis elu ta Tartusse, kuid nüüd on ta ringiga Elvas tagasi. Mikk kirjutab nii novelle kui ka luuletusi. Tema loomingu läbivateks teemadeks on vaimne tervis ning religioon. Tema teosed on väga fantaasiaküllased ning kujundirikkad. Mikk Tšaškin on avaldanud luulet ja proosat ajakirjades Värske Rõhk ja Looming ning ajalehes Müürileht. 2023 suvel ilmus Värske Raamatu sarja 33. teosena tema debüütluulekogu „Paberist linn.”

Mirjam Parve sündis Tartus, kasvas Tallinnas, tuli Tartusse semiootikat ja tõlketeadust õppima ja jäigi pärast ülikooli lõpetamist siia pidama, tõlgib, kirjutab, toimetab Värske Rõhu tõlke- ja päevikurubriiki, nõelub põhimõtte, ilu ja meelerahu pärast sokke, kasvatab akna-alusel peenraribal krookuseid ja hüatsinte, selga sammalt, ja püüab tasapisi üha vähem karta elu ja heeringapead. Lemmik- ja parasiitsõna on „aga”. 2023. aastal ilmus tema esimene luulekogu „Varjukeha“, mis pälvis Betti Alveri preemia ja oli nomineeritud ka Kultuurkapitali luulepreemiale. Ta on 2022. aasta Juhan Liivi preemia laureaat ja Siuru stipendiaat. 

„Ilukirjandus on üks koht, kus saab püsida keerukuses: ei pea plusse, miinuseid, sente ja gramme arvelaual kokku lööma, vastuolusid taandama. Ja samas saab mõni lause olla ka selgelt ja lihtsalt otsustav nagu välguvalgus. Mõlemat on vaja, et inimene olla. Ja ka selles vastuolus saab omakorda püsida. Ja silmi mitte ära pöörata. Need võimalused tunduvad viimasel ajal eetiliselt ja esteetiliselt elutähtsad. (Aga üheks isiklikuks eetilis-esteetiliseks tuletorniks on mulle ka Toomas Liivi mõtteavaldus, et Runneli lasteluuletus „Põrsapõli” „kõlbaks eetilis-esteetiliseks tuletorniks täiskasvanutelegi”.)”

Reijo Roos on kaksmaine Eesti-Soome luuletaja, kes supleb nagu Robert McDonald oma rahameres, aga raha asemel on sõnad. Sõnad erinevates keeltes. Ja tihtipeale koonduvad need sõnad luuletusteks, mis koonduvad omakorda kokku luulekogudeks, nii nagu näiteks “kured kotkad kajakad” või “tere kas tohib / tere kas võisõ” või nendeks, mis pole veel jõudnud ilmuda.

John Cage’il paluti 1952. aastal kirjutada manifest muusikale, ja ta kirjutas: “Nothing is accomplished by writing a piece of music”. Ja tõepoolest, niisamuti ei saavuta luuletaja mitte midagi yhe luuletuse kirjutamisest.

Silence, xii. @Noord-Holland”