Kim Simonsen (snd. 1970) on luuletaja, kirjastaja, kuraator ja akadeemik. Talt on ilmunud mitu luulekogu ja tema teoseid on avaldatud paljudes ajakirjades ning kogumikes. 

Simonseni loomingu kontseptuaalseteks alustaladeks on keskkonnafilosoofia ja -poeetika, spekulatiivne realism, liikidevahelised suhted ja ökokriitika. Kuigi kirjaniku teostes leiavad väljenduse tema isiklikud emotsionaalsed kogemused, nagu isa kaotus, ookeaniline lein ning inimese ja planeedi vaheline suhe, on filosoofiline mõõde alati olemas.

Kim Simonseni looming on kirjandusžanrite ning tavapäraste akadeemiliste ja kunstiliste valdkondade ülene. Kirjaniku enda sõnul ei ole tema kirjanduslik tegevus ankurdatud rahvuslikesse kirjandusraamistikesse ega kitsastesse keelelise identiteedi mõistetesse. Teda ei kujunda üksainus rahvus, vaid erinevate paikade konstellatsioon, millest igaüks avab tema jaoks uue ruumi. 

2007. aastal asutas Simonsen just seetõttu kirjastuse Eksil (Exile), mille nimevalik oli teadlik strateegia –  kui kirjanduse vaikimisi seisund on rahvuslikkus, tuleb luua selle kõrvale teistsuguse vaikimisi seisund. Simonsen ütleb, et Eksil peaks olema paik, kus teoseid mõistetakse nende ideede, mitte päritolu seoste kaudu. 

Oma seni viimase luulekoguga „Mereveetilga bioloogiline koostis meenutab verd minu veenides“ („Lívfrøðiliga samansetingin í einum dropa av havvatni minnir um blóðið í mínum æðrum“, Eksil, 2023) oli Simonsen nomineeritud 2024. aasta Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.  Eesti keeles annab Kim Simonseni luulekogu välja kirjastus Nordur (fääri keelest tõlkinud Andry Arro) ja raamat on saadaval üritusel kohapeal.

Lisaks eesti keelele on Simonseni luulet tõlgitud taani, inglise, makedoonia, itaalia, ungari ja hiina keelde.

Julia Mussakovska on ukraina luuletaja, kirjanik ja tõlkija. Ta on kuue luulekogu autor, neist viimatised on „Vabaduse jumal“ (2021) ning „Kivid ja naelad“ (2024). Ta on saanud arvukalt kirjandusauhindu nii Ukrainas kui rahvusvaheliselt, nagu näiteks Asian Prize for Poetry 2025  ja Diana Der Hovanessian Prize, mida annab välja New England Poetry Club Ameerika Ühendriikides. Mussakovska loomingut on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde, tema luulekogusid on avaldatud näiteks USAs, Rootsis ja Poolas. Eestis on tema luulet ilmunud kirjandusajakirjades Looming ja Vikerkaar, samuti antoloogias „Kas rabelen välja sellest tusast?” 2025. aastal pälvis Anna Verschiku tõlge Yulija Mussakovska luuletusest  „*Õitseb magnoolia võõras aias” August Sanga nimelise luuletõlke auhinna. 2023. aastal  pani Julia Mussakovska pausile oma kakskümmend aastat kestnud karjääri IT ja rahvusvahelise äri  alal ning keskendus kirjutamisele ja Ukraina kultuuri laiemale tutvustamisele. Ta on esinenud paljudel kirjandusfestivalidel ja kultuurisündmustel Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Julia Mussakovska on Ukraina PEN-klubi liige.

Jurgis Kunčinas (1947–2002) oli Leedu luuletaja, esseist, tõlkija, prosaist, esimene, kellest sai lääne tüüpi professionaalne kirjanik. Ta sündis ja kasvas Alytuses ning õppis Vilniuse Ülikoolis saksa filoloogiat. Ta tegi oma trükidebüüdi 1968. aastal. Alates 1977. aastast avaldas Kunčinas kuus luulekogu, seitse novellikogu, laste- ja esseeraamatuid ning seitse romaani. Ta on kirjutanud satiire, esseesid, raadiosaateid ja filmistsenaariume. Ta tõlkis saksa keelest W. Borcherti, H. Bölli, G. Grassi, R. Musili, H. Fallada, H. Brochi, E. Canetti ja I. Bachmanni teoseid. 

1994. aastal pälvis Kunčinas romaani “Tūla” eest Leedu Kirjanike Liidu aasta parima raamatu auhinna. Kirjanikku on autasustatud ka teiste auhindadega. Alytuses tegutseb J. Kunčinase nimeline raamatukogu. 

Kunčinase kuulsaim romaan “Tūla”, mis ilmus 1993. aastal, on tänaseni Leedu proosa üheks tippteoseks. Sellest rääkides kasutatakse sageli määratlust – kultuslik.

Romaani inspiratsiooniallikaks oli kirjaniku armastus kunstnik Gražina Jaronytė vastu, keda sõbrad kutsusid Tūlaks. Nende armastus ei kestnud kahjuks kaua. Saanud teada tema traagilisest surmast (naine uppus), kirjutas Kunčinas selle tundliku ja poeetilise romaani.

Kunčinase kohta on korduvalt öeldud, et ta on nõukogudeaegse boheemluse kroonik, kes poetiseeris indiviidi sisemist autonoomiat alternatiivina avaliku elu absurdsusele. Ta kirjutas irooniliselt, kohati küüniliselt, kuid samal ajal tundlikult ja veenvalt. Ta rääkis „kaotajate põlvkonnast“, kes ei suuda ega taha kohaneda ajaga, milles nad elavad. Kirjaniku tegelased valivad vabaduse, protesteerides valede väärtuste vastu, kuid vabadusest saab ka tee enesehävituse poole. Kirjanik on romantiline maksimalist sõna otseses mõtte. 

Teda nimetatakse sageli ka üheks parimaks jutuvestjaks Leedu proosas, kes jäädvustas oma tekstides nõukogude aja elu, paikade ja kommete iseärasusi suure täpsuse ja detailsusega.

Paljusid Kunčinase teoseid, eriti neid, mis on jutustatud esimeses isikus, peetakse autobiograafilisteks. Ka romaan „Tūla“ on autobiograafiline, peaaegu kõigil tegelastel on reaalsed prototüübid (paljud tundsid end ära) ning mainitakse konkreetseid detaile Vilniuse ja tolle aja kohta. 

Koostas Tiina Kattel

Jari Järvelä (snd. 1966) on Helsingist pärit ja perega Kotkas elav kirjanik, kes lisaks kriitikute poolt hinnatud romaanidele on kirjutanud ka kuuldemänge, näidendeid, ooperilibretosid ja reisikirju. 

Järvelä huvitub ajaloost, reisimisest ja veinidest, meelsamini kõigist üheaegselt. Karates on tal must vöö. Teda huvitavad kõiksugused uued maastikud, peaasi, et neis saaks kas ujuda, kõndida, ronida või liikuda rongiga. 

Eesti lugeja jaoks pole Jari Järvelä tundmatu, sest ilmunud on lausa neli tõlget, neist esimesed 2023. aastal. „Kahele poole koske“ (2018, e.k. Loomingu Raamatukogu, tlk. Kadri Jaanits), mis oli nomineeritud Soome mainekale kirjandusauhinnale Finlandia,  vaatleb 1918. aasta kodusõda ja selle tagajärgi. „Aino A“ (2021, e.k. Ühinenud Ajakirjad, tlk Kai Aareleid) on provotseeriv elulooromaan Aino Aaltost, naisest tuntud arhitekti Alvar Aalto kõrval ja varjus.

„Ma armastan Eva Brauni“ (2023, e.k. Hea Lugu, 2024, tlk Piret Pääsuke) räägib wannabe kirjanikust, kes hakkab võltsima Eva Brauni päevikuid ning omandama sedakaudu tolle kurikuulsa naise identiteeti. Tegemist on mänguga mängus, kus naerdakse mitte ainult diktaatori vaid ka selliste inimlike omaduste üle nagu kuulsus- ja tunnustusjanu, veider kogumisiha, soov olla keegi teine. Sama palju kui Eva Brauni aegadest kõneleb romaan tänasest päevast.

Viimati ilmunud „Mozzarella-kuu ja teisi reisijutte“ (2022, e.k. Hea Lugu, 2026, tlk Piret Pääsuke) sisaldab seljakotiga rändava kirjaniku lugusid paikadest, kus voolab vein ja kasvavad oliivipuud.

Tabava iseloomustuse Jari Järvela loomingule on romaani „Kahele´poole koske“ järelsõnas andnud tõlkija Kadri Jaanits: „… selgelt äratuntav stiil, huumor ning komme pikemate seletusteta sukelduda haaravate sündmuste keerisesse. Lisaks hästi jutustatud põnevatele lugudele on Järvelä loomingule omane sotsiaalne aspekt ning hääle andmine nõrgematele ja ühiskonnas marginaliseeritutele.”

Need nõrgemad, kellele Järvelä hääle annab, on nii mõnigi kord naised, olgu see siis kuulsa arhitekti Alvar Aalto teenimatult varju jäänud abikaasa Aino või koguni Eva Braun.

Kveeni juurtega norra romaani-, laste- ja näitekirjanik Ingeborg Arvola on sündinud 1974. aastal Põhja-Norras ning avaldanud 20 teost. Rahvusvahelise tuntuse tõi talle ajalooline triloogia „Laulud Põhja-Jäämere äärest“, mille esimese osa „Nuga tulle“ (2022, eesti keeles 2024) eest pälvis ta ridamisi kirjandusauhindu ja kandideeris 2023. aasta Põhjamaade Nõukogu kirjanduspreemiale. Triloogia on ilmunud ka eesti keeles (kirjastus Eesti Raamat 2024–2026, tlk Riina Hanso).

Kultuurilise ja emotsionaalse autentsuse otsinguil eesti lugejale on teos maiuspala, sest kirjeldab meie hõimlaste kveenide (Soomest Põhja-Norrasse tulnud rahvakild) ajalugu ja eluolu 19. sajandil ning põhineb osalt kirjaniku vanavanavanaema Brita Caisa Seipajærvi elulool. See isiklik seos ei olnud autorile teada enne, kui ta kirjutama asudes võttis ette põhjaliku uurimistöö. Kirikuraamatutest avastatud esiema saatus tõotas head dramaatilist ainest. 

Loole annavad hoo ja väe minategelase Brita Caisa ravijavõimed ning keelatud armastus abielus Mikko vastu. „Juba ammu pole norra kirjanduses kujutatud alastust ja iha nii erootiliselt! Sensuaalne, realistlik ja vägagi poeetiline teos,“ arvustas Norra kultuurileht Klassekampen romaani „Nuga tulle“. 

Ka lummavalt karmi põhjala loodust neil aladel, kus kohtuvad norra, saami ja kveeni kultuur, kujutatakse meeleliste tundmuste kaudu. Arvola on öelnud, et toetub kirjutades sageli füüsilistele aistingutele, sest tema arvates aitab see lugejal minevikku kehaliselt tajuda. Triloogia kihab maitsetest ja lõhnadest – nii nagu sealne meri tursast, tundur põhjapõtradest ning murakatest. Hilisematel näguripäevadel aga, kui vabaduse ja armastuse mõiste kipub hägustuma, saab lugeja keelel tunda hundivere ja männimähaleiva maitset. 

Nii peategelasest kui ka autori kirjutamisslaadist õhkub harukordset energiat. Läbi katsumusrohke sündmustiku sõriseb katkeid üha meeles mõlkuvatest soomekeelsetest lauludest. Arvola keel on peenekoeliselt poeetiline, püsides ühtaegu realistlikkuse raames. 

Koostas
Riina Hanso

Guntis Berelis (s 1961) õppis ülikoolis raamatukogundust ja töötas lühiajaliselt külaraamatukogus, seejärel kujunes temast kirjanduskriitik, aga vastuseks kriitikakriitikutele hakkas ta ka ise ilukirjandust looma. 

„ Berelise proosat iseloomustab postmodernistlik skepsis unifitseeritud mõtlemise vastu, irooniline mäng kultuurikoodidega ja traditsioonilise proosa poeetika dekonstrueerimine,” kirjutatakse tema kohta veebilehel latvianliterature.lv. 

Läti kirjanduse enfant terrible’iks ristitud Berelis on öelnud, et hea jutu tunnuseks on vähemalt üks laip. Tema suurim eeskuju kirjanduses on Stephen King. Kuigi Berelist ei kiputa Läti kirjanduskaanonisse lisama ja iga kool ei julge teda esinema kutsuda, on tema teosed pälvinud auhindu ja nominatsioone.  

Berelis on siiski palju mitmekülgsem –  lisaks „jubedatele juttudele“ on ta kirjutanud läti kirjanduse ajaloo ning avaldanud mitu esseekogu ja lasteraamatu „Agnese ja Pimeduse Valitseja“. Värskeimasse raamatusse „…kirjutada…“ (2022) on Berelis koondanud esseed, milles analüüsib kirjanikutöö erinevaid aspekte nii enda kogemuse kui ka maailma ja läti klassikute kaudu – näiteks kuidas kirjutada raamatu esimest lauset, taluda kriitikat, või kas alkohol toetab või pärsib kirjutamist jne. Berelis on olnud Läti Kirjanike Liidu proosakonsultant.              

Esimesed tema eesti keelde tõlgitud kirjatükid olid Keeles ja Kirjanduses ilmunud artiklid „Teejuht ristleval maastikul ehk väike sissevaade läti 1990-ndate aastate proosasse“ (1999, tlk Ita Saks) ja „Väike teejuht läti proosa territooriumil“ (2013, tlk Merle Madisson).

Eesti keeles on Guntis Bereliselt ilmunud kaks raamatut: musta huumoriga vürtsitatud jutukogu „Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte“ (Loomingu Raamatukogu, 2022) ning ajalooline romaan „Sõnad olid liigsed“ (Mina Ise, 2023), mis kajastab esimese Läti tummfilmi väntamist Ventspilsis 1913. aastal ja marodöörlikku tegevust revolutsiooni ning sõja ajal.    Mõlemad raamatud on tõlkinud Contra.

Berelis astub üles kahel Prima Vista eelüritusel:

7. mail Biblioteeki raamatuklubis, Tartus

8. mail Prima Vista partnerlinnapäeval Viljandis

Claudia Kiefer (snd. 1979) kasvas üles Ida-Saksamaal Stendalis ja elab juba üle 20 aasta Heidelbergis. Ta kirjutab peamiselt luulet ja lühijutte. Ta on ka kirjastaja, kuraator ja saksa keele dotsent ning UNESCO kirjanduslinna Heidelbergi ja Heidelbergi ülikooli poolt korraldatava kirjutamisvõistluse „Heimat(en)” žürii liige. 

2023. aastal ilmus kirjastuses Prosodia Claudia Kieferi luulekogu “Gezeiten” („Tõusulaine”). Tema teoseid on avaldatud kirjastuste Mikrotext, Wunderhorn ja Schule für Dichtung antoloogiates.

Hetkel töötab Claudia kirjutamisvõistluse  „Heimat(en)“ (e. k Kodumaa(d)) tekstidega ja kavandab raamatuprojekti, kus tahab kasutada ka oma fotosid. Teda huvitab, kuidas paikadest saavad kodu(maa)d: läbi keele, kohtumiste, mälestuste ja katkestuste. Kodu(maad) ei defineeri ta kui fikseeritud geograafilist punkti, vaid pigem kui suhete võrgustikku, mis hõlmab inimesi, paiku, kultuuri ja loodust. 

Eriti paeluv on tema jaoks küsimus, kuidas liikumises ja muutumises olevas linnas moodustub kuuluvustunne ning kuidas kirjandus saab neid sageli nähtamatuid seoseid nähtavaks muuta ja isegi kujundada.

Tartusse tuleb Claudia Kiefer Goethe Instituudi, Tartu Saksa Kultuuuri Instituudi ja kirjandusfestivali Prima Vista residentuuriprogrammi reisistipendiumiga UNESCO kirjanduslinna Heidelbergi saadikuna.

Marianna Oklejak on Poola illustraator, graafiline disainer ja lasteraamatute autor. Ta lõpetas kiitusega Varssavi Kaunite Kunstide Akadeemia graafikateaduskonna raamatukujunduse ja illustratsiooni erialal.

Koos kirjanik Zofia Staneckaga on ta loonud populaarse raamatusarja viieaastasest Basiast – tegelasest, keda peetakse „kõikide eelkooliealiste laste kangelannaks“. Sarja osad käsitlevad olulisi teemasid nagu raha, prügi ja haigus, tehes seda lapsele arusaadavalt ja ligipääsetavalt. Oklejak rõhutab, et soovis luua kohe alguses äratuntava ja väljendusrikka tegelase, et kogu sari püsiks ühtse käekirjaga.

Ta on illustreerinud ka mitmeid teoseid koos Roksana Jędrzejewska-Wróbeliga, nende seas auhinnatud raamatud The Magnificent Seven… ja The Princess, mis on kantud Poola lastekirjanduse kuldsesse nimekirja „Kogu Poola loeb lastele“.

Oklejaki loomingut on korduvalt tunnustatud. Ta on pälvinud IBBY Poola graafilisi auhindu, muu hulgas illustratsioonide eest Janusz Korczaki raamatutele ning teosele Boom! Boom! Boom!!!. Tema enda kirjutatud ja illustreeritud raamat Jestem Miasto. Warszawa võitis IBBY aasta raamatu graafilise disaini auhinna. 2015. aastal toonitas sama žürii tema teost Cuda Wianki. Polski Folklor dla Młodszych i Starszych, mis lisati ka Lastekirjanduse Muuseumi aarete hulka.

Rahvusvaheliselt on Oklejak jõudnud CJ Picture Book Awardsi, Shanghai Golden Pinwheeli ja Nami Concoursi finalistide sekka ning pälvinud tunnustust Tallinna illustratsioonitriennaalil.

Tema töid on eksponeeritud Budapestis, Tallinnas, Poolas ning Lõuna-Koreas Adam Mickiewiczi Instituudi kureeritud näitusel „Poola illustratsiooni meistrid“.