Filmiprogramm „Tehis ja/või päris” Tartu Elektriteatris
„Kas alkeemiline kuld on vähem kuld, homunculus vähem inimene?” küsib Prima Vista 2026 patroon provotseerivalt. Ja Tartu Elektriteater otsibki oma filmiprogrammis koos peategelastega vastust küsimusele, mis teeb ühest olendist inimese ning kus on inimlikkuse piirid.
Kas inimeseks olemine on bioloogia, käitumise või teadvuse küsimus? Kui see on küsimus teadvusest, mälust ja kogemusest, siis kas inimene ise on lihtsalt informatsioon ja identiteet pelgalt andmete kogum? Kus lõpeb keha ja algab mina? Mida teha olukorras, kus tehnoloogia, tehisintellekt või mitte-inimlik mõistus on inimesest peaaegu eristamatud? Millised on teadvuse, identiteedi ja inimlikkuse piirid tehnoloogilises maailmas? Kas masin võib olla inimesesarnane moraalses mõttes? Kas loojal on õigus oma loodut kontrollida?
Just sedalaadi küsimustega on tegelenud filosoofilise/eksistentsiaalse ulme traditsioon. Ideed liiguvad kirjandusest filmi, mangadest animatsiooni. Ei ole juhus, et mitme filmi peategelane on uurija või testija. Temast (ja meist koos temaga) saab filosoofiline tööriist ja uurimine ise muutub filosoofiliseks küsimuseks inimeseks olemise kohta.
12. mail kell 20.30
„Ex Machina”
Režissöör Alex Garland
Ühendkuningriik, Ameerika Ühendriigid, 2014
108 min
Caleb, noor ja andekas progammeerija, võidab töö juures Kuldse Pileti ehk võimaluse veeta nädal eraklikult elava ülirikka bossi Nathani valdustes. Kohale jõudes saab Caleb teada, et on valitud inimkomponendiks Turingi testis, mille eesmärk on hinnata kauni noore naise välimusega roboti Ava võimeid ja teadvust. Peagi selgub aga, et Ava on palju eneseteadlikum ja petlikum, kui kumbki mees oleks osanud ette kujutada. Caleb sõbruneb Avaga, kes asub temas õhutama kahtlusi Nathani suhtes. Nathan seab kahtluse alla Ava motiivid ja Caleb hakkab mõtlema, kas testi teeb tema või testitakse teda. See, mis pidi olema rutiinne kontroll, muutub millekski hoopis enamaks.
Calebi, Nathani ja Ava vestlused on sügavalt filosoofilised. Need tõstatavad küsimusi tõe ja teadvuse kohta ning film õhutab vaatlema meie endi teadvust. Kas tehisintellekt saab olla tõeliselt teadlik? Ja kui ta tunneb (või näib tundvat) emotsioone, kas tal peaksid olema inimõigused? Film näitab, mil moel tehisintellekt, kui seda ei kasutata targalt, võib inimesi ohustada.
Filmi režissöör Alex Garland on ka tuntud kirjanik.
13. mail kell 20.30
„Hing anumas” („Ghost in the Shell”)
Mamoru Oshii
Jaapan, 1995
83 min
On aasta 2029 ja maailm näeb välja nagu räpane hübriid Hongkongist, Tokyost ja New Yorgist. Valitseb tehnokraatlik entroopia, kus kõike ja kõiki püütakse kontrolli all hoida ning mille käigus aina kasvab ühiskondlik apaatia ja kollektiivne kaos. Küborgid on tavalised ja inimajud saavad otse internetti ühenduda. Küborgist major Kusanagi saab ülesandeks tabada Nukumeistri nime taha peituv salapärane kurjategija, kelle kohta pole teada, kas tegemist on häkkeri või arvutiviirusega ja kes on suureks ohuks valitsevale maailmakorrale. Kusanagi missioon ja tema sisemine heitlus on aluseks meistriteosele, kus on hirmuäratavalt palju äratuntavat meie elust koduplaneedil 21. sajandil.
Mamoru Oshii filmi „Hing anumas” peetakse õigustatult kaasaegse ulmekino üheks nurgakiviks ja üheks parimaks täispikaks animefilmiks läbi aegade. See on eksistentsiaalne kaemus maailmas, kus inimkonna identiteet on suures ohus, meie kehad on kloonitavad ja teadvus häkitav. Inimesed on justkui anumad, mis ootavad, et vastu võtta järjekordset suurkorporatsioonilt või valitsuselt saadetavat sõnumit käitumisjuhistega üha keerulisemaks muutuvas keskkonnas. Kas kõlab tuttavalt?
Filmi aluseks on samanimeline populaarne manga, mille autor ja illustraator on Masamune Shirow.
14. mail kell 20.30
„Blade Runner”
Ridley Scott
USA, 1982
117 minutit
Tulevikus toodetakse tehisorganisme (replikante), keda kasutatakse Maa-välistes kolooniates raske töö tegijatena, meelelahutus- ja seksitööstuses jne. Aastal 2019 tehakse Rick Deckardile, endisele blade runner’ile (tulevikumaailma pearahaküti nimetus) ülesandeks kõrvaldada kaaperdatud kosmoselaevaga Maale põgenenud replikandid, kuna nad on väidetavalt põgenemise ja varjumise käigus tapnud mõnegi inimese. Intrigeeriva elemendina on kaasatud ka nägemus, mis tekitab küsimuse Deckardi enda päritolu kohta.
„Blade Runner” on film sellest, mida tähendab olla inimene. On see valitute privileeg või suudab inimhinge mõiste ajas koos tehnoloogiaga areneda? See on tõenäoliselt üks parimaid ulmefilme, mis üldse kunagi tehtud on ning mis kasutab fantastilist tulevikumaailma, et laiendada meie arusaama iseendast, saateks suurepärane Vangelise muusika.
Filmi aluseks on Philip K. Dicki romaan „Kas androidid unistavad elektrilammastest” („Do Androids Dream of Electric Sheep?”).
15. mail kell 20.30
„Temake” („Her”)
Spike Jonze
Ameerika Ühendriigid, 2013
126 min
Lähituleviku Los Angeleses elav Theodore Twombly on keerulise sisemaailmaga tundeline mees, kes teenib elatist teistele inimestele ilusate personaalsete kirjade kirjutamisega. Peale pika suhte lõppemist hakkab murtud südamega meest paeluma uus operatsioonisüsteem, mis on programmeeritud igale kasutajale individuaalselt ja peaks omama ehtsat intuitiivset inimloomust. Peale oma isikliku opsüsteemi käivitamist tervitab teda „Samantha” – nutika, läbinägeliku, tundelise ja üllatavalt hea huumorisoonega naise hääl. Üksteist tasapisi tundma õppides kasvab nende sõprus ja tärkab armastus.
Theodore’i ja Samantha suhe seab kahtluse alla traditsioonilise arusaama romantikast. Kas armastus eeldab füüsilist kohalolu või piisab emotsionaalsest sidemest? Kui miski käitub nagu inimene, kas ta siis ongi inimene? Kas tehnoloogia leevendab üksildust või süvendab seda?
16. mail kell 18.00
„Dr Moreau saar” / „Kadunud hingede saar” („Island of Lost Souls”)
Erle C. Kenton
USA, 1932
70 minutit
Meremees Edward Parker satub saarele, kus elab dr Moreau, kes juhib saart kui oma isiklikku kuningriiki. Inglismaalt pagenud dr Moreau on läbi viinud mitmeid pahaendelisi katseid, luues kummalise ja hirmuäratava inimese ja looma hübriidide rassi. Parker osutub aga Moreau kuningriigis kaose külvajaks ja peagi hakkavad olendid oma looja vastu mässama.
„Kadunud hingede saar” on ajakohase sõnumiga film, kus luuakse asju, mis hakkavad oma teadvust üle võtma ja oletatavate „isandate” kontrolli alt väljuma. Kas teaduslik teadmine õigustab kannatusi? Ja kas inimene on tegelikult lihtsalt loom?
Film tugineb H .G. Wellsi romaanile „Dr Moreau saar”.