Hei, ma olen MERCA, a passis Jääger Merle. Mida tähcat endast võix teatada ma teile, eh? Tere, kõigepealt! Töökohax on mul muidu teater, ma töötan lava peal, teen igasugu rolle seal, no, teate.
A teinekord, qi ajudesse tekib mingi punge – haarab käsi mitte kirvest, pigem pruugib sulge. Ex noid teoseid tasapisi nii ongi tekkind, mis mõned kirjastused vahel on ka ära trükkind.
Teatud põhjustel – esimesed need – nägid ilmavalgust hoopis Kanada sees. Preester Vello Salo andis välja nood. Sisux nõukanoore elu & sini-must-valged lood.
Ülejäänud raamatud on ilmund Eestimaal, nende hulgas „Mees“, mis nagu lühike romaan. & qna olen sünnipoolest poolenisti seto, siis ka Lõuna – Eesti keeleh om mul kirätükke tettü.
Qi sind nüüd huvitama hakkas, mida kirjutanud ma, roni interneedusse & guugelda!

Isaac Rosa (Sevilla 1974) on hispaania kirjanik, kelle sulest on ilmunud kümmekond romaani, aga ka lühijutte ja koomikseid. Lisaks on ta ajakirjanik ning selles vallas tegutseb praegu eelkõige veebiväljaande Eldiario.es kolumnistina. Kui oma esimestes romaanides vaatas Rosa minevikku, puudutades Hispaania XX sajandi ajalooga seonduvaid teemasid, siis hiljem on ta käsitlenud meie aja hirme ja inimsuhteid ning nüüd pööranud oma loomingus pilgu tulevikku.

Rosa on tuntud kui nõudliku kirjandusmaitsega lugejale suunatud ning hea stiiliga kirjanik. Laiemalt sai ta tuntuks teosega „Veel üks neetud kodusõjaromaan!” („¡Otra maldita novela sobre la guerra civil!”, 2007), ironiseerides Hispaania kirjanduses valitsenud kodusõjatemaatika buumi üle. Järgmine romaan „Tühine eile” („El vano ayer”, 2004) tõi kirjanikule prestiižse Rómulo Gallegose auhinna, mis antakse kogu hispaaniakeelse kirjandusruumi kahe aasta parimale teosele. Eesti keeles ilmus Rosalt sel aastal Marianne Otsa tõlkes ja Toledo kirjastuse väljaandes „Õnnelik lõpp” („Feliz final”, 2018): see on tagurpidi pööratud romaan armastuse võimalikkusest kaasaegses maailmas, aga ka oma kodu unistusest, vanemlusest, kärgperendusest, seksuaalsusest, truudusest ja majanduslikust ebakindlusest.

Isaac Rosa viimase romaani „Kindel paik” („Lugar seguro”, 2022) peategelane ehitab säästupunkreid, et pakkuda madalama sissetulekuga inimestele võimalust luua endale kasvõi illusoorne pelgupaik meie ähvardavas maailmas. Seda lähitulevikku paigutatud romaani on nimetatud antidüstoopiaks, kirjanik on öelnud, et ta on väsinud ümberringi valitsevast düstoopilisest tulevikukujutlusest ning usub, et pole põhjust seada kahtluse alla meie võimet ka kriisiolukordades üksteist usaldada ja koostööd teha.

Oliver Issak on lavastusdramaturg ning vabakutseline kunstnik, kes loominguliste väljakutsete kõrval õpib Eesti Kunstiakadeemias sotsiaalset disaini – ikka selleks, et iga kunstiteos kätkeks endas ka killukest maailma paremaks muutmise potentsiaali. Loomingulises tandemis kaaskunstniku ning -disaineri Jan Teevetiga on tema eluteele jäänud ka Kohtumiste ja Mitte-Kohtumiste Instituudi asutamine, kus tegusad teadurid igapäevaselt koridore mööda ringi tuiskavad ning otsivad võimalusi uute kohtumiste (või mitte-kohtumiste) loomiseks. Seni on suurim töövõit Utoopia Saatkonna nimelise aktsiooni käimalükkamine – see on ühtaegu positiivse ebakindluse, julge mõtte kui taltsutamatu kujutlusvõime kaitseala. Kuid töö uute kohtumiste sepistamisel ei ole teps mitte lõppenud ning ilmselt on ka nende ridade trükkimise hetkeks juba uued horisondid paistmas.

Oliver soovib veel rõhutada, et just kohtumised erinevate inimestega on toonud ta siia festivalikataloogi, suunanud Värske Rõhu imelisse ettevõtmisesse ning viinud kokku inimestega, kes võitlevad igapäevaselt parema homse nimel. Jääb üle vaid loota, et kohtumised ei ole Oliveri maha jätnud ning tulevikus terendavad veel kohtumised kümnete, sadade, tuhandete ja miljonite suurepäraste inimestega!

Andreas Kübar: „Tere, olen Andreas Kübar, sündinud 1997. aastal, lõpetasin Eesti Kunstiakadeemias disainiteaduskonna ning hetkel elan ja töötan ja vahel ka puhkan Tallinnas. Kirjutamisega tegelen viimasel ajal küllaltki palju ning mul hea meel tõdeda, et hooajast hooaega tuleb kirjutamistööd ja võimalust üha rohkem ette. Üldiselt suhtungi kirjutamisesse kui võimalusse, mitte kui kohustusse, sest ega keegi ei pea kirjutama. Kui kirjutamisest saab kohustus, annab see tulemuses kohe tunda. Parimad tekstid on minupuhul alati need, mille alged sünnivad ekstreemselt anti-loomingulises või anti-töö-keskkonnas. Kuskil kassasabas oodates või lennukis või trammis või muus lärmakas õhustikus, kus tekivad need mõtted, mida inimene mõtleb siis, kui ta mõelda ei saa. Siis välgatab tunne, et „ohh, võiks kirja panna!“ Kui küsida, kumb oli enne, kas hea mõte või valge paber, siis hea mõte oli kindlasti enne. Muidu poleks ju paberit vajagi?Igapäevaselt töötan disainerina Ellen Richard rõivabrändis ja mängin trumme maailma kõige postimas post-rock-folk-punk-indie-metal-___- ansamblis ants1. Lavakunsti valdkonnas teen ka asju, aga ma ei oska neid kuidagi ühisnimetajana välja tuua. Põhiliselt kirjutan, kui antakse võimalust!! 🙂“

Karin Orgulas on Tallinnas elav jurist, kes tegelikult tahaks elada kuskil mujal. On pärit ja kasvanud üles Võrumaal, mistõttu pöördub ka tekstides enim tagasi just sinna. Mõtleb palju kohamälust ja sookurgedest, mäletamisviisidest, ridade vahele kinni jäänust, tajumisest, augustikuudest ja ammu olnud suvedest. Talle meeldivad kordused, suured tunded, vabavorm ja reeglite puudumine. Kirjutamisest vabal ajal teeb kõike ja ei midagi – loeb raamatuid, käib tööl, üritab parem inimene olla, satub kinno, vaatab pilvi, magab halvasti, saadab postkaarte, joonistab, tantsib ennast öödes sodiks, ostab apelsine ja unustab neid süüa. Trammiga sõidab ka.

Hildegard Reimann: „Olen elus sattunud maagilisse nõiaringi, kus mu vaba aeg on mu töö, mu töö on minu looming, minu looming on mu õpingud ja õpingud vaba aeg. Erialalt olen etnoloog, ent olen kogu aeg tegelenud ka kunstiga, peamiselt joonistamise – või pigem ikka sodimise – ja kollaaži kaudu. Etnoloogia õppimine on mind aga täitnud lugudega, mis ei ole mu enda omad ja neid lugusid ma seedin, keerutan sõrme otsas, puhun neile sooja õhku peale ja proovin kunstivormi valada. Viimasel ajal mõtlen, kus ja kes on sel juhul siis autor. Lugudest, inimestest, suhetest lähtuv kunst on anonüümne, ent kollektiivne, protsessuaalne ja seeläbi – puudutav. Proovin oma tegemistes juurutada koostegemist ja jagamist. Värske Rõhu projekt ,,Kuidas kirjutada headust?“ on näide koosloomisest, kus autoriks on elu ise: kohtumised, interaktsioonid ja koostöö. Minu kaastöölisteks olid siinkohal Pahkla Camphilli küla lilled, marjad, pingviinid, kassid, traktorid, kohvitassid ja inimesed.“

Johanna Ranniku tõsisem suhe kirjandusega algas teises klassis, kui ta kirjutas jõululuuletuste võistluseks vabavärsilised read „Need silmad on kõikjal meie ümber / kuid ometi keegi neid ei näe.“ Samal ajal leidis aset ka tema esimene loominguline kriis, sest võistluse teemaga sobimiseks pidi ta luuletuse lõppu keevitama viimasel hetkel kohmaka värss-salmi: „Kui puud end raagu laotavad / need silmad välja vaatavad / nad jõuluaega ootavad.“

Rannik pälvis Tartu Ülikoolis bakalaureusekraadi riigiteaduste erialal, kus ta avastas oma sügava huvi identiteedipoliitika ja teisestamise vastu. Selle teemaga jätkab ta täna Tartu Ülikoolis teatriteaduse magistrantuuris. Rannik on vabakutseline kultuurikriitik, kelle põhialadeks on küll teater ja ühiskonnakriitika, ent kes puutub endalegi üllatuseks üha enam kokku ka kirjandusega – seda suuresti tänu Värske Rõhu toimetuse usaldusele, toetusele ja ideedele. Avaldada proosat, mille keskmes on tema enda tunded ja kogemused, on tema jaoks veel ärevusttekitav ja võõras, ent sellegipoolest tunneb ta, et muutub läbi sellise haavatavuse oma loomingus üha autentsemaks. Ja selles suunas vast peakski liikuma? 

Kogukonnameelsena kuulub Johanna Rannik Eesti Teatriuurijate ja -Kriitikute Ühendusse ja Teatriteaduse Üliõpilaste Looži, osaleb žüriides ning õpetab koolinoortele nõusolekut. Ta armastab liitsõnu ja tunneb end melanhoolias mugavalt.

Anastassia Kuznetsova: „Olen vahelduva eduga kirjutaja, suur rabapüüde austaja, puude otsas ronija ning kindlasti ka väga paljusid teisi asju. Näen suures alati väikest ning kirjutan samamoodi: minu jaoks on tähtis suure maailmapildi kajastamine detailides ja tavainimeste eludes. Olen gümnaasiumiõpilane ning tean, et veel alles õpin tegema kõike. Olen Värske Novelli konkursi võitja ning nüüd osalen projektis „Kuidas kirjutada headust?“.

Saara Liis Jõerand on Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse magistrant ja ajakirja Värske Rõhk tegevtoimetaja. Ta on õppinud ka semiootikat ja natuke matemaatikat, kirjutab kirjanduskriitikat, flirdib kunstivaldkonnaga. Teda paeluvad mustrid, mudelid, analoogid, lahendused, täpsus. Või tegelikult, neist veel enam paelub teda see, kuidas inimene nende poole püüdleb, niivõrd meeleheitlikult ja samas täiesti lootusetult. Ja see ka, mis siis juhtub, kui see ei õnnestu, kui tekivad ebakõlad, hämaralad ja lahtised otsad. Keele uurimine võimaldab selle kõigega väga otseselt tegeleda. Kirjandus võimaldab muidugi sellega mängida.

Helena Aadli: „Uurin magistratuuris nüüdiskultuuri ja toimetan nüüdiskultuuri häälekandjas kultuuri (kokkusattumus?). Meeldivad väikesed väiksekesed sõnakesed ja korduma kippuvad sõnakesed ja sõnad, mis ei tähenda mitte midagi, ometi kartsin sõna nii pikalt, ta on mustvalgel ja ligipääsetav nagu dokument, tõenäosus, et ta jääb alles, et tema juurde saab naasta, on suur. Ma kirjutan, nii vabanen iseendast ja siis saan lõpuks puhata, nagu ütles üks mu lemmikkirjanik.“

Emma Lotta Lõhmus õpib Tartu Ülikoolis semiootikat ja kultuuriteooriat. Tema luulet ja luulekriitikat on avaldatud Müürilehes, Värskes Rõhus ja Loomingus. Emma Lottale meeldib mulla lõhn ja külm vesi, Marina Herlopi album „Pripyat“, baklava ja see, kui kellegagi leitakse ühine keel (mis ei pea sugugi koosnema sõnadest). Kui väiksena koostas ta lõputult nimekirju muuhulgas kõikidest asjadest, mis on tema toas, lasteaia- ja klassikaaslastest, haigustest ja mitmekohaliste kaashäälikuühenditega sõnadest, siis nüüd huvitab teda see, kuidas poeetiline keel meid sellisest kategoriseerimisest üles võiks äratada, pakkuda sissekulunud väljendite asemele ootamatuid sõnakooslusi ja puudutada seeläbi inimesi kõige reaalsematel ja intensiivsematel viisidel.

Doris Kareva on avaldanud arvukalt luulekogusid ja paar proosateost, tõlkinud luulet, esseid ja näidendeid, koostanud mitmeid antoloogiaid ning esinenud ettekannetega kultuurist, haridusest ja eetikast nii kodu- kui välismaal. Praegu töötab kirjandusajakirja Looming luuletoimetajana.

Doris Kareva luulet on tõlgitud paarikümnesse keelde, seda on viisistanud mitmed eesti, inglise, rootsi, hollandi, flaami, itaalia jt heliloojad. Tema loomingu põhjal on loodud teatri- ja balletilavastusi -“Mandragora” Tallinna Linnateatris (2003), “Unenäokohvik” Rakvere Teatris (2010), “Jumalate juures. Pärast maailma” rahvusooper Estonias (2012)

Lisaks kirjanduspreemiatele on Doris Kareva pälvinud 1993 ja 2005. aastal Eesti Vabariigi riikliku kultuuripreemia ning 2001. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

1982. aastal Heidelbergis sündinud Julia von Lucadou tuli kirjandusse filmimaailmast, kus oli tegev nii filmi- kui ka teletööstuses. Oma 2018. aastal ilmunud düstoopilises esikromaanis “Hochhauspringerin” (“Kõrghoonesukelduja”) maalib ta pildi perfektsusele ja optimaalsele sooritusele orienteeritud jälgimis- ja hoolekandeühiskonnast. 2022. aastal järgnenud romaanis “Tick Tack” vaatleb Lucadou kriitliselt mitmeid tänapäeva ühiskonnale omaseid ilminguid sotsiaalmeedia põlvkonna vaatepunktist ning kirjeldab noorte radikaliseerumist internetis.

Romaani “Kõrghoonesukelduja” keskmes on kaks naist: miljonite lemmik, maailmatasemel tippsportlane Riva, kes loobub äkki  treeningutest, ning tema “terapeut”, äripsühholoog ja andmeanalüütik Hitomi, kelle ülesanne on veenda Rivat taas treenima ja võistlema. Hitomi jälgib Rivat läbi tosina kaamerasilma ja mikrofoni, olles ise samuti jälgitav oma ülemuste poolt. Romaani tegevus toimub klaasist ja metallist sädelevate pilvelõhkujatega linnriigis, mis võib asuda ükskõik millises maailmajaos. “Glamour and Credits and Fame” on selle ühiskonna vääringud, millest ilmajäämine tähendab metropolist väljaheitmist, mahajäänud perifeeriasse sattumist.

Julia von Lucadou romaanis on tänapäeva ühiskonna elemente rohkem kui me seda näha tahaksime – kirjanik on vaid lisanud värve ja suunanud mõtte tulevikku. Sisuliselt esitab ta meile küsimuse: millises maailmas me tahame elada? Kui rääkida eeskujudest, siis kirjanik, keda Lucadou imetleb, on Margaret Atwood.

Katkend romaanist “Kõrghoonesukelduja” Jaak Tombergi järelsõnaga ilmus ajakirja Akadeemia märtsinumbris.

NB! Kirjaniku haigestumise tõttu on muutunud ürituse fookus. Ürituse viib läbi tõlkija Tiina Kattel, kes räägib Ignė Zarambaitė romaanist “Süngete vete vaimud”, tõlkimisprotsessist ning Väike-Leedust.

Ignė Zarambaitė (s 1988) on Leedu laste- ja noorteraamatute autor ja pedagoog, kes lõpetas Vilniuse Ülikooli ärijuhtimise erialal. Elu tõi aga tema karjääri ootamatu pöörde ning ta hakkas kirjutama hoopis noorematele lugejatele. 

Ta on avaldanud 13 raamatut ning osaleb lugemist edendavates kampaaniates, organiseerib nii traditsioonilisi kui ka virtuaalseid raamatuüritusi lastele, noortele ja täiskasvanutele. Lisaks Ignė õpetab, maalib, disainib sisekujundusi ja meisterdab nukke. 

Autori esimene noorteromaan “Juodavandeniai” (2020) (“Süngete vete vaimud”, 2023) räägib intriigidest, ohtlikest teismeliste mängudest, armastusest ja vihkamisest. See on õudussugemetega romaan ilusast ja targast, kuid mässumeelsest 16-aastasest Annast ning tema sõpradest; õigete otsuste tegemisest keerulistes olukordades ning lahenduste otsimisest inimestevahelistele probleemidele; isiksuse kasvamisest ja eneseotsingutest. 

“Süngete vete vaimud”:

• Lisatud White Ravensi kataloogi 2020;
• Parim Leedu kirjanduse raamat aastal 2020;
• Rahvusvahelise Jānis Baltvilksi auhinna laureaat Lätis 2023;
• Paabeli Torni auhinna nominent Eestis 2023;
• II koht vanusegrupis 15+ Läti Rahvusraamatukogu lugemisprogrammis “Lapsed, noored ja vanemad”, 2023 (iga-aastane Suur Lugemisfestival);
• Hea noorteraamat vanematele 2023.

Autori debüütraamat “Emilio laiškas” (“Emili kiri”, 2023) on samuti eesti keelde tõlgitud.

Kohapeal on võimalik osta raamatut “Süngete vete vaimud” (kirjastus Eesti Raamat).

Tõnis Vilu (s 1988) on eesti luuletaja. Tema looming tegeleb selliste teemadega nagu vaimne tervis, poliitika, loodus ja armastus. Vilu raamatud on pea alati üksteisest erinevad ja kirjandusteadlased on öelnud, et ta on eesti luulesse toonud eri tonaalsusi rohkem kui keegi teine.

Mitmed Vilu luuleraamatud on pälvinud kõrget tunnustust. „Tundekasvatus“ (2020) pälvis Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia, luulekogud „Kink psühholoogile“ (2016) ja „Kõik linnud valgusele“ (2022) said Gustav Suitsu luulepreemia, mis teeb Vilust seni ainsa, kes on pälvinud selle auhinna kaks korda.

Teda on ka nomineeritud Juhan Liivi luuleauhinnale.

Tõnis Vilu luuletusi on tõlgitud inglise, soome, leedu ja sloveenia keelde. Ta on kirjanikupalgaline aastateks 2022–2024. Elab Tartus, kirjutab ja käib pikkadel jalutuskäikudel.

Kanada-briti kirjanik, aktivist, õppejõud ja ajakirjanik Cory Doctorow (pole USA klassiku E.L. Doctorow’ sugulane!) on oma huvialaks valinud interneti ja seadused, mis metaversumis valitsevad. Tulihingelise vaba autoriõiguse ja tõlgendamisvabaduse kaitsjana on ta avaldanud mitmu oma teost korraga nii trükis kui ka vabalt kättesaadavaina veebis Creative Commons litsentsi all. CC-litsents lubab teoseid vabalt kasutada, jagada ja tõlgendada, kuniks neid enda omade pähe ei müüda.

Doctorow’ teosed, nii fiktsionaalsed kui ka esseistlikud, räägivad kaasaja valupunktidest: päikesepungiromaan „The Lost Cause“ (2023) lootuse võimalikkusest kliimakriisis, mitteilukirjanduslik „The Internet Con: How to Seize the Means of Computation“ (2023) õpetab Big Techi lammutama, tehnopõnevikus „Red Team Blues“ (2023) tegeletakse finantskuritegudega. Monopolid ja vandenõuteooriad saavad ühtviisi tähelepanu nii tema täiskavanutele mõeldud teadusulmes kui ka noorteraamatutes.

Olgugi et Torontos sündinud Doctorow sai 2011. aastal ka briti kodanikuks, otsustas ta pärast tooride võitu 2015. aastal siiski kolida Los Angelesse. Muu hulgas töötab ta digiõiguste huvigrupi Electronic Frontier Foundation heaks, on MIT meediauuringute labori teadur, arvutiteaduse külalisprofessor Open Universitys, peab igapäevaselt blogi aadressil Pluralistic.net ning tema uus raamat „The Bezzle“ ilmus 2024. aasta veebruaris.

Preiļi Kontseptualistid (Preiļu konceptuālisti) on 2016. aastal moodustatud Läti poeetide kirjandusrühmitus, kuhu kuuluvad Anna Auziņa, Elvīra Bloma, Raimonds Ķirķis, Aivars Madris, Artis Ostups, Einārs Pelšs, Ivars Šteinbergs, Kārlis Vērdiņš ja Arvis Viguls. Lisaks kontseptuaalsete, mitteloominguliste ja eksperimentaalsete tehnikate abil luuletamisele on rühmitus andnud välja teoreetilisi tekste ja kriitikat, võtnud osa näitustest, korraldanud performance’eid, osalenud interdistsiplinaarsetes aktsioonides ning kultiveerinud mütoloogiat, mis hägustab kunstipraktika ja turundustrikkide vahelist piiri.

Preiļi Kontseptualistid uurivad meta- ja paratekstuaalseid võimalusi ning seavad üleüldse kahtluse alla kunsti kui originaalse väljenduse või eraldiseisva institutsiooni. Nende „Manifest” ilmus 2021. aastal. Valmistamaks ette Contra tõlgitud Läti kontseptualismi kogumiku ilmumist, on rühmitus pannud kokku delegatsiooni, kes külastavad Prima Vista kirjandusfestivali, et viia läbi sõltumatu ja ametlik Tartu akrediteering ja teha kindlaks, kas linn vastab rahvusvahelistele standarditele ning võib täita ülesandeid, mida ühelt Euroopa kultuuripealinnalt eeldatakse.

„Preiļi Kontseptualistid akrediteerivad Tartut“ leiab aset Suurel Futuroloogilisel Kongressil 10. mail kell 18.00 Tartu Ülikooli Raamatukogus.

Ürituse avasõnad ütleb Läti suursaadik Eestis Kristīne Našeniece.

Üritusel on võimalik osta värskelt festivali ajaks valminud luulekogumikku „Alfabeedi sünnimaa. Läti kolmanda aastatuhande kontseptuaalse luule esimene valikkogu”, mis sisaldab ka rühmituse Preiļu konceptuālisti luuletajate tekste. Samuti on kohal koostaja ja tõlkija Contra.

Üritus on inglise ja läti keeles, tõlkega eesti keelde.

Üritusele järgneb vin d’honneur, mida korraldab Läti Suursaatkond.

Tõnis Tootsen on vabakutseline kirjanik, kes on peamiselt tegelenud tõlkimise, toimetamise ning heli- ja videomontaažiga.

Lõuna-Eesti metsade vahel elava erakuna manavad ta kirjutised tihti düstoopilisi maastikke, puudutades unenägusid, muutunud teadvuse seisundeid ning konflikte looduse ja tsivilisatsiooni, isikliku vabaduse ja sotsiaalsete normide vahel.

Tema käsitsi kirjutatud ja rikkalikult illustreeritud debüütromaan „Esimene päev“ maalib tuleviku Eestist kummastava pildi ning võitis 2016. aastal Kultuurkapitali kirjandusauhinna vabaauhinna kategoorias.

Tema teine romaan, 2022. aastal ilmunud „Ahvide pasteet“, on autobiograafiliste sugemetega satiiriline ulmememuaar – maailma esimene ahvi kirjutatud raamat. Šimpans Ergo lapseliku pilgu läbi avaldub inimelu absurdsus erilise mahlakusega. Romaan oli Euroopa Liidu kirjandusauhinna üks viiest äramärgitud tööst ning nomineeriti ka Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhinnale.

Samuti on Tootsen avaldanud lühiproosat ja luulet.

Maarja Pärtna on 2024. aasta Tartu linnakirjanik, tõlkija ja toimetaja, kes tegeleb oma loomingus sotsiaalökoloogiliste teemadega. 

Ta on avaldanud viis luulekogu. Neist hiljutisimad on ruumipoeetiline „Vivaarium” (2019), mis ühendab ajalootrauma kliimaärevusega, ja proosaluulekogu „Elav linn” (2022), mis keskendub linnaloodusele, parema kooselu võimalikkusele mitteinimloomadega, aga ka lüürilise mina lapsepõlvemälestustele. Need viivad tagasi Eesti põlevkivitööstuse ökotsiidi jälgedega ohveralale, mis on üks globaalse ökoloogilise kriisi kohalikke ilminguid. 

Pärtna on õppinud Tartu Ülikoolis inglise keelt ja kirjandust ning maailmakirjandust. Tõlkijana on ta eesti keelde vahendanud Kathleen Jamie, Margaret Atwoodi, Edward Saidi ja Robert Macfarlane’i esseesid. Ta on töötanud kirjandustoimetajana väljaannetes Müürileht ja Värske Rõhk ning toimetanud mitmeid luulekogusid. Pärtna on pälvinud Gustav Suitsu luuleauhinna, Juhan Liivi luuleauhinna ja Tartu Noore kultuurikandja aunimetuse. Tema luuetusi on tõlgitud rohkem kui kümnesse keelde.

Urmas Vadi (1977) on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud autor, kes kirjutab nii draamat kui ka proosat. Temalt on muu hulgas ilmunud näidendid „Peeter Volkonski viimane suudlus“, „Millest tekivad triibud“, „Kus sa oled, Juhan Liiv?“, „Furby tagasitulek“ ja proosaraamatud „Neverland“, „Ballettmeister“, „Tagasi Eestisse“, „Hing maanteeserval“, „Elu mõttetusest”. Eelmisel aastal ilmus tal romaan „Kuu teine pool“ ja Vanemuise Teatris tuli lavale näidend “Sada grammi taevasina”.