2006

Prima Vista 2006

4.–6. mai 2006

Festival toimus 4. – 6. maini festival Tartus ning 7. mail esmakordselt ka Narvas.
Prima Vistal sai kirjandushuviline osa elavast teksti esitusest, suurest raamatulaadast, erinevatest näitustest ja huvitavast lasteprogrammist.
2006. aasta festivalil oli põhirõhk kaasaegse soome kirjanduse tutvustamisel ja peresündmustel.
Esinesid kirjanikud Soomest, Rumeeniast, Venemaalt, Kasahstanist, Walesist ja Ungarist.
Üks kirjandusfestivali kesksemaid sündmusi oli TÜ Raamatukogu platsil peetav raamatulaat Utlib Market, kus erinevad kirjastused oma raamatuid pakkusid. Raamatute ostu innustas lavaprogramm, kus astusid üles nii kirjanikud kui kirjastajad, ansamblid ja ka tsirkuseartistid.

Festivali patrooni mõtteid

Käisime ükskord, minu sõber Jaak Aru ja mina, Arno Matteuse juures külas. Jaagu ema, tookordne Tartu linnapolikliiniku peaarst oli seda soovitanud… et Matteus on juba vana ja mitte päris terve jne. Nii oli meie eest juba ka ette helistatud.

Omaarust olin ma Matteusega tuttav, isa oli mind talle tänaval esitlenud ja pärast olin mitu korda viksisti tere öelnud, ometi pidi Jaak mind uuesti tutvustama. Olin sellega araks tehtud, valmismõeldud küsimused jäid küsimata. Oleksin pärinud peamiselt Saksa-aegse Pallase kohta, selle kohta, kuidas muidu nii ranges Reichis nii mõnusat kooli oli võimalik pidada. Matteus tookordse direktorina pidi seda hästi teadma.

Aga läks siis nii, et vanahärra rääkis ise. Toppis piipu ja jutustas, peamiselt oma kooliaastatest Rakveres, Tartus ja Karlsruhes, sellest viimasest väga kaua ja põhjalikult: kuulsatest professoritest, hüperinflatsioonist, grupivennast Albert Speerist ja tookordse, linnana praegusest märksa olulisema Karlsruhe kultuurielust üldiselt.

Olen Karlsruhes nüüd pool aastat ringi jalutanud ja püüdnud Matteuse juttu meelde tuletada. Matteus tuleb siin muide meenutamatagi igal sammul meelde. Eks Tartu muidugi ka…

Kõigepealt linnasüdame üldplaneering. See on siin rohkem kui 250 aasta eest tühjale heinamaale sirkli ja joonlauaga tõmmatud: lossitornist lähtuvad kiired ja neid lõikav talle ja kasarmuid üksteisega siduv ringtee, praeguse nimega Adenauerring. Matteus tõmbas samasuguse ringi kolmekümnendate algupoolel Tähtvere mõisa heinamaale. Tähtvere Adenauerring on nõnda siis Vikerkaare tänav. Plaanid on nii sarnased, et Karlsruhe omalt tuleb tahtmine Tartu sõprade maju otsida!

Üks vaheaste on tegelikult ka. Karlsruhe lõunaserva jääb Ostendorfi väljak. See on poolkaar, millelt lähtuvad tänavakiired kahekordsete elamutega. Professor Ostendorf oli 1926. aastal Matteuse diplomitöö juhendaja.

Muidugi on Karlsruhe Matteuse-moodi-majad (tegelikult Otto Haesler jt) Tartu omadest suuremad, tavaliselt ka kallimast materjalist, ütleme, et Tartu vana pangahoonega võrreldavad. Kõige suurem ja olulisem ehitis siin kahe sõja vahel oli Karlsruhe Ülikooli staadion. Inglased pommitasid selle puruks, nüüd mahub samale maa-alale õige mitu õppehoonet. Aga fotode pealt tuletab see meelde… Tamme staadionit.

Professor Hermann Alker projekteeris Karlsruhe Ülikooli staadioni 1924. aastal, kindlasti oli sellest loengutes palju juttu, oli see staadion ju eeskujuks õige mitmele teisele nii Saksamaal kui mujal Euroopas. Tribüüni lai pidulikkus muutus hiljem Speeri omade kalgiks ja võimukaks elegantsiks. Ent Matteus arendas oma Tamme staadioni projektis just Alkeri funktsionalismi soojemat, mugavamat, akadeemilisemat joont. Ning, kuigi Karlsruhe omast kümme korda pisem ja puidust, oli ju ka Tartu oma kolmekümnendatel üks linna esindusehitistest.

Praegu on siinses Linnagaleriis üleval näitus maalikunstist 20ndate aastate Karlsruhes. Jälle on Tartuga paralleelide vedamine lihtne ja iseenesestmõistetav. Mõned arengujooned on ka lausa kattuvad – siia, nagu Tartussegi tuldi pärast Esimest Maailmasõda kokku Peterburist, Münchenist ja Pariisist, neilgi on siin oma Mägi ja Vabbe (näiteks vastavalt August
Babberger ja Wladimir von Zabotin). Võrdlus kehtib tegelikult 1925.aastani, mil Mannheimis “uusasjalikkuse” nime all korraldatud näitus üldpilti tugevalt muutma hakkab. Uusasjalikkus ja ekspressionism valitsevad 1933.aastani. Siis tuleb kiire lõpp, jääb ainult ametlik natside poolt kontrollitud kunst.

Aga kahekümnendate esimesel poolel oli sarnasus Tartuga tõesti uskumatult suur: Pariis oli lähedal ja toitis siinset kunstivaimu nagu Tartu omagi, rikkaid tellijaid veel ei olnud, formaat püsis seetõttu väike ning Karlsruhe Kunstiakadeemia oli – nagu alguseaastate Pallaski – kõigele uuele avatud.

Niisiis, Tartul ja Karlsruhel on palju ühist. Mina teadsin seda, nüüd teate teie ka, kui juhtumisi varem ei teadnud… aga sakslastel pole sellest küll vähimatki aimu. Eestit ju teatakse, aga kuidagi Euroopa Liidu ametlike võrdluste või spordi kaudu. Kaugele ei ole jäänud mitte ainult ennesõjaaegsed sidemed ja baltisakslaste äratulek (suur osa neist koduneski hiljem just siinkandis), vaid ka see aeg, mil Lennart Meri sakslastele selges saksa keeles “eesti asja” seletas ning Lepo Sumera kultuuriministrina siin Karlsruhe Eesti päevi korraldas.

Kui ma siin üliõpilastele oma luuletuste tõlkeid lugesin, tuli pärast keegi ütlema, et see kõlas kui euroopa luule. “See ongi euroopa luule”,vastasin siis,” meie luulelugu ongi osa euroopa omast.”

Kui me Agega siin poisi kooli viisime, oli lapse emakeeleks pikemalt mõtlemata Russisch pandud… endine Nõukogude Liit, kas pole?

Olen ka varem välismaal elanud. Tean öelda, et kümne aasta eest teati Eestit veidi rohkem, et Euroopa Liitu veel kuulumata kuulusime Euroopa kultuuriruumi tegelikult rohkemgi kui nüüd.

Ühesõnaga: meie hääl enda tutvustamisel on liiga tasane olnud. Peame ennast näitama, korraldama festivale, kutsuma külalisi ja endast rääkima. Sest mida vähemaks meid jääb, seda vähem meid märgatakse – ja nurka unustatuna on väga nukker olla.

Indrek Hirv

Väliskülalised:

Christopher Meredith (Wales)
Niall Griffiths (Wales)
Jerbol Žumagulov (Kasahstan)
Liliana Ursu (Rumeenia)
Orsolya Karafiath (Ungari)